Väsitav, väsitav periood!

Foto: Janne Luigla / http://www.doominofoto.ee/

Istusin täna liivakasti äärel ja mõtlesin, kui tüdinud ma olen. Ma pole juba pikalt end nii tundnud, kuid viimastel päevadel eriliselt. Ilmselt mängib siin rolli mingisugune haiguste periood, mis kõik sai alguse juba pea 10 päeva tagasi. Muidugi ajastus oli ideaalne, sest selleks päevaks olime just sõbrad külla kutsunud ja meil oli siin ka omajagu lapsi külas. Muideks meil on ikka väga vedanud, sest sõpradel on pea sama vanad lapsed ning selliseid alla meetri ja meetri – mehi on meil kokku lausa 7! Igatahes eeldasin ma sellest õhtupoolikust midagi sellist, et Nora on nagu ikka muhe vana, jookseb ja mängib, vahepeal ehk veidi hädaldab, aga peamiselt toimetab omaette. Eksisin rängalt! Tund enne külaliste saabumist ta reaalselt nõudis end koguaeg mu sülle, nii et lõpuks tegin ma ettevalmistusi Nora ühes käes, nuga teises käes. Nuga oli siis ikka suupistete lõikamiseks.. Külaliste saabudes oli ta samasugune takjas ning nii veetsime praktiliselt terve õhtu ninapidi koos. Jube väsitav! See oli esimene kord, kui üks laps minu jaoks nii ahistav tundus, aga see selleks. Öö möödus kohutavalt ning korra tundus ta lausa tulikuum olevat. Siis oli asi selge – ju on haigeks jäänud! Järgmisel hommikul ei midagi! Ei köha, ei palavikku, aga hull vingukott oli.. ja sellises tempos jätkas ta terve nädala.

Eks püüdsin seda ikka mõistusega võtta – lapsel ilmselt kehv olla, köha – nohu, kes teab äkki annab purihammaski märku!? Aga need päevad olid kohutavad! Seda ilma liialduseta. Tema käitumine oli tavapärasest öö ja päev. Röökis nutta, kui mina kuhugile silmapiirilt kadusin või kui Erik ta minult enda sülle võttis.. Pistis karjuma, kui Lenna mulle külje alla ronis või kallistama kukkus.. oli teine väga agressiivne juustes kiskuma ja lööma. Üks pidev ving ja hala. Ei tahtnud ise kõndida, vaid sobis ainult, et EMME tassiks. Teda külastasid isegi esimesed hüsteeriahood, kus ta reaalselt kõige pikema aja röökis 40 minutit “EMMMMÄÄÄÄÄÄÄ, ANNNNNNNNA” nii, et hääl oli lõpuks ära. Miski ei lohutanud – ei süle, ei tähelepanu kõrvale juhtimine, ei söök, ei jook…  Need päevad olid nii üüratult pikad, sest ega lõuna – ja ööuni ka seda just lihtsamaks muutnud ning üks hetk oli tunne, et äkki asi polegi milleski, vaid meil ongi nüüd selline laps! Ainus inimene, kes talle rohkem kui mina meeldisin, oli mu ema. Ainukesed hetked, kus me ei pidanud külg külje vastas istuma. Jumalale tänu, sel esmaspäeval kõik pöördus ning saime tagasi topelt – marakrati! Vähemalt ei vingunud. Küll  aga tunne oli selline, et kõik see nädalajagu kehva tuju tuli kuidagi välja elada.

Nüüd viimase kahe päevaga oleme temas avastanud hoopis uue külje ja näinud suurt erinevust võrreldes Lennaga. Nora on hästi julge, murevaba, teda väga ei huvita, kas kuskilt on must või mõni asi ehk viltu. Ta pole mingisugune pedant või korraarmastaja. Ta on korralik piiride katsetaja ja tema jaoks on üsna ükskõik, kas just minut tagasi keelati kassikrõbinate söömine või ei. Jõuangi nüüd otsapidi tänasesse päeva. Möödunud ööl kuulen, et Lenna korralikult köhib. Oli selge, et lasteaeda ma teda viia ei kavatse, vaid tuleb täispikk aurutamise päev.  Kuna me kõik oleme siin kodus veidi tõbised, siis otsustasin läheneda lihtsalt puhtas rahus. Seniks kuni Nora mu hommikul umbes viie minutiga närvi suutis ajada. Küll ei pidanud ta vajalikuks hommikusöögi ajal korralikult toolis istuda, vaid väga vahva on tema arvates näiteks püsti süüa. Maha tõstes suundus ta Vilkuri tuppa. Esimesest kammajaast oli mul juba nii siiber, et ei kavatsenudki talle järele minna. Üks hetk piilun ümber nurga ja avastan, et pool kassi liivakastist oli põrandale tühjendatud, ikka palja käega! Mis siis ikka, võtsin harja ning samal ajal kui ma liivakasti ümbrust puhastasin, kallas Nora kavala näoga kassikrõbinad teise kaussi. Muidugi sinna kaussi, kus oli vesi. Lõpuks, kui Vilkuri toa segadusega lõpetasin, avastasin ma esiku põrandalt kapijagu mütse – salle – susse – kindaid. Tunne oli selline, et pistaks selle lapse kuhugile puuri kinni. Ma mainin veel ära, et kõiki tegevusi saadavad vonklevad silmad ja veidi kaval naeratus.  Üks hetk avastan ta üksi paljajalu terrassilt, teine hetk pimedast garaažist. Muidugi mõtlesin ma, et prooviks paari mähkmevaba päeva kah veel, mis oli ilmselgelt kõige valem otsus maailmas! Seda võiks võrrelda ajaga, mil võtad endale kutsika ning ainult käid tal lapiga järel, sest kunagi ei tea, millal ta sind üllatada võib.  Pärast iga keelamist, ära kutsumist ja toomist järgneb „kergem“ kisa. Enne lõunaund oli mul juhe juba nii koos ning ärritusin iga pisiasja peale. Lõpuks kui Nora peale korralikult häält tõstsin, hakkas hoopis Lenna nutma ja ütles, et tahab issit. Sain aru, et olen ikka hommikul korralik närvihaige olnud! Muidugi istusime siis kolmekesi köögipõrandale maha ja rääkisin Lennale rahulikult, kuidas, miks ja milleks ja no nagu ikka. Imestasin, et kust on Lennal pärit lausepaar “ole vait”. Lenna on mulle täna vähemalt kolm korda öelnud, et nii ei tohi rääkida. Niisiis, ikka minult. Lõpuks sain nad magama ja oli minu aeg natukene lakke vahtida.

Nüüd õhtu juurde tagasi tulles, istusin ja mõtlesin, et see 1.5 nädalat on mu nii ära väsitanud, peamiselt siis Nora. Ei ole ma harjunud, et ta haige oleks või nii palju vinguks.. ühesõnaga mitte miski nagu rõõmu ei valmista, sest see kümme päeva olen pidanud end sundima üsna emotsioonituks, et mitte päris hulluks minna. Jälgisin Erikut ja lapsi kõrvalt ning mõistus ütleb, et on nii palju asju, mille üle rõõmus ja tänulik olla, aga enesetunnet ikka sundida ei saa. Ma ausalt ei kujutaks ette, kui mul polekski võimalust aega maha võtta. Ma pole ilmselt ainus, sest ka Erik ei jõua ära oodata jaanipäeva, mil päev pärast seda lähme varahommikul kolmeks päevaks kahekesi Rootsi. Seal kavatsen ma oma positiivsuse, hea tuju ja tervise küll tagasi saada!

Midagi ilusat ka tänasesse päeva. Nautisin nii väga Lennaga kahekesi õues olemist. Istusime päris õhtul hilja terrassil, kiikusime ja laulsime. Rääkisime uuest beebist ning rõõmu valmistas, et Lenna on lõpuks ka uue beebi nimega päri ning teatas mulle ka mõned olulised asjad.. “Sanna (tema versioon nimest – loe: viimased neli tähte uue lapse nimest) võiks sündide hea tujuga” ning tema hakkab beebit hüüdma printsessiks ja Lotteks. St. Printsess ja Lotte on Lenna jaoks ülivõrdes positiivsed sõnad! 🙂

PS! Postitus sündinud koostöös Noraga.

Foto: Janne Luigla / http://www.doominofoto.ee/

4 thoughts on “Väsitav, väsitav periood!

  1. Jessika says:

    Nagu enda lapsest lugesin just (mul ka jaanuaribeebi).
    Ise olen olukorda püüdnud selgitada sellega, et hetkel neil ju viimane kasvuspurt. Ühest küljest lisandub palju uusi oskusi ja sõnu, teisest küljest on see niii väsitav mulle ja kindlasti raske ka lapsele. Äpi järgi peaks see meil umbed nädala pärast lõppema, fingers crossed 🙂
    Peame vastu!! 👌

  2. Maarja says:

    Minul endal (veel) lapsi pole, aga tore on seda blogi lugeda. Paistad olevat ema, kellesarnane tahaksin ka ise olla – eluterve suhtumisega, oskab seada prioriteete, armastav ja hooliv laste suhtes, kuid oskab võtta aega endale ja oma kaasale, et olla puhanuna veel parem ema! 😊

    Kindlasti on lastekasvatamises palju keerukat ja selliseid aegu, nagu kirjeldad. Hea, et neid ausalt välja tood.

    Edu ja jaksu!

Vasta Jessika-le Tühista vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga