Võtame need möödunud kuud kiirelt kokku!

Vahepeal hakkas see elu veerema nagu lumepall. Kogus ainult hoogu ja tulemuseks polnud mitte üks ilus ümmargune kera, vaid pigem mingisugune jube lopergune moodustis. 2020 on kahtlemata out of my comfort zone aasta. Sel aastal olen pidanud nii palju oma harjumuspärasest lahti ütlema. Lihtsalt pidanud minema vooluga kaasa ja lootma, et suurema laine alla ei jääks. Suutsin lõpuks endale aru anda, et siin saab vaid ise pidurit panna, enne kui on liiga hilja. Alustasin sellest, et andsin mõni aeg tagasi tööle lahkumisavalduse, sest kõik see kodu – töö ja väikeste lastega majandamine jooksis minu jaoks nii kokku, et isegi päev korraga võtta oli üks suur error.  Tuli endale tunnistada, et  vähe ambitsioonikalt lendasin enda soovidele peale, proovides kuidagi kolmel rindel edukas olla.

Ma pole ikka väga pikalt kirjutanud, sest see low-period aina venis ja venis ning ei kippunud ikka üldse arvutit lahtigi võtma. Vahepeal on nii palju toimunud ja kõigest  täpsemalt ei hakkagi kirjutama.. Küll aga on mul nii kahju, et ma pole üldse meie tegemisi talletanud ja lastest kirjutanud. Kas te reaalselt kujutate ette, et kui mul on arvutis tavapäraselt iga kuu kohta eraldi pildikaust, kust võiks leida vähemasti 5-6 albumit/per kuu fotodega, siis hetkel on mul 2020 kaustas üks suur ümmargune null ja tühjus. See teeb mind üsna õnnetuks, sest esimest korda kuue aasta jooksul pean leppima mingisuguste suvaliste telefonis tehtud piltidega.

Ühel pühapäeval nuputasime pikalt, et mida siis lastega ilusa ilmaga teha.. järsku meenus, et meil peaks siin kodu lähedal üks seiklusrada olema. Võtsime rattad, jäätised ja piknikuteki ning läksime ronima! Megatore, et sellised võimalused olemas on !

Suvi algas Eriku välislähetusega ning juunikuud alustasin üksi kolmega.. Eriku tulekuga tähistasime kiirelt jaani – ja sünnipäeva, pärast mida puhkasime Noorus Spas. Külastasime suuremate lastega loomaaeda ning kõigi kolmega Polli ja Kuristu talu ka. Need olid Rosanna esimesed korrad päris taluloomi ja linde näha. Viimased avaldasid talle enim muljet ning kui Kuristu talus ämber kapsa ja porgandiga kätte anti, arvas ta, et need on talle söömiseks. Talle sobis hästi, et sai OMA toitu vahepeal mõne jänesega jagada. Kõik, kes te siin Harjumaal elate ja Pollis ning Kuristus käinud pole, kindlasti külastage!

Meil täitus vahepeal Erikuga seitse aastat abielu ning selleks puhuks põgenesime sinna, kuhu ilmselt enamus eestlased pärast koroonat läinud – Lätti! Oleks nagu Eestis, aga ikkagi väljamaal. Avastasime, et oluliselt odavam on ikka Riias puhata..  Käisime loomaaias, kus ma kunagi varem käinud pole. Võiks öelda, et mulle meeldis isegi rohkem, kui Tallinna oma. Ei olnud nii palju matkamist, loomaaed ise kodusem ja rohkem looduse keskel. Millalgi tahaks kindlasti lastega ka minna. Näevad ka kaelkirjaku ja sebra ära.  Ööbisime Vanalinna ääres Hiltonis. Ja kui esialgu võib tunduda, et oh, mis kallis hotell, siis tegelikult Eesti mõnes spas saab ühe öö sealse kahe öö hinnaga.

Alles hiljuti kohtusime veel meie oktoobrichatiga. Kirjutame iga päev ja täiega tore on vähemalt kord aastas ikka näod ka üle vaadata! Ka sõbrannadega oleme palju kohtunud ning nendega on see graafik väga aktiivseks läinud. Sel nädalal lausa kahel korral Pärnusse minek! Mul on nii hea meel, et mu ümber on minu inimesed, kes viitsivad ka kõige postiivse kõrval kuulata vingumist, hala ja muremõtteid. Siis, kui ise ei oska, on alati keegi, kes teeb tuju heaks või mõtleb kaasa sinuga. Ja teisest küljest alati saab megapalju nalja ning igasugused absurdsed ja masendavad olukorrad keeratakse nii üle vindi, et ei jää muud üle, kui ainult naerda. Oleks nagu teraapia omaette!

Muideks Rosanna alustas ka lasteaiateed, kuid selles roosinupukesest kirjutan teinekord pikemalt! Ja lisaks kõigele oleme kodus tagahoovi nüüd suuremalt ette võtnud. Kirjutan ka sellest pikemalt, kui nüüd lõpuks valmis peaksime saama.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga