VLOG: 1 AASTA!

Täpselt aasta tagasi, 25.01.17, varahommikul, mõtlesin et nüüd vist läheb asjaks! Mäletan, et olin pool ööd vahelduva eduga üleval olnud ning hommikuks oli üsna kindel, et sel päeval ta ka sünnib. Kell oli 16.00, kui haiglas Erikut ootasin.. no teise sünnitusega on ikka nii, et mine lõpeta oma tööasjad rahulikult ära ja siis tule, kui sõnumi saadan! Õõtsusin mingi palli otsas, vaatasin aknast välja ning mõtlesin, kui rahulikku ja tavapärast elu praegu teised inimesed mu ümber elavad ja siis olin siinpool aknaklaasi mina, kes ma valisin teist korda vabatahtlikult selle tee, et siia haiglasse jõuda. 19.20 nägi see pisike nööbike ilmavalgust!

Ühe hooga olin ma palju enesekindlam ning tundsin, et olen ikka igavesti äge ja võimas naine! Meie perre oli saabunud juba teine tubli ja terve laps. Noraga oli algusest peale kõik nii teisiti. Ei tundnud “surmahirmu”, et pean selle pisikese beebiga esimese ööpäeva kahekesi veetma, vaid kõik tundus nii lihtne ja loogiline. Ma ei kujuta ette, kui ma oleksin esimese lapsega niimoodi, ilma Erikuta, haiglasse pidanud jääma.. Meil sujus kõik kohe alguses nagu valatult ja olime justkui ootusärevuses, et millal see trall Noraga pihta hakkab. Lenna beebieast mäletame suures osas ainult kisa. Khmh, muidugi tore lugu oli see, et kui Nora esimesel ööl koju jõudes peaaegu 9 tundi järjest nuttis, siis mõtlesime, et täitsa lõpp, ongi VOL2 käes. Olime temaga terve öö korda mööda tehnilises ruumis (et ta jumala eest Lennat üles ei ärataks) ja kerge masendus tuli peale. Helistasime kiirabisse ja sealt öeldi, et no tere tali, miks te varem ühendust ei võtnud. Öösel viidi meid siis lastehaiglasse ja tegu oli ikka probleemiga, mitte niisama mis-iganes-muu nutuga. Vaatamata esimesele ööle kodus, on Nora meie jaoks igas mõttes täielik üllatusbeebi olnud. Ta on nii marurahulik ja leplik ning temaga on hea koostööd teha.

Esimese aasta kokkuvõtteks võib rahus öelda – sõi ja magas! Muidugi siin viimased kaks kuud on öösiti tralli ka saanud, aga eks see ole loogiline, kui hambad tulekul ning piimast võõrutamine käsikäes käivad. Lõppkokkuvõttes on ta olnud ideaalne beebi. Täpselt selline raamatu musternäidis, millest Lenna beebiajal mulle paljud teised emad rääkisid. Küll on hea meel, et sain ka omal nahal tunda.

Naljakas on meenutada, et kui meil veel Norat polnud, siis olin ma kahtleval seisukohal, kas kedagi on üldse võimalik nii palju armastada, kui Lennat. Usun, et see mõte käib paljude rasedate peast läbi, kuid õnneks vastuse saad juba kohe haiglas! Nii, et sina rase, ära muretse – on küll!

Kuna Nora on meil teine laps, siis meie jaoks oli algusest peale tohutult oluline, et see kohanemine võimalikult valutult läheks ning hoidsime pöidlaid pihus, et tüdrukutest ikka tulevikus sõbrad saaksid. Tänaseks päevaks olen ma üsna veendunud, et neist kahest saab rohkem kui asja! Mida iseseisvamaks Nora muutub, seda enam Lennale ta meeldib. Ilmselgelt on Lenna Nora jaoks A&O, sest ta tõesõna vaatab talle pidevalt suu lahti, alt üles otsa. Kõik mis Lenna räägib, laulab, teeb, tundub olevat tema jaoks puhas kuld.  Seevastu Lennal on käinud asi periooditi. Esialgu oli ta põnevil, et selline beebi meile koju saabus, ta on teda alati kallistanud ja musitanud.. kuid vahepeal oli ka aeg, kus ta teda näpistas või togis ning ükskord isegi oma portselantaldrikuga vastu pead virutas. Jah, nagu Nora oleks oma esimesel eluaastal vähe peatraumasid saanud. Siiski, siiski, see rõõm saabus Lennani, kui Nora vaikselt istuma hakkas, püsti tõusis, esimesi samme tegi ja nüüd on nad nii kaugel, et Lenna õpetab talle iseseisvat kõndimist. Vahel maja teisest otsast kuulen seda targutamist „näe, astud ühe jalaga, siis teise jalaga.. hoia autost kinni!“. Neil on isegi esimesed ühised mängud ja müramised välja kujunenud. Lemmiktegevus on diivanil hüppamine, mõlemad ronivad peale, jooksevad ja hüppavad, üksteisele otsa ja üksteisest üle. Veel meeldib neile koos lastelaule kuulata. Lenna siis laulab järgi ja Nora tantsib ning oh seda rõõmu hüppenööri, kui Lennale teatasime, et Nora on nüüd ka suur tüdruk ja tuleb meiega kelgutama ning mänguväljakule mängima. Õhtuti, kui me päevasündmusi läbi räägime, teatab Lenna, et talle meeldis täna Noraga mängida. Ja kui eile hommikul läksime koos Norat äratama, siis Lenna istus õe voodi ääres, jutustas ja paitas, kui ühel hetkel teatas “emme, ma armastan Norat!” Need on sellised hetked, et vabalt võiks vaikselt ühe pisara poetada.

1 – aastaselt kaalub Nora 11,4 kg ning on 80 cm pikk. Pikkuse poolest täitsa ülemise kõvera juures! Ta on meil tubli magaja, sest koos luti toppimisega läheb ta tegelikult ööunne 21.30 ning hommikul 6.00 saab esimese piima ja 8.30 ärkab. Selle kella kuuese piima tahaks nüüd järgneva kuu jooksul ära jätta ning siis hakkab esialgu äratus ilmselt 7.00 paiku olema, aga pole hullu!  Lõunauni on tal 13.00 – 16.00, nii et täitsa suur lapse graafik! Enne lõunaund ja õhtuti käime väljas, hetkel hea kelgutada, kuid tahaks ta rohkem kõndima saada. Toas kõnnib ta üsna usinalt iseseisvalt, kuid eelistab veel käputamist, kui kiiremini edasi vaja saada. Söögiga ei pirtsuta ning lähevad nii poe – kui ka kodutoidud!

Järgnev aasta tuleb veel suurem õppimise aasta, sest võtame ette iseseisva söömise, lutist ja piimapudelist võõrutamise, poti, oma toa ja uued sõnad 🙂 Kes teab, ehk teeb juba aasta lõpus lasteaiaga ka tutvust! Uskumatu, et see titeperiood saabki varsti täieliku lõpu ning siis on meil kodus kaks asjalikku, väikest, kuid täitsa iseseisvat preilit! Hurraa!

One thought on “VLOG: 1 AASTA!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga