Videopostitus: kas viis on palju või piisavalt?

Vaatame üsna tihti tüdrukutega meie youtube kanalit ning olen südameasjaks võtnud, et iga mõne aja tagant korjan aga videoklipid arvutisse ja panen paremad palad kokku. Üks, milles ma kohe kindlasti pole nõus järge käest andma, on mälestuste jäädvustamine ning nüüd sellegi aasta alguses sai neidudele kolm albumit tellitud, mis kõigile mälestustekarpi lendasid. Olen alates Lenna sünnist iga aasta kohta Omaraamatust fotoraamatud tellinud. Nüüd  juba ära tabanud, et seda on kõige mõistlikum teha sõbrapäeva paiku, sest siis on neil erakordselt hea diil 1=2 ning sel aastal sain kolmandalt raamatult veel -30%. Säästsin kokkuvõtvalt 120 eurot ning  juba teist aastat olengi võtnud eesmärgiks raamat alati veebruarikuuks valmis saada. Samuti oli alates septembrikuust omajagu videomaterjali tekkinud ning arvutisse tõmbasin 169 klippi, millest sain nii toreda mälestuse kokku. Milliselt see elu siis meil viiekesi kulgenud on?

Mul pole õrna aimugi, miks iga uue lapse tulek veidi hirmutav tundub, sest millegipärast, kui beebi on käes, kulgeb elu justkui vanaviisi edasi. Lihtsalt üks liige on rohkem.  Vähemalt meil on  see kohanemine ja harjumine üsna valutult läinud. Olen kuulnud lugusid, kus pere vanemad lapsed elavad väiksemate peal armukadedust välja – küll loobitakse mänguasjadega, näpistatakse ja pigistatakse. Meil on komme möödunud aastast läbi ema ja isa silmade laste fotoraamatutesse kirjutada ning minu õnn ja rõõm, mida sõnades väljendasin, oli tänulikkus selle üle, et kõik pereliikmed Rosanna nii suure armastuse ja hoolega vastu võtsid. Meil on tõesti vedanud!

Ausalt öeldes algus oli üsna keeruline, sest Rosanna polnud teps mitte lihtne vastsündinu. Kõik see beebimajandus uuesti läbi teha, tundus nii kurnav ning minu kohanemine taas unetute ööde, imiku nutu ja imetamisega ei kulgenud nii roosiliselt. Ma ei tea, kuidas teistel emadel on, aga mina tundsin alguses nii mõnigi kord, et issand, milleks? Kelle mõte see kolmas laps täpsemalt nüüd saada  oli? Väsimus on minu arvates üks hullemaid tundeid ja ma üldse ei imesta, et naisi depressioon külastab, eriti kui kõrvalt puudub nii toetav mees, kui minul näiteks Erik on. Minusugune naine suudab vist küll ainult koostöös seda kõike uuesti läbi teha. Vahel ma mõtlen, et ju minus puudub see emalik soon või kannatlikkus, aga väsinuna võin ma nii kergelt ärrituda, häält tõsta ning sõnades päris julm olla. Minus ei ole seda ninnu-nännutamist ja ma olen üsna konkreetne, ka lastega. Õnneks on mul tasakaalustavaks jõuks kõrval Erik, kes suudab pea igas olukorras ZEN’ida. Seda on ülihästi näha ka laste pealt, kui õhtune magamaminek emma-kummaga meist toimub. Erikuga minnes meenutab see rohkem metslaste ohjamist, sest milleks kuulata issi sõna, kui temaga on koguaeg nii FUN. Kui mina välja ilmun, tõmbab see segadus kordi tagasi ning lapsed, kes enne keeldusid end pesemast, on juba peaaegu uneriietes ja valmis muinasjuttu lugema.

Mis puudutab beebiiga, siis me tõesõna pole vist kumbki nautinud ühegi lapse puhul seda esimest eluaastat, eriti esimesi kuid. Ma ei tea, milliste inimeste maailmas on nauditav pidev imetamine, beebi kussutamine, tihe sületamine/hüpitamine/tassimine, vankri kõrval valvamine, koguaeg olemas olemine, öised ülevalolemised jpm? Isegi Nora puhul, kes oli meil see “ainult magab” laps, ootasime väga, et jalad alla saaks.

Eriku kojujäämine oli ainuõige otsus, sest nii oli tal võimalus mõneks ajaks “aeg maha võtta” ja oma kiire tööelu välja vahetada tempoka koduse elu vastu. Ta imestab isegi, kui ruttu läheb aeg, sest näe kodus olemine polegi niisama olemine, vaid koguaeg on midagi teha. Päevad mööduvad kiirelt ning saame aktiivsed olla igal rindel, nii perega ühiselt, eraldi, kui ka individuaalselt lastega. Ma arvan, et see on väga vajalik aasta meile kõigile ning tunnen, et meil on suur privileeg seda aastat aega raiskamata kasutada.

Minu jaoks on kolme last kasvatades kõige suuremaks väljakutseks väsimus. Ma ei tea, kas hoian end liiga aktiivsena, on mul mõni ainepuudus või süüdi on lünklikud ööd, kuid on päevi, kus tunnen, et ma ei jaksa/ei  viitsi ja tahaks lihtsalt olla. Süli pole kunagi tühi – see kirjeldab ideaalselt elu kolmega! Pole vahet, kas tegu on kodu- või lasteaiapäevaga, kuid sellist hetke naljalt ei teki, kus istuks rahulikult maha, vaataks telekast mõnda saadet või räägiks segamatult omavahel juttu. Meie argipäev näeb välja selline, et Erik võtab hommikul suuremad tüdrukud üles, mina toimetan Rosannaga. Kui neil saab söödud ja meil ärgatud, läheb Rosanna Erikule ning ma üritan siis sinna vahepeale ruttu toad korda sättida, köögi korda teha, ise süüa jms. Minu söömine näeb välja midagi sellist, et Lenna ja Nora, kes on just oma hommikusöögi lõpetanud, tulevad nillivad kuskilt selja tagant minu võileiva pealt singiviilu või alt leiva. Kõik on juba järjekorras, et kui emme söömise lõpetab, saab ju mängima hakata. Noh jah. Lapsed on ilmselt nii mõnedki aastad veel selles eas, kus soovivad meiega koos mängida. Saabub õueaeg, Erik liigub välja, mina valmistan juba õhtusööki ette. Aeg, mil lapsed magavad (reeglina mitte ühel ajal), katsume ise ka puhata. See on selline püha aeg, mida ei taha millelegi muule raisata, sest õhtu on veel ees ja vajab toimetamist. Oleme proovinud siin mõnda saadet vaadata, näiteks viimati Eesti Laulu, kuid see nägi välja selline, et igaüks pläkutas kõva häälega juttu rääkida. Nüüd on Nora andnud meile natukene hingetõmbeaega ning jääb juba pea kuu aega iseseisvalt magama. Õhtul on kohe rohkem aega, mis sest, et Rosanna veel üleval on. Viimased kolm õhtut olen ma nautinud kõike seda, mis lõppkokkuvõttes tuleb une arvelt, kuid siiski! Meie rosinake kustub normaalse inimese kombel 22.00 ning kuskil poole tunni pärast pean korra valmis veel olema ning siis on järgmine äratus alles öösel 3-4 vahel. Minu õnneks on Erik igal õhtul nii väsinud, et jääb Rosanna kõrvale “valvesse” magama.

Õpib

Kindlasti on päris väsitav ka laste kisa ja tihe vaidlus. Elu kahesega on plahvatusohtlik.. kui neljane suudab enda emotsioone paremini hallata, siis Nora puhul ei tea kunagi ette. Vahel üritan oma kõrvad lihtsalt välja lülitada, kuid eks see ole lihtsalt probleemi edasilükkamine.. Praegu on kodus korralik vaidlemise ja tülitsemise periood. Alles mõni aeg tagasi suudeti  koos mõnusalt mängida, nüüd pigem harvem ning preili kahene on väga sõnakaks muutunud. Kui midagi ei meeldi, siis peamiselt kõlab ta suust “kaka”, küll on seda kass, küll Lenna, küll on emme ja issi. Rosanna on veel pääsenud. Eks see vahva sõnavara lasteaiast tule ja üritame tähelepanu mitte pöörata. Lennal see siiski nii hästi veel välja ei tule ja nii need vaidlused alguse saavad. Muidugi peab Nora tahtma kõike, millega parasjagu Lenna mängib. Ootame juba kannatamatult, et Nora rääkima hakkaks.. ega muu vast ei aita 🙂

Selge

Mis mulle meie perekonna puhul meeldib? Mulle meeldib, et meid on nii palju! Ma armastan mõtet sellest, et mind on õnnistatud kolme tütarlapsega, kellega loodetavasti hea ema-tütre side ka tulevikus püsima jääb. Natukene rohkem mõistan paremini seda “lapsed annavad elule uue mõtte”. Emaks kui ka üleüldse vanemaks olemine on erakordselt huvitav väljakutse. See toob inimeses välja kõik tema head ja vead. Tunnen, et lapsi kasvatades on enda kohta veel nii palju õppida! Väikeste kõrvalt näen elu hoopis teistsugusena. Eesmärgid, sihid ja soovid erinevad väga palju sellest, mida enne lapsi elult ootasin. Ma olen ääretult tänulik, et meil on oma turvaline kodu ja koht, kus neiud kasvada saavad. Ei välista sugugi, et tulevikus mingisuguse kardinaalselt teise otsuse teeme ning elukohta vahetame, kuid seniks kuni lapsed on lapseeas, tahaksime ühes kohas elada. Ma armastan seda, et kõik meie lapsed on nii oma nägu ja tegu. Mis kõige tähtsam – olen tänulik, et meie tüdrukud on terved! Aina enam tundub mulle, et kolm on meie pere number. Täpselt paras, et meid kõigile jaguks ja üheskoos koju ära mahuks. Kolmas laps saada oli enam kui õige otsus ning saan vaid rõõmustada selle üle, et taaskord julgesime nii tähtsa sammu elus edasi astuda.

3 thoughts on “Videopostitus: kas viis on palju või piisavalt?

  1. Kk says:

    Ma tunnistan ausalt, et mina üllatavalt nautisin/naudin beebiiga! Eks mul teised tingimused ka kui teil, sest ainus millega meil oli veidi rohkem probleeme oli magamine (magama jäi alati väga lihtsalt). Ei olnud gaase, haigusi, raskusi imetamisel ega mingeid muid muresid, ainult üks rahulik, muretu beebi, kes alles nüüd (8k) hakkab veidi rohkem loomu näitama. Õnneks ikka enamus ajast suu naerul 🙂 Seega üsna lihtne see värk meil. Vaatab kuidas teisega läheb kui see kunagi otsustab tulla 🙂

  2. Raili says:

    Püüan ikka aega-ajalt sinu blogil silma peal hoida, sest siis lähen ise ajas tagasi ja jõuan nostalgiani, kui ilus oli tegelikult väikelaste ja beebiiga. Oleme ajaliselt nihkes nii, et minu lapsed on praeguseks juba 10, 8 ja 6.. aga sinu postitusi lugedes tunnen ikka ja jälle ennast ära. Meenub üks lõputu väsimus, kus pelgalt pikali viskamine oli mõningatel päevadel luksus. Ühte kõige hullemat aega mäletan, kui noorim laps oli 4 kuune ja jäin ise tõsisesse kopsupõletikku.
    Mina, kes olin olnud nii terve, tubli ja tragi… aga ikkagi andis üks hetk tervis järele.Mäletan seda aega läbi udu, kus tuli imetada, tegeleda 4 ja 2 aastasega ning mõelda, et palavik 38.9 ja tohutud nõrkushood ei tähendanud justkui midagi.
    Oleme lastega koos renoveerinud vana maja,loonud aia jpm. Nüüd, kui lapsed on 10, 8 ja 6 ei tule enam mõelda sellisele väsimusele. Magamistundide arvusaab üsna hõlpsalt täis, agamured ei ole kusagile kadunud. Mäletan, kuidas mind isegi ärritas lause ” Väiksed lapsed väikesed mured, suured lapsed suured mured) Tänaseks on vahetunud väsimus teistmoodi tundega..aga seda sa ütled hästi:
    Lapsevanemaks olemine toob välja inimeses kõik tema omadused ja igal “elu mõiste ” sünnib koos lastega oma tähendus ja hindamine.
    Soovin sulle rohkelt kannatlikkust ja ühte ma luban… kisa ja valjuhäälsus kasvab su kodus õige peal veelgi mitu kraadi kõrgemaks. Üks võimsamaid “pläkutamise” aegu tuleb siis kui noorim umbes 3 ne 🙂 Tervitades, Raili

    • NautigeHetke says:

      Nii armas tagasiside! Aitäh sulle 🙂
      Lugesin Erikule ka ette.. tegi suured silmad selle peale, et “valjuhäälsus kasvab su kodus õige pea veelgi mitu kraadi kõrgemaks”..
      Tublid olete! 🙂

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga