Tõesõna pole ma pikalt blogisse jõudnud ja ma ei oskagi öelda miks. Aega just kui oleks, samas kerge väsimus on peal ning mulle tundub, et blogimisega ongi nii, et kui ikka tuhin vahepeal üle läheb, tuleb pausi pidada. See muidugi ei tähenda, et ma ei filmiks ega pildistaks. Nädalaga oli mu telefoni lugematuid videoklippe tekkinud ning monteerisin osa neist kokku.
Naljakas on mõelda, et kui oled igapäevaste tegevuste sees, siis olles ise kõigega harjunud, tundub see nii tavapärane. Nüüd video kõrvaltvaataja pilguga vaadates, teeb see mu südame nii soojaks. Need hetked, mil lapsed sind oma emotsioonide ja jutuga üllatavad, on imelised ja jumal tänatud, et tänapäeval on võimalus kõike talletada! Seekord jätsin sisse meie täiesti argised päevad, sh kaklemine, jonnimine, kisamine ja muu. Lapsed on nii vahetud ja kui vahel tekib mul küsimus, miks inimesed ikka väikse vanusevahega lapsi saavad, kui nad üsna tihti kiskuma lähevad, siis reaalsuses on seda kiskumist ju tegelikult üsna vähe, kuid see aeg tundub kõige postiivse kõrval alati kuidagi üüratult pikk. Nüüd videosid vaadates sain ma aru, et seda positiivset emotsiooni saab lastelt ikka kordades – kordades rohkem tagasi! Tuleb osata lihtsalt märgata!
Ma olen nii ääretult õnnelik, et mul on kaks last! Muidugi on väsitav ja järjekordset kisa kuulates tekib kiirelt tüdimus. Muidugi ma tõstan laste peale häält ja ärkan mõnel hommikul täieliku zombina, kuid ikkagi on see seda kõike väärt. See titeiga läheb nii ruttu, et uskumatu, kuidas ilmselt üks hetk vaatame kalendrit ja imestame – juba jälle suvi! Järgmisel suvel on Nora juba nii suur, et lapsed on ühes graafikus, Nora jalgadel ja asjalik. Ma näen, et mida rohkem Nora areneb, seda rohkem ta Lennale meeldib. Jah, ma tõesti pean 30x päevas Lennale meenutama, et Nora ei lõhu meelega tema legolossi ära, vaid ta lihtsalt ei saa aru, mis tähendab EI. Lenna jälle ei saa aru, miks Nora aru ei saa.. Seda naiste kätši ikka on, aga neid ühiseid armsaid hetki on veel rohkem. Lenna üha enam tegeleb Noraga, kutsub teda oma tuppa ja näitab talle omi asju, hüüab teda hellitusnimedega ja tahab ta tuju üleval hoida. Vahel, kui Nora on juba väga väsinud ja kergelt nutuseks muutub, siis Lenna alati tuleb, patsutab põsele ja topib luti suhu. Mõnikord teatab, et “Nora, pole hullu!”.
Lenna elab ka väga kaasa, kui Nora päriselt haiget saab või näiteks muudes veidrates olukordades, mil Nora näiteks viimati pea kaks nädalat vett kartis. Ta põdes enteroviirust, mistõttu tekkisid tal jalgadele villid ning meie, mõistlikud inimesed, otsustasime talle vahepeal vanni teha, pärast mida ta paaniliselt pesemist kartma hakkas. Harjutasime siin tasapisi Norat taas ning reedel oligi pöördepunkt, sest Nora leppis lõpuks vees olemisega. Naljakas oligi jälgida Lennat, kes koguaeg julgustas ja talle mänguasju näitas ning ise ka lõpuks vanni ronis, et Noral tuju hea püsiks.
Mõnusad tüdrukud!