Teate, ma pole üldse usklik inimene, kui nii võib öelda.. ning minu jaoks on eluaeg olnud  see ülestõusmispüha lihtsalt kui perega koos ühise aja veetmine ning munade värvimine. Ei ole ma kunagi mõelnud, et see oleks midagi sellist, mida perekeskis, kui Jeesus Kristuse surnuist ületõustmist tähistada. Ja kui ma nüüd üdini aus olen, siis taustalugu ei ole ma veel meie pudinatele rääkinud. See lugu tundub lihtsalt nii väikestele vähe võigas. Niisiis räägime me lastele ikkagi lihavõtetest, värvilistest munadest, jänestest, kevade pööripäevast ja munade koksimisest. Tänaseni olime me vaid mune värvinud, kuid sel aastal tahtsin kangesti kaasata ka munade jahtimise. Ilmselt tuli see soov lihtsalt pikast kodus istumisest ja tahtest laste elu põnevamaks muuta. Esialgu oli lihtsalt mõte teha üks aaretejaht õues, väiksed vihjed lipikute peal, kuid mõned päevad enne pühade algust avastasin Anna Lutteri lehel vabaks kasutuseks üles laetud ja vahvalt kujundatud tekst ja kaardid. Tundus kohe igavesti parem mõte ka meile üks Jänes Joosep koju külla lasta.

Sel aastal on meie pikk nädalavahetus lühem, sest Erikut pühapäeval pole ning nii otsustasime kõik toimetused laupäeval ära toimetada. Hommik algas sellega, et tüdrukutel oli kaetud laua peal korv Jänes Joonase kirja, vihje ja kolme munaga. Sõime aga hommikused pannkoogid ära ning suundusime siis jahtima. Muidugi eriti naljakas oli hommikul see segadus, et lapsed ei saanud üldse aru, mis jänes. Nora arvas pikalt, et issi valetab jäneste kohta ning tegelikult käisid hoopis päkapikud ja Lenna rääkis mulle, et jänes siin kindlasti ei käinud, vaid Joonas on hoopis üks mees, kellel on jänese kostüüm seljas.  Hakkasin isegi mõtlema, et lastel on palju lihtsam mõelda väikesest päkapikumehest, kui päris jänesest, kes käib šokolaadimune koju poetamas. Elevil olid nad sellegipoolest!

Võtsime korraks vaba hetke ja hakkasime siis mune värvima. Erik tegi meile eile parasjagu borši ja Nora sööb seda alati munaga. Niisiis mõtles Erik, et paras oleks keeta 7!! muna, millest üllatus, üllatus 6 jäi järele. Üksikud olid veel mõranenud, kuid tühja sellest, võtsime ka need värvimisse. Toitu ju niisama ikka ära ei viska!  Näitasime tüdrukutele ka, kuidas vanasti mune värviti – sibulakoortega. Minu meelest see pakkus neile palju rohkem pinget, kui munade värvi sisse kastmine. Järgmisel aastal olen kindlasti targem ja varun igasuguseid koduseid vahendeid kokku ning jätame need tavalised värvid välja. Sibulakoortega värvitud munad on üldse palju vahvamad, sellised old school.

Möödunud nädalal käis Lenna vanaisa juures külas ning nad meisterdasid koos ühe linnumaja. Võtsime siis südameasjaks selle ikka puu külge ära panna.Oli kohe päevakohane teema ka ja tüdrukutel ka ikka asjalik tunne!

Õhtul jõudsime veel kogu perega ratastega sõitmas käia ja nii äge on! Viimati saime sõitmas käia, kui Rosanna oli kõhus ja kaks last istusid meil taga.. Nüüd aga saab Lenna päris arvestatava vahemaaga hakkama ja väiksemad pudinad on ratta taga ka väga tublid! Nora ütles, et ta lausa väsis rattasõidust ära. Eks see on tõesti raske, kui ise väntama ei pea.. Nii, et kokkuvõttes oli meil väga asjalik ja tore päev! Järgmisel aastal korraldame vast ka jahti, aga õues! Ja kindlasti, kui ma seda aasta hiljem loen, siis pidagu ma meeles, et ma neid värve ei ostaks!