VLOG: Lenna esimene lasteaianädal!

Huh! Ei teagi, kust alustada. Ilmselt ikka nädala algusest! Otsustasin sel aastal asjaga kiirelt ühele poole saada, seda muidugi lähtudes Lennast. Siiski olin seda meelt, et üle ühe päeva ma temaga lasteaias kaasas ei käi. Rääkisin talle kohe alguses, et esimesel päeval lähen temaga koos ning tutvustan talle uusi õpetajaid, õpilasi ja ruume, kuid kui asi selge, siis saab ta rõõmsalt sõprade seltsis jätkata.

Esmaspäeval tegin tutvustusringi ning tore oli ise ka seda päevakorraldust kõrvalt veidi jälgida. Veetsime lasteaias pool päeva ning lahkusime vahetult enne lõunaund. Lennale väga meeldis, oli teine nii põnevil ning tegi kõike iseseisvalt kaasa. Küll aga käisin korra rühma ruumidest väljas ning siis tuli küll lohutamatut nuttu, aga see mind väga ei heidutanud. Olin arvestanud, et suvi on oma töö teinud ning see igapäevane ninapidi koosolemine on ta muutnud hästi emmekaks. Ta käib isegi kodus ringi ja ütleb, et ta on emmekas ning palub end kallistada. Iseenesest on mul nii hea meel, et mul temaga nii hea side tekkinud on, sest pärast Nora sündi andsin endast küll maksimumi, kuid ikka pidin olema rohkem väiksema jaoks olemas.

Teisipäeval otsustasin ta sinna üksi kuni lõunauneni jätta ning tegin juba kodus ettevalmistustööd. Rääkisin, et uued õpetajad on meie suured sõbrad ning kuna mul esimesel päeval juba kõikide laste nimed pähe jäid, siis vaatasime pilte ning rääkisin teistest nimepidi nagu nad oleksid meie vanad mängukaaslased. Lenna küll ütles vahepeal sekka, et tahab ikka koos minuga lastaeda minna, mistõttu olin ka suuremaks nutuks valmis. Hommikul siis vahetasime rühma garderoobis rõõmsalt riided ära, läksime ütlesime kõigile tere ning suunasin Lenna õpetaja juurde. See läks suure nutuga, kuid peas terendas mul ikka ja endiselt, et kalli – musi ja pikemalt sinna rääkima jääda ei tohi. Tulin siis nutva „emme juurde tahan“ lapse juurest ära, nägin veel aknast seda õnnetut nägu, kuid sisetunne ütles, et ta rahuneb kindlasti kiirelt maha. Kuna meil on väga vahva lastevanemate grupp, siis teine ema jagas mulle päeva jooksul Lennast tegemisi, saatis pilte ja kirjutas. See oli nii rahustav, sest Lenna oli kohe vait jäänud ja toimetama hakanud. Muidugi oli ta temale omapäraselt rohkem omaette ja mitte nii jutukas, otsis ühelt õpetajalt rohkem tuge. Samas sõi ta ilusti hommiku – ja lõunasööki, mis annab mulle alati hea signaali. Muidugi, kui talle järele läksin, siis mind nähes ta tardus ja hakkas kõva häälega nutma. Tundub, et oli korralik pingelangus, kuid hilisem pärimine andis mulle vastuseks, et talle väga lasteaias meeldis ning jutustas põnevusega, kuidas nad küll metsas jalutamas käisid. Õhtul enne magamaminekut küsisin, mis talle täna kõige rohkem meeldis ja ta vastas mulle õpetaja nime! PS! Jutu jätkuks, et kui hommikuti lapsi lasteaeda viite, siis paluge õpetajatel neile vastu tulla. See on lapse jaoks nii oluline, et tal on ka lasteaias olemas turvaisik, kes teda hea meelega ootab.

Kuna Lenna päris minult teisipäeval, et miks tema lasteaias ei maga, siis otsustasin ta kolmapäeval ka lõunaunne jätta. Kolmapäeva hommikul lahkusin taas nutva lapse juurest, aga kõik läks sama stsenaariumi järgi nagu eelmisel päeval. Lenna oli tubli ja vapper, mängis, sõi ning tegi kõik toimetused ilusti kaasa. Järele minnes  tuli mulle vastu aga rõõmus laps ning siis ka otsustasin, et esimeseks nädalaks aitab küll! Lõpetasime selle nädala hea ja positiivse tundega, nii et nädal õnnestus minu hinnangul väga hästi.

Lasteaia juures on siiani kõik super olnud, kuid muret teeb üks rühmakaaslane, kes end teiste laste peal välja elab. Ja ma ei räägi siinkohal sellest, et mänguasjade pärast tülli mindakse, vaid esimesel päeval ta juba konkreetselt kangutas kaks last peaaegu et pikali maha, pigistas ja näpistas. Õues tõukas korra Lennat, aga Lenna stoilise rahuga ei lasknud end häirida. Ühtlasi jooksis ta õpetaja eest ära ning teda keelates, kasutas oma sõrmi ka õpetaja peal. Esialgu mõtlesin, et eks selle lapsega tuleb ilmselt rohkem tegemist, sest tundus teine hästi aktiivne ning veidi ka agressiivne. Küll aga minu üllatus oli suur, kui järgmisel päeval kuulsin teistelt vanematelt, kuidas see sama laps oli üritanud õues teist last liumäe trepist alla lükata, hammustas kiigul olevat poissi peast ning mis kõige hullem, näpistas kolmel korral ühte tüdrukut nii kõvasti, et tema põsk oli täiesti paistes ning oli ka verd tulnud. Ja kui ma õhtul seda tüdrukut nägin, siis mõtlesin küll endamisi, et oleksin ikka päris tige, kui Lenna niiviisi õnnetuna koju tuleks. Kuna lapsevanemaid jäi iga käimisega vähemaks, siis edasise kohta pole väga kuulnud. Kolmapäeval nägin õhtul muidugi oma silmaga, kuidas käis taas üks korralik maadlus, aga asi ei tundunud vähemalt nö. kriitiline, kuid sellisel õhkõrnal piiril. Ausalt öeldes saan ma väga hästi aru, et lapsel on mure ning see  on tema väljaelamisviis. Samas on mul kahju tema emast, kes kindlasti tunneb end päeva tagasisidest kohutavalt. Või vähemalt ise tunneksin küll, kui kuuleksin, et Lenna järjepidevalt teistele haiget teeb. Küll aga minu peamine mure on hoopis selles, et mul on kahju mõelda, kuidas kogu õpetajate aur läheb vaid ühele lapsele, et teda ohjas hoida. Nendel päevadel käis ka õpetajate suust läbi, stiilis „käin korra ära, palun hoia tal silma peal“. Ja kui paralleelselt võtan siia kõrvale sellised rahulikumad lapsed, kes tõesti toimetavadki päevläbi omaette, siis tegelikult on kurb, et nad saavad kordades vähem tähelepanu, kui nad tavapäraselt saaksid. Teine pool on muidugi see vägivald, sest see võib teistes õpilastes kaasa tuua ka hirmu lasteaia ees. On arusaadav, et üks õpetaja ei jõuagi kõikjale näha, kuid minu arvates sellise probleemi jätkudes, tuleks ikka mingisugune lahendus leida. Eks aeg näitab!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga