Viisteist ühist aastat!

Milline vahva numbrite kombinatsioon – meil täitus 2020. aastal Erikuga 15 ühist aastat! Teate, kui tihti on mulle kõrvu jäänud, et kui noorelt kokku minnakse, siis tavaliselt suhe püsima ei jää. Mulle esmapilgul tundub, et esimesed viisteist aastat on küll päris sisukalt ja põnevalt möödunud! Ma mäletan, et ma olin ikka üsna noor, kui mul oli teadmine – sa saad aru, kui su kõrval on sinu inimene ning kui sa tunned, et tunne on vastastikune, siis tasub selle nimel pingutada. Ma võin küll öelda, et ma tundsin ikka üsna vara ära, et Erik on täiega minu inimene. Meil klappis ruttu ning ma usun, et väga suurt rolli mängis see, et me ei olnud veel täielikult välja kujunenud, me ei teadnud päris täpselt, mida me kunagi elult sooviksime. Küll aga juba teismelisena arutad sa mingeid vaateid ja tõekspidamisi omavahel läbi. Üldse aina enam on mul tunne, et üheks suhte põhiliseks alustalaks on teineteisega rääkimine ning see saadab meid lõpuni välja. Me suhtlesime juba tutvudes väga palju ning tegelikult meie teineteise tundma õppimine algaski pikkadest jalutuskäikudest, mil jalad viisid meid mitu korda nädalas pärast Eriku trennipäeva Mustamäelt Pääskülla. Terve tee me lobisesime. Vahel juhtus ka nii, et kõndisime lihtsalt vaikuses .. ja tihti siis, kui veel veri kergelt keema läks ning sõnadest jäi puudu, tuli appi kirjutamine.

Viisteist aastat hiljem – pärast koolide lõpetamist, esimesi töökohti, reisimist, elukohtade vahetust, maja ehitust, kolme tütre saamist – võiksin ma öelda, et viimane aasta on olnud neist kõige õpetlikum. Seda saan ma küll öelda enda seisukohast. Mul ei ole vist emotsionaalselt ühtegi nii keerulist aastat varem olnud, kus ma enda piire elavalt kompan. 2020 oli täpselt see aasta, kus ma tõsimeeli mõtlesin, et võibolla ongi vahel lihtsam loobuda. Minu jaoks oli kevad ja mitmeid kuid suurt mure teise inimese tervise üle tohutult keeruline. Ma ei osanud enam kuidagi läheneda ning tundsin, et kui me ei suuda enam selliselt teineteist kõige raskematest olukordadest välja tuua, siis mismoodi see toimima üldse peaks? Mingi hetk tundsin tohutut surumistunnet, et kõik meie ühiselt suure armastuse ja hoolega loodud elu jääb minu kanda. Mind on kasvatatud selliselt, et ükskõik, mis ka ei juhtuks, alati saab! Lihtsalt 28. aastaselt on elu viinud mind sinna, kus ma tunnen, et on mistahes on, aga iseennast kaotada ei tohi. Mitu kuud minus olnud pinged hakkasid üks hetk üle ääre ajama ja tundsin, et ma ei suuda enam üksi. Otsustasin, et nüüd pean kõigile rääkima – perele, sõpradele, kõigile, kes mind ja meid vähegi teavad ja aidata saavad. Lihtsalt vaja seda backupi ja tuge, ilma milleta oleksin ilmselt ise murdunud. See tunne on lihtsalt kirjeldamatult raske ja rõhuv, sest kui ma muidu elasin kuu korraga, siis üks hetk ei suutnud ma kaugemale, kui päev ette mõelda. Proovi sa elada päev korraga, kui on vaja käia tööl ja sul on selle kõrvalt tarvis kolm last hoitud saada. Seda ajal, mil kenakesti koroona möllas ning lasteaiad kinni olid. Ma ütlen ausalt, et läbi aastate on hästi palju suuri sisendeid minult tulnud, kuid kõik on teoks tehtud vaid täiendava “jah” sõna abil. Nüüd aga see “jah” puudus. See “jah”, kes on viimased viisteist aastat olnud mu kõrval. Minu parim sõber ja hingehoidja. Mu peast käisid läbi kõiksugu kõige hullemad versioonid, millega ma üks hetk  rinda pistma võin hakata. Kõik see mõttetöö ja vastutus laste ees. Mäletan, et läksin hommikuti tööle nuttes; tööl nutsin; koosolekul nutsin; õhtul nutsin..  mul oli veidi nagu inimvare tunne. 8. mai käis korralik pauk ära, kui parasjagu ämmaga telefonis suhtlen ja vaatan, et samal ajal on kena 17 vastamata kõne. Need tunded mu sees olid viimase viieteist aasta kõige kohutavamad, mida ma tundnud olen, see oli mitme kuu arengute haripunkt – hirm, teadmatus, elumuutvad valikud. On rutakalt vastu võetud otsuseid, milles ma oma isaga vahel ei nõustu, kuid sel päeval tundsin temast nii suurt abi. Kinnitavat “jah” kelleltki, kes ei olnud Erik. Ka kõik edasised otsused tulid paljustki minult. Mina pidin olema see pere “aju”, kes mõtleb siis kõigile ja kõigele. Mulle tehti üks päev nii hästi piltlikult selgeks see, mis ka mind hästi kirjeldab. Paned terve käe endale näo ette ning trügid lihtsalt küünarnukk ees, teisi enda järel vedades läbi paksu tiheda metsa, lootes leida mingit lagendikku. Ma tundsin end nii nurka surutu ja abituna ja ma tõepoolest ei tea, mida ma oleksin teinud ilma oma inimesteta. Ma olen siinkohal nii südamest tänulik neile, kes taipasid kõige selle olukorra juures minult küsida, kuidas mina end tunnen ja mind rahustada, et kõik saab korda! Alati saab. Tead ju küll, Laura.

Ühtäkki meenub ju küll, et oma seitse aastat tagasi kuulsin seda “nii heas, kui halvas”. Läks ikka omajagu aega, et saada sellest emotsionaalsest mustast august välja. Kas teate, et me alustasime kõige basicumast, mis üldse olla saab. Neli päeva hiljem otsustasin, et aitab passimisest,  täna jätame lapsed ja sõidame hoopis Pärnusse. Pärnu on linn, kus mina 13 –  ja Erik 16 – aastaselt just meie ühise sõbra maakohas oma nädalavahetusi neljani öösel jutustades veetsime. Ja just seesama sõber oli üks neist, kes helistas mulle sel maikuu päeval ja lasi mul oma tunnetest rääkida. Aitäh, et oled! Niisiis suundusime Pärnusse ja viisteist aastat koos olduna, millest me autos rääkisime? – “mis su lemmik värv on?; lennuki või laevaga?; parim söök?; koera – või kassiinimene?”.. See oli see õhtu, kust kõik sai minna jälle paremuse poole. Erik oli mitu nädalat kodus ning toimus täielik kannapööre paljuski. Erik vahetas töökohta, mina lahkusin töölt, keskendume taas rohkem endile ja meie lastele. Palju kevadisi emotsioone on endiselt mu sees, kuid minu õnneks ma olen tubli pisardaja ning saan oma negatiivsed tunded ka osalt nii välja. Te reaalselt oleksite pidanud mind suvel sõprade pulmas nägema. Ma pole nii liigutavat paari panemise kõne varem kuulnud ning jumal tänatud, et mul salvrätikuPAKK kotis olemas oli.

Igas suhtes on ülevaid hetki ja suuri madalpunkte ning mul on tegelikult ka sellise kogemuse üle hea meel. See pani mind veel enam hindama seda, mida me Erikuga kahekesi loonud oleme. See periood pani mind nii elavalt tundma seda, kuidas Erik on minu jaoks tõsiselt see südame teine pool – kui väga ma temast hoolin, kui väga ma teda tegelikult armastan! Ma tunnen, et olen endiselt sisimas see Laura, kes viisteist aastat tagasi.. Ikkagi juubeliaasta ning minule loomupäraselt me niisama käed rüppes ei istu. Nimelt Erik arvas, et ta ema hoiab ühe öö lapsi ning meie siis lähme välja õhtustama ning minu üllatuseks jäi siis söögikoht välja valida. Aga ei, minuga nii lihtsalt ikka ei saa. Sain nõusse, et lapsed saavad ema ja ämma poolt kaks ööd hoitud ning hakkasin aga plaani veeretama, kuidas siis kõike korraldada. Eile pakkisin asjad, poetasin Eriku arvutikotti ümbriku, kus oli kirjas “Su tööpäev on lõppenud. Kohtume 12.30 kohas, kus 15 aastat tagasi sulle ühel õhtul esimest korda MP3 mängija ulatasin”. Nimelt meie esimene deit oli 03.10.2005, esmaspäevasel päeval pärast Eriku trennipäeva ning kohtumise ettekääne oli, et laenan talle oma MP3 mängijat, mis oli alles CD – mängijate kõrval populaarsust kogumas. Nii nagu 15 aastat tagasi, saime ka eile kokku Magistralis, kuhu ta ilmselgelt tuli reegleid eirates autoga.. niisiis viisime auto ära, mul oli pokebowlid kaasa ostetud ja sõitsime meie vana kooli juurde, sõime ja rääkisime enne, kui teele asusime. Erik mõistatas Lenna kirjutatud teksti seest õiged tähed välja ning sai vastuseks Saaremaa. Ma ei hakkagi siia pikemalt kirjutama, mis ja kuidas – keda huvitab, leiab mind instagramist.

5 thoughts on “Viisteist ühist aastat!

  1. Mr says:

    Meeldiv lugemine ja oli mitu äratundmishetke. Mis te sellele vastatate, kui küsitakse, et miks te abielus pole?

  2. Ann says:

    Kas ma sain õigesti aru, et te olite Erikuga vahepeal lahus? Või oli tal hoopis mingi tõsisem tervisemure? Natuke segaseks jäi.

  3. Lilli says:

    Mul oli kananahk peal terve aeg kui lugesin! Palju palju edu teie perele. Mul hea meel, et teil on korralik tugi perede näol! Tore!
    Meil on Kaspariga ka selline tore aastate mäng nagu teil. 2010 hakkasime “käima”, 2015 abiellusime ja 2020 saigi siis 10a koos ja 5a abielu. Uhke värk minu meelest! Ja samamoodi tunnen, et meie suhe on nii hea tänu sellele, et me räägime, räägime ja räägime!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga