VLOG: Pärnu puhkus lastega

Võtsime möödunud nädalal lastega ühe lühipuhkuse ette ning suundusime otsapidi Pärnusse. Alguse sai kõik sellest, et endised Tallinna sõbrad, kes nüüd Pärnus elavad, kutsusid meid uut ilmakodanikku kaema. Mõtlesime, et tühja kah, teeme siis juba suuremad plaanid. Mängisime siin mõtteid igatepidi ümber, sest Erik tahtis pühapäeval kangesti Tartu rattamaratonile jõuda, mistõttu ei jäänud muud üle, kui neljapäeval juba Pärnu poole startida, et laupäevaks tagasi jõuda. Mõeldes puhkusele, siis oli seal nii palju  virr-varri, ka sellist, mis otseselt puhkust ei puudutanud, et ei teagi, mis emotsiooniga tagasi mõelda.

Neljapäeva hommikul käisin Tallinnas veel ruttu trennis, pärast mida asetasin trikoo rõõmsalt terrassile kuivama. Võite kolm korda arvata, kas see sai kaasa võetud või ei!? Terve tee genereerisin erinevaid mõtteid, sest ei tulnud kõne allagi, et Pärnusse minnes ma lastega ujuma ei läheks. Sõit läks hästi, vähemalt kohale jõudsime me nii, et lapsed pea terve tee lõunaund magasid.

Majutuskohaks valisime endale Vabaduse Apartments korteri nr 5. Alustasin otsingutega juba augustikuus ning tegin seda läbi bookingu. Kuna meil Põltsamaa külaliskorteriga väga vedas, siis tahtsin sarnast varianti ka Pärnu puhul proovida ning taaskord võin tõdeda, et jäime super rahule. Korter ise asus praktiliselt linnas, igale poole oli nii mõnus lühike tee minna ning lastele mõeldes, oli suur mänguväljak korterist ehk 200 m kaugusel. Lisaks asukohaga jäime ka korteri endaga väga rahule. Meil oli valida kahe vaba korteri vahel ning otsustasime, et majutume kolmandal ja ühtlasi viimasel korrusel, kus oli ka kamin ja suur rõdu. Magamistube oli kaks ning korter ise oli hästi avar ning hea planeeringuga. Majutuskoha otsimisel on alati meie kindlaks sooviks, et Lenna saaks magada eraldi toas. Vastasel juhul ei tuleks sellest magamapanekust vist midagi välja. Või, kui sellest saaks jagu, siis öösel oleks Nora korduvate ärkamiste tõttu keeruline. Korteris oli kõik vajalik olemas, köögis tundsin puudust vaid pajakinnastest ja köögirätikust. Ei saa ka mainimata jätta, et suureks boonuseks on hoovis autole eraldi parkimiskoht ning soodustus Viiking spa ja Tervise Paradiisi veekeskusesse. Muidugi pean ka pererahvast kiitma, sest meile tuldi nii palju vastu, alustades broneeringu muutmisest, lõpetades hilisema lahkumisajaga.

Aga jõudsime siis kohale, pakkisime asjad lahti ning ütlesin Erikule, et lähen käin kiirelt poest läbi ning ostan endale kõige odavama trikoo, mis üldse saadaval. Khmh, see oli ikka korralik otsing, sest mul läks oma tund aega ning lõpuks sain endale siis 50% soodustusega 25-eurose trikoo. Süda tilkus verd, sest koju jäi minust maha ka praktiliselt uus ujumisriie. Aga no mis seal ikka. Kõhud olid nii tühjad ja ma tükk aega püüdsin nuputada, kust ma süüa võiks hankida. Olin seal Port Arturite vahepeal ning vastu vaatas ainult Subway. Läksin siis hoopis poodi ja skoorisin meile gurmeeõhtusöögi (loe: friikartulid, viinerid, kodujuust, tomat). Võtsime kiirelt mõned ampsud ning suundusime üsna õhtul hilja veel Viiking spasse ujuma. Mulle nii meeldis, et oli ühine riietusruum. Ülimugav lihtsalt! Nii oli palju lihtsam ning saime kordi kiiremini toimetustega ühele poole. Veekeskus oli meie reisi suur hitt ning seda nautisime ikka täiega!

Järgmisel päeval suundusime hommikul ja lõunal mänguväljakule ning siis alles avastasime, kui lähedal linna keskus meile on. See nö põhitänav oli meist mõne sammu kaugusel. Pärast suurt lõunast mängimist läksime Nikolai Lehtlasse sööma. Ausõna, ma nii kiidan, sest tervikpilt oli super. Ülivahva ja kompaktne mängunurk lastele ning toidud olid täitsa okei’d. Ei saa öelda, et mingisugune eriline maitseelamus, kuid kindlasti mitte ka sööklatoit. Selline vahepealne, heade koduste maitsetega. Pealegi kõik kolm saime 17 euroga söödud- joodud. Nikolai Lehtlas oli suur grupp hiinlasi, kellest igaüks käis Norast möödudes tema põski patsutamas. Jätsime vist nii hea mulje, et üks naine tõi lausa kooki meile.

Pärast laste lõunaund läksime jälle mängima, sättisime Nora tee peal magama ning suundusime Steffanisse. Toidud endiselt väga head, kuid veidi ehk üles haibitud koht. Teenindus oli muidugi ülitore! Ja kui lähed kaaslasega kahekesi, siis ühest pitsast on küll ja küll. Me tellisime kaks ning seetõttu pakiti ka omajagu sööki kaasa. Õhtul tuli mul ekspromt mõte veel Lennaga kahekesi ujuma minna. Saime veidi enne kaheksat basseini ja veetsime seal natuke üle tunni. Super lõbus oli ning Lenna väsitas end ikka nii korralikult ära, et hakkas juba riietusruumis rääkima, kuidas ta magama tahaks minna. Ise veel mõtlesin, et küll on tore, sain selle vääniku nii väsinuks, et õhtu tuleb mõnus!

Jõudsime siis rõõmsalt koju, tundsin, et tuba on soe ning sain kohe aru, et Erik oli kaminat kütnud. Küttekeha ise oli täpselt esiku kõrval, nii et kui kaks sammu sisse astusin, et spordikott diivanile asetada (muideks ise veel Lennale rääkides, et issi tegi kaminasse tule, see on hästi kuum, ära katsu), kui kuulen selja tagant AIIII, AIIIII, AIII. Murdosa sekund sain aru, et Lenna on tulikuuma kaminat katsunud. Püüdsin rahu säilitada, ise rääkides, ei ole hullu, võtame vaiksemalt, Nora juba magab. Esialgu nägin, et näpuotsad olid kõik punased, võtsin klaasi veega ja läksime rõdule. Lenna hoidis oma kätt vees ja kurtis sosinal, et väga valus on. Lõpuks tuli Erik ja mõtlesime, et ehk mängib rolli ka väsimus. Pärast seda, kui Lenna juba voodis pea tunnike õnnetu oli olnud ja aegajalt nutnud, saatsin ma nad Erikuga EMO’sse. Eks võõras linn ja võõras EMO (Tallinna oma ju täitsa tuttav), siis kõigepealt sammus Erik julgelt psühhiaatriakliiniku erakorralisse sisse. Õnneks neid sisse ei võetud, vaid saadeti ikka edasi. Lenna käsi määriti geeliga kokku ning seoti kinni. Koju jõudsid nad õhtul 23.00 paiku ja kohe kui Lenna voodisse sai, jäi ta magama.

Järgmisel hommikul käisime jälle mängimas ning lahkusime  enne ühte ning suundusime sõpradele külla. See kujunes küllaltki kiirvisiidiks, sest Nora ei kavatsenudki seal magama jääda, mistõttu venitasime veidi veel ja panime ta hoopis autosse magama. Tagasiteel olime super õnnelikud, et pea pool teed vaikuses saime sõita, kui ühel hetkel politsei meid kinni pidas. Noral oli silmad plaks lahti ja ma juba õudusega mõtlesin mitte trahvi üle, vaid et meil on ca sama palju veel minna, kui sinnani sõitnud olime. Politsei silmas esimese asjana lapsi ning mul on tunne, et ta aimas, et siit midagi head ei tule ning piirdusid suulise hoiatusega.  Ja noo viimane lõpp oli ikka selline piin. Lenna, kes terve reisi ülihästi vastu oli pidanud, hakkas lihtsalt täiega jaurama ning Nora tahtis niisama toolist välja. Mõlemad kisasid ja me lihtsalt laulsime kõva häälega neist üle, sest see kisa hakkas ikka korralikult mõistusele. Aga lõpuks jõudsime koju!

Lõppkokkuvõttes oli reis hästi tore, sest ainuüksi oli juba tore vaadata, kuidas Lenna igast pisiasjast vaimustus 🙂 Väike reisivideo siia lõppu..

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga