Videopostitus: meie esimene rongisõit ja teatrikülastus!

Võtsime jaanuarikuus plaani Nukuteatrit külastada. Ütlen ausalt, päris keeruline on etendustele pileteid saada, mistõttu lükkus külastus veebruarisse. Kusjuures möödunud aastal tõi jõuluvana meile perekaardi, mis on mõeldud suurperedele, sh. ka meile. Kaardi mõte on anda erinevates valdkondades suuremaid soodustusi. Näiteks ka Nukuteatri piletid saime selle võrra -20% soodustusega. Viimasel ajal avastame end seda kaarti tihti kasutamast. Näiteks veel Lohesaba Seikluslinnakus saab piletitelt -50%, mänguasjapoodides saab täiendavat soodustust kasutada, suvel külastame veel GOSPad, kus saame majutuselt -15% jpm.

Sättisime mineku sõbrannade ja nende sama vanade lastega möödunud reede hommikusse. Lenna on varem küll teatrietendusi lasteaiaga seonduvalt näinud, kuid teatrimajas päriselt kohal polnud käinud. Rohkem elevil oli ta rongiga sõitmisest, sest meie liiklusvahendiks on seni auto olnud. Alustasime siis päeva sellega, et sõitsime Nõmmele, parkisime auto, sõime sõõrikuid ja suundusime rongipeatusesse. Lenna räägib mulle tee peal, et ta on rongiga sõitnud küll – loomaaias! Muidugi jõudsime liiga vara, õues oli päris jahe ja Lenna sukapükste väel.. kuid oh seda põnevust, kui rongi peale saime.

Muideks Nukuteatris polnud ma isegi ammu käinud ja see on nii super ilusaks tehtud, hästi mõnus! Jõudsime sinna pea minuti pealt. Etenduseks oli “Võlupood” ja jumal tänatud, et me tunni asemel 30 minutit valisime. Oli näha, et lõpus Lenna hakkas tüdima ning mõni koht jäi ehk arusaamatuks. Küll aga põhiideed mõistis üsna hästi. Lugu rääkis  ühest tüdrukust ja isast, kes sattusid Võlupoe ukse taha. Isal oli pidevalt kiire oma tööasjadega ning polnud aega lapsele tähelepanu pöörata. Lühidalt lõppes siis nii, et isa ikkagi sai oma veast aru.. tehti võlutrikke ja juhtus igasuguseid “kummalisi” asju. Pärast etendust tundus, et oleks võinud ehk veidi lihtsama ja lõbusama loo valida.

Pärast suundusime Balti jaama, kus keskust külastasin isegi esimest korda. Käisime einestamas söögikohas Kniks & Kraaps. Tõmbas enim nende mängunurk, mis oli üsna suur, lausa läbi kahe korruse. Menüü polnud just minu maitsele, kuid toidud tegelikult head.

Üldse täheldan, et eriti Lennaga peaks erinevaid kohti nii kahekesi kui seltskonnaga rohkem külastama. Ta on hästi selline tüdruk, kes teistega väga suhtlema ei kipu. Mõne koha peal on isegi tunne, et vähekene ebaviisakas. Näiteks sünnipäevadel käies või uue seltskonnaga kuhugile minnes lööks tal nagu bloki nii ette. Ei tere, palju õnne, aitäh ega nägemist.. rääkimata teistele vastamisest või muust jutust. Ma saan ise ka aru, et  ega siin sundida polegi miskit, sest see pigem mõjub veel endasse sulguvamalt. Erik on rääkinud, et ta oli väiksena samasugune. Samuti mu ema oli olnud sama tüüpi, et kui keegi kõnetas, pani kulmu kortsu ja põrnitses. Mis siin siis imestada? Nii, et see lõunapoolik oli väga asja ette! Seltskonnas teine tütarlaps rääkis kõik vajalikud jutud ise ära. Näiteks Lenna soovis mahla tellida, siis Johanna oli kohe nõus appi minema – “Tere, palun Lennale ka üks segumahl!”.. ise itsitasime kõrval. Loodetavasti näeb Lenna ka, et ega see võõrastega rääkimine nii hull polegi! On näha, et kui harjub, siis avaneb, kuid tihti läheb selle harjumisega pikalt aega.

Lõppkokkuvõttes oli väga tore lõunapool, nii et plaanime seda varsti juba korrata! 🙂

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga