Esimene nädal viiekesi!

Uskumatu, kuidas aeg lendab – Rosanna on varsti juba pool kuud meiega olnud! Rasedus tundub kuidagi kauge minevik olevat ja tõele au andes on mul nii hea meel, et see läbi sai! On küll imeline ja nauditav aeg, kuid kolmandaga minu puhul umbes täpselt 30nda rasedusnädalani. Lõpp oli ikka väga vaevaline ning lihtsalt raske oli kahte inimest ühes kehas majutada. Nii kummaline, kui see ka poleks, siis Norat oodates muretsesin juba raseduse ajal, et kuidas ma küll ühes või teises olukorras üksi nendega hakkama saan. Samuti ei suutnud ma uskuda, et teist last võiks sama palju armastada, kui esimest. Igasugused veidrad mõtted tulid kogemuse puudumise tõttu pähe. Rosannat oodates ei jõudnud ma väga mureteda ega mõelda.. minu suurim soov oli lihtsalt Norast enne uue beebi tulekut inimene kasvatada – lutist, mähkmest, kärust vabaks; iseseisvalt sööma ja et jõuaks veel enne lasteaiaga sõbraks teha. Kõik see õnnestus, nii et võin endale ilmselt ühe šokolaadimedali kinkida.

Rosanna sünd oli imeline ja meenutan seda heldimusega! Kõik läks täpselt nii nagu soovisin! Minuga oli suurepärane tiim – Erik, ämmaemand Janika Pääro (aitäh lugejale, kes nime üles leidis) ja meie super armas fotograaf Aleksandra Helk! Ma olen nii tänulik, et just kolmas rasedus mind temaga kokku viis. Meie teed kohtusid tänu ühele blogilugejale, kes jättis mulle rasedusaegse postituse alla viited pildistajale ning soovitas seoses sünnijärgsete piltidega just tema poole pöörduda. Nimelt oli mul suur soov haiglasse seekord fotograaf kaasata ning ma olen valikuga väga rahul! Kirjutan detsembrikuu Pere ja Kodus meie koostööst ja haiglas pildistamisest pikemalt. Seniks jagan teiega video meie väiksest teekonnast! PS! Kes vähegi fotograafi otsingul ning kel soov ka haiglas pildistada, siis minu kaks kätt tõusevad Aleksandra suunas – võtke julgelt ühendust https://fotohelk.ee/ ! Ta on meile ühtlasi ka koju oodatud pildistama, nii et lähiajal jagan teiega tema käe alt tulnud kaadreid.

Haiglas veedetud kaks ööd olid suurepärased ja seda just seetõttu, et saime Erikuga vaid kahekesi Rosannaga tutvust teha – võtta oma tempos, ilma et muud tegevused kõrvalt segaks. Suured tänud ämmale ja emale, kes tüdrukuid seni hoidsid! Need kaks päeva andsid meile väikse platvormi meelde tuletamaks, mis meid ees hakkab ootama. Koju tulles oli üsna selge, et rosinake on mul enamuse ajast rinnal ning Erik peab tüdrukutega omapead toimetama.  Ütleme nii, et Lenna ja Nora võtsid Rosanna kohe sõbralikult vastu ning väiksema suunas sellist kadedust polegi täheldanud. Pigem ollakse ülihoolivad – Nora käib aktiivselt paitamas/musitamas, Lenna lisab sinna sekka veel nuusutamise ja kallistused. Küll aga esimesed kolm päeva lõid küll veidi rivist välja. Tüdrukutel hakkas hoopis omavahel korralik tüli üleskiskumine pihta ning oh seda KISAA! Me polegi lapsi nii palju karjumas kuulnud, kui esimestel päevadel. Eks elati üle seda, et meid kaks ööd polnud ja ilmselt jõudis kätte arusaamine, et siin on vaja suuremat sorti jagama hakata.

Mind ausalt öeldes ei härinudki see käitumine, sest kuidagi tean, et see on mööduv ja kõigil vaja harjuda.. Lõppude lõpuks ununeb tüdrukutel ilmselt üsna pea see aeg, mil veel neljakesi olime. Küll aga kohutavalt häiriv oli see lärm! Kõik tundub mu jaoks nii võimendatud, sest ma tõesti ei mäleta, et mul nii valjud lapsed oleksid olnud. Õnneks Rosannat see ei häiri, kui keegi kõrva ääres huilgab.

Tööjaotus on meil totaalselt muutunud. Esiti kujutasin ette, et Rosannaga on nagu Noraga omal ajal – neljandal päeval jäi juba Erikuga tunniks koju – võttis pudelit ja lutti – kuniks ma Lennal lasteaias järel käisin. Reaalsus on aga see, et Rosanna on enamuse ajast minuga ning tüdrukud suurema osa ajast Erikuga. Kõik lasteaiandus, igapäevased toimetused, väljas söömine, mängimine on Eriku õlule jäänud. Esimene nädal olin ma rohkem nagu diivanikaunistus – imetasin ja sületasin. Nüüd poole kuu möödudes hakkab juba vaikselt liikumisvabadust tekkima. Sain lõpuks mingisuguse rütmi, kuidas koduasjad kontrolli all hoida, lapsed söönuks saaks ja ise ka pesema jõuaks. Mulle tundub, et kahe lapsega oli isegi keerulisem, kui kolmega. Preilid näitavad küll teineteisele aegajalt hambaid, kuid paralleelselt on päris suureks abiks, kui nad vahepeal täitsa kahekesi, teises maja otsas, vaikuses mängivad. Sellega võidab muude toimetuste pealt nii palju aega! Harjutame teisest elupäevast Rosannat lutiga ning kolmandast pudeliga. Lutiga hakkab nüüd rohkem sõbraks saama ning pudelit annan järjepidevalt üks kord päevas, et ikka ei ununeks. See on vist minu suurim hirm, nii et siin ma järeleandmisi ei tee.

Teate, mul on südamest hea meel, et me Nora lasteaeda panime! Esimese nädala puhul kartsin, et ehk on nii palju muutusi, et kodust eemalolek mõjub kuidagi eriliselt emotsinaalselt. Aga ei! Täielik lasteaia musternäidis – ikka hea tujuga minek ja tulek! Ühtlasi oli nüüd ka Nora esimene nädal, mil hommikusööki lasteaias sõi ning päevad sellised 8.30-16.00 pikad olid. Natukene ikka muretsesin, et ehk on liiast, sest plaan oli teda võimalikult kaua graafikus 9.00 – 15.00 hoida. Muidugi on minu enda jaoks on ka kordi lihtsam, kui mõned päevad nädalas vaid ühega olen. Nora ajast mäletan, kuidas kell 4 öösel ta voodist võtsime, toitsime ja hommikuni magas.. Rosanna on aga vastand – ta võib reaalselt tunde rinnal magada, nii et mõni öö jääb mul sootuks vahele. Katsume nüüd aasta lõpuni enam vähem tervet joont hoida ning ühiste koduste päevadega toime tulla. Järgmisest aastast juba kordi lihtsam!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga