VLOG: Nora esimene lasteaianädal seljatatud!

Foto: Aleksandra Helk

Kirjutasin augustikuu Pere ja Kodus, miks meie jaoks on sobiv just alla 2 – aastane laps lasteaiaga tutvuma saata, nii et pikemalt siinkohal peatuma ei hakkagi. Lühidalt vaid nii palju, et eeliseks on omas tempos kulgemine ning võimalus reageerida vastavalt lapse väsimusastmele, ilma et peaks tööl käimise pärast muretsema. Muidugi on üsna suureks põhjuseks ka uue ilmakodaniku sünd, mistõttu on hea Norale kodusest elust veidi vaheldust pakkuda..

Sellest on juba kaks aastat möödas, kui saatsin Lenna esimest korda sõimerühma. Teadsin mäletavat seda tunnet, kuidas ikka pabistasin ja muretsesin, sest ega kunagi ei tea, kuidas lapsele lasteaed sobida võiks. Lenna oli oma esimeseks lasteaiapäevaks 1 aasta ja 8 kuud vana. Mäletan, et esialgu oli plaanis kaheselt panna, kuid kuna saime riikliku koha hoopis septembrikuust ning kuklas tiksus teadmine, et iga uue asjaga võtab nii väiksel lapsel ca 2 kuud harjumisaega, siis hakkasime ka septembrikuu keskel harjutama. Meil jäi septembrikuu ja Nora sünni vahele korralik ajavaru, nii et võtsin üsna rahulikult. Lenna võttis lasteaia vägagi ruttu omaks ning harjutamisperioodil polnud kordagi mingit nuttu või kisa.

Nüüd kaks aastat hiljem tundsin taaskord neid samu hirme ja tundeid enne Nora esimest iseseisvat lasteaiapäeva. Neiu on meil tänaseks 1 aasta 7 kuud vana ning kui ma võrdlen teda Lennaga, siis on ta hulga asjalikum, iseseisvam ning tublim kui Lenna selles vanuses oli. Küll aga siiski muretsesin, et üsna nooruke teine. Oleksin võinud algusega veidi venitada, kuid soov on enne Rosanna sündi see harjumise aeg läbi teha ning kuna oktoober varsti ukse ees ning arvestan taaskord vähemalt kahe kuuga, siis ega siin laveerida enam väga polegi. Eks ma ikka tõotasin eelmisel õhtul Erikule, et kui Nora peaks mingisugust hirmu tundma, palju nutma või on näha, et see temas stressi tekitab, siis ma võtan ta KOHE sealt ära.. Lapsed ju ikka erinevad ja tavaliselt satub rühma 1 – 2 sellist, kes võivad ikka pikalt nutulaulu pidada ja emmesid-issisid taga igatseda. Kes seda ette teab, pärast reageerib minu laps samamoodi.

Aga mis siis ikka, tuli algust teha ja nii me pärast pühi, teisipäeval, suuna lasteaeda võtsimegi. Nora hakkab käima täpselt samas rühmas kus Lenna ning isegi üks õpetaja on meile teada-tuttav, niisiis minu jaoks oli asi tunduvalt lihtsam. Sättisime end üheksa paiku hommikul rühma. Meid võttis vastu mõnus vaikus! Ja nüüd tagantjärele mõtlen, et küll on tore, et just sel ajal ta lasteaeda viisin. Ilmselt enamus hakkavad septembrikuust harjutama ja siis võib neid nutjaid ikka omajagu olla. Nora istus esimesed kümme minutit minu süles, jälgis toimuvat ning ilmselt mõtles, kuhu teda nüüd toodi. Siis aga libistas end sujuvalt maha ning hakkas aga toimetama. Esimene katsumus oli tal juba nukunurgas, kus ta hoolikalt sättis oma tita teki alla magama, kui siis tuli üks poiss, kes selle välja kiskus ja põrandale viskas. Nora väristas veidi suud, kiskus tite aga uuesti sülle ja surus voodisse tagasi. Olime seal hommikul oma kaks tunnikest, tutvustasin talle tema kalakestega kappi, tualetti, potti ja käterätti. Õpetajatel saab lasteaias huvitav olema, sest Nora keeldus kohe sellest titepotist ning näitas aga näpuga suurele potile. Siis oli juba selge, et sinna titekale ta ei kavatsegi istuda.  Kolmapäevane päev läks umbes sama rada, selle vahega, et tegime tutvust teise õpetajaga. Kuna inimest lähemalt veel ei tunne, siis siinkohal ka pikemalt ei peatu. Küll aga kolmapäeval tajusin Nora poolt juba sellist olekut, et kuule tore küll, et me siin käime, aga ma ei viitsi praegu muud teha kui sinu otsas aeleda. Oli näha, et juba teisel päeval ma segan tema mänguaega ja keskendumist uutele asjadele. Niisiis, kui esialgu oli plaanis vähemalt kolm korda temaga koos seal käia, siis tuli plaanid ümber teha ja otsustasin ta reedeks nii tunnikeseks omapead jätta. PS! Õpetajad ise soovitavad ka mitte liiga pikalt lastega koos kohal käia, sest muidu jääb arusaam, et ongi selline vanematega koos käimise koht! Eks igaüks tajub oma lapsega selle piiri hästi ära.

Neljapäeva õhtul oli süda kergelt paha ja tunne nagu oleks eksamile minemas. Kurtsin Erikule, et mõtle kui terve see tund aega nutab ja kuidas ma teda siis sinna lasteaeda veel viima peaks.  Kusjuures kaks aastat tagasi olid mul täpselt samad mõtted! Nora ikka Lennast selles mõttes nii erinev, et kui Lenna elab rohkem sissepoole ja on selline jälgija, siis Nora võib vabalt kõik oma hääled valla lasta. Ema tegi veel nalja, et vähemalt on see ju hea, et kui õpetaja ei peaks kõikidele lastele tähelepanu jõudma pöörata, siis nutvast Norast on ikka raske mööda vaadata, sest see hääl on nii vali kui üldse olla saab. Ja kõigi huvides ei jää muud üle, kui teda lihtsalt lohutada.

Viisime siis hommikul Lenna lasteaeda ära ning suundusime Nora aeda. Vastu võttis meid juba Lenna ajast tuttav, hea ja malbe häälega õpetaja, kes meid hommikul kohe tervitas. Rühma sisse astudes tundsin, et teen juba valesti ja õpetaja ise kinnitas ka, et ega see hea mõte pole siin kaua juures olla. Kontrollisin kiirelt oma telefoninumbri üle, ütlesin Norale, et emme käib ära ja tuleb varsti tagasi ning siiiis tegin NIIIII KIIIRED sammud, kui vähegi sain. Kuulsin seljatagant veel kerget nutust “emmmee!?”, aga siis sain juba sellisesse kaugusesse, kus midagi ei kuulnud. Hoidsin  ise nuttu vägisi tagasi ja läksin istusin autosse. Tegin parklas aega parajaks ning jälgisin pidevalt kella, sest toonitasin veel õpetajale, et palun helistagu, kui pool tundi nutnud on.. et ei taha last stressi viia. Möödus pool, kolmveerand ja tund aega ning seadsin siis sammud ikka rühma poole tagasi. Uksed on meil lukus, nii et võõrad sisse ei saa.. pidin peale passima, et keegi välja tuleks. Enne rühma sisenemist kuulatasin ukse taga – vaikus majas! Parasjagu astus välja kellegi teise lapse ema ning küsis, kas ma tulin Norale järele. Küsisin kohe vastu, issand kas nuttis palju? Sain hoopis vastuseks, et üldse mitte, aga jälgib seal vaikselt, snäkiti koos ning hakkavad tasapisi õue sättima.. Taandusin ja sättisin end ühe akna taha, kus näeb täpselt nende õue saabumist ja mänguplatsi. Emasüda tundis kohe uhkust, kui nägi oma väikest ja nii asjalikku preilit toimetamas. Õpetaja sättis lapsed köie äärde ja jalutati alustuseks ümber maja ning mänguplatsile jõudes andsin end ise ka lõpuks näole. Nora oli omapead 1.5 h ja õpetaja väga kiitis tema esimest päeva. Ütles, et nuttu otseselt polnudki või see jäi koheselt järele, käis ilusti suurel potil (mida ma väga kartsin, et pärast ei julge öelda ning toimub mingi suurem tagasikäik tehtud tööle), snäkkis õuna koos teistega ning toimetas omaette ka. Pidas väga positiivseks seda, et laps ei hakanud meeleheitlikult nutma, kui mind nägi. Kusjuures ise imestasin ka, sest Lenna tegi küll mingeid veidraid, ahastavaid hääli, kui esimest korda järele läksin. Olen selle kohta lugenud ka, et kui laps on stressis ja vanem välja ilmub ning kui varem super viieline olnud, siis vanema juures tunneb et lõpuks vabalt ja saab kõik emotsioonid valla lasta, et sellest raskusest oma õlul pääseda. Nora aga tuli käed minu poole kallistama, kuid juba mõni hetk hiljem jalutas rõõmsalt, jutustades ja lilli korjates iseseisvalt auto poole.  Esimene iseseisev päev läks seega rohkem kui hästi!

Küll aga ma ei hakka ootuseid lakke kerima, sest vahel on nii, et tagasilöögid saabuvad hiljem. Nii, et ma annan rahus vähemalt kolm nädalat aega harjuda, siis vast pilt vähe selgem. Algus on igatahes tehtud!

Aga mõned kohad on ikka, mis muret tekitavad või mõtlema panevad. Lenna käib meil uhiuues, mega-hüper-super lasteaias ning Nora oma on sellega võrreldes öö ja päev. Okei tõesti, lastel pole iseenesest ju suurt vahet, aga mõned asjad annavad ilmselt ikka tunda. Minu jaoks on müstika, et sõimerühmas on sel aastal pea sama palju lapsi, kui Lennal aiarühmas. Noral on nimekirjas kokku minu teada 17 – 18 last, kuid ruumid on praktiliselt poole väiksemad, kui Lenna lasteaias. Kui ma valesti ei mäleta, siis Lenna ajal oli sõimes 13 last.. Lootus on see, et kõik ei käi koguaeg kohal.. ning ega Noragi hakkab ilmselt 2 – 3x nädalas käima, kes teab, kas üldse pikki päevigi? Vaatame jooksvalt! Ruumid ja mööbel on minu arvates veidi iganenud ja puudus on näiteks ka kuivatuskappidest. Ei kujuta tõesti ette, kuidas kõik 17 last oma talveriideid ühel radikal kuivatama peaksid.. Igatahes, eks ilmselt igas lasteaias leiab miinuseid ja tuleb siiski arvestada ka maja ja ruumide eluiga. Tõenäoliselt on meid Lenna lasteaiaga lihtsalt ära hellitatud.

Foto: Aleksandra Helk

Lõppude lõpuks on mul siiski ääretult hea meel selle võimaluse üle Norat samas kohas harjutada, kus Lenna omal ajal end hästi tundis. Loodetavasti tunneb preili end Rosanna sünniks lasteaias vähe kodusemalt ning kindlamalt ja põnevad ajad on tegelikult alles ees! Õppeprogramm peaks hakkama ilmselt oktoobri algusest, sellega ühes ka laulutunnid. Olen üsna veendunud, et Norale on see kõik väga meeltmööda.. eriti, mis puudutab laulmist 🙂

2 thoughts on “VLOG: Nora esimene lasteaianädal seljatatud!

  1. K says:

    Esimesel pildll on Nora ikka täiega Lenna nägu. Muidu igal pildil vaatan, et no nii erinevad kui üldse olla saavad. 🙂

  2. Pingback: vioglichfu.7m.pl

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga