Viimase kuu emotsionaalne, füüsiline ja materiaalne virr-varr.

Ma pole tükk aega blogisse miskit kirjutanud, kuigi tegelikult on olnud palju, millest kirjutada. Eelmise kuu lõpp oli selline virr-varr – emotsionaalselt, füüsiliselt, materiaalselt.

Kuu keskel võtsime ette kolimise ning paralleelselt sellega oli veel vaja lõpetada viimased asjad nagu vannitoa ja köögi valamute lõppviimistlus ning pesumasina paigaldus ning nipet-näpet veel. Nende asjadega oleks andnud ka venitada, kuid nagu ikka, kui vähegi võimalus, tahame poolikud asjad kiirelt lõpetada. Võimalus oli, aga seda  ka enda heaolu arvelt. Lausa nii arvelt, et kahel korral poes käies teatas mulle kassapidaja, et vabandust, aga teil pole pangakontol piisavalt raha. See viimase kuu jagu raha lugemist oli ikka üsna stressirohke, sest Lennaga vaja samuti arvestada. Lõpp muutus lausa koomiliseks. Pärast seda, kui ma juba teist korda poest tühjade kätega tulin, mõtlesin, et kuskil peab seda raha ikka olema. No ja nii ma korjasin kõik kopikad kokku ja sai isegi taara ära viidud, kuid ka see läks kõik vaid bensupaaki. Kõik need asjad kuhjusid nii üle pea, sest uued arved tulid peale – viimased asjad, millega me veel liitusime. Näiteks kodukindlustuse muutmine, prügikasti tellimine, TV paigaldus jms. Kui varem ei pannud kümmet eurot niivõrd tähele, siis nüüd oli iga euro (ka sendid) arvel.  See tekitas minus nii palju stressi ja kuna mul oli ka parasjagu puhkus, siis ei suunanud ma oma energiat kuhugile mujale, kui ainult mõtlemisele. Lõpuks mõtlesin, et appi kui jube.. me peame veel paar kuud nii elama, sest viimased osamaksed (mis pole üldse väiksed), vaja veel palgast tasuda. Õud tuli peale, et kas tõesti hakkavadki kuu lõpud sellised olema ja kuhu me üldse nii välja jõuame, kui talvejope taskust leitud kahe euro eest poes peab käima. Ja need korrad, mil hirmuga poes sai käidud, mõtlesin ma, kuidas küll need pered hakkama saavad, kes elavadki sellist elu kuust kuusse, aastast aastasse. Ja kel kasvavad peres veel lapsed. Õudne lihtsalt! Jumal tänatud, et meie seisukord oli ajutine ning järgnevad kuud tuleb lihtsalt korraliku rahaplaneerimisega tegeleda. Unistan juba ajast, mil saaks lihtsalt elada, ilma et peaks muretsema, kas kõik on oma rahad kätte saanud. Ja siinkohal ajab mind nii naerma, kui räägitakse meeletust kartusest pangavõla ees. See on minu meelest ikka väga väike osa muude asjade kõrval, mis maja ehitusega kaasnevad.

Kõige selle materiaalse virr-varri keskel oli meil jälle midagi toredat oodata ning seetõttu tegin ka väikse pausi intensiivsest trennist ning kuna rahaline seis polnud just märkimisväärne, siis võib kolm korda arvata, kui hästi ma fitcati kava jälgida sain. Olemasolevast püüdsin võtta parima, kuigi no põhiliseks toiduks oli ikkagi täisterapasta või tatar. Niisiis jääb see üsna kaugele sellest, mis oleks pidanud laual olema. Puhkuse ajal ma peamiselt ainult magasin või mõtlesin negatiivseid mõtteid. Ühel päeval sain aga hea õppetunni kogu eluks – keskendu vaid sellele, mis tõeliselt oluline on. Stressitase oli minu kehas nii kõrge, et järgmisel hetkel polnud enam midagi oodata.  See pani mind nii palju mõtlema ja asju ümber hindama.

Uus kuu, uus algus ja positiivsed mõtted. Olen tohutult õnnelik inimene, sest mul on imearmas tütar ja superhea mees, toetav pere – ja sõpruskond. Vaid 23-aastaselt olen loomas täiesti oma kodu, kus oma väikse perega nüüdseks ka sees elame. Täitsa oma maja, kus Lennal on ruumi teha mida tahes! Ma olen õnnelik, et me julgesime võtta selle suure ja veidi hirmutava teekonna ette. Kõik meie pingutused ja riskid on end 100-kordselt  ära tasunud. Iga asi ja olukord on millekski hea. Kunagi saan oma lastele rääkida, mismoodi me erinevatest raskustest välja siplesime. Mis ei tapa, teeb tugevaks ning negatiivse asemel tuleb keskenduda kõigele, mis hästi on. Tänasest alustasin enda ülesturgustamist ühe mõnusa varahommikuse jooksuga nii, et mis muud kui jälle reele!

Esimene jooksutiir, eelmisel nädalal, uues kodus!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga