Vanematest sõltumatu elu

Teema, kus ei saa kõike üldistada, kuid teatud arvamus kujuneb välja küll. Meie peres on kõigiga nii läinud, et on varakult vanemate kodudest välja kolitud. Eeskujuks on olnud kindlasti minu ema ja isa, kes abiellusid ja said kaks last juba enne 20-dat eluaastat. Samuti läksid mu õde ja vend väga noorelt välismaale ning nii kolisin ka mingi 19-aastaselt kodust välja. Meile on alati räägitud, et mida varem tiivad välja sirutad, seda kasulikum see lõppkokkuvõttes on. Vaadates oma perekonda, nii ema, isa, õde kui venda, siis tõepoolest läheb kõigil väga hästi ning suur roll on kindlasti ka selles, et hakati noorelt juba oma elu elama ja võeti oma tegude eest varakult vastutus.
Vanematest eraldi elades õpid kiirelt tundma täieliku iseseisvust, raha ratsionaalset kasutamist ning noorena pole ka ootused ülemäära kõrged. Usun, et pigem on hea algul tunda kitsikust ja hiljem edu vilju nautida, kui alustada heal järjel ning siis kõrgelt kukkuda.  
Mina pean oma vanemate kodu siiski lapsepõlvekoduks ning oma kodu selleks, kus olen ise kõige eest vastutav.  Mis puutub täieliku iseseisvumisse, siis vanemate kodus elades seda siiski pole. Tegelikult ollakse ikkagi sõltuvad, sest emad-isad maksavad kõik kommunaalarved, ostavad koju süüa , roogivad lund, niidavad muru ja seda loetelu võibki jätkata. 
Ma arvan, et siinkohal pole isegi veider vaadata eluaeg emadega koos elavaid mehepoegi, vaid pigem tuleks pilk pöörata vanematele. See on puhtalt emade-isade tegemata töö, kui nad avastavad, et nende 30-40-aastased „lapsekesed” nendel endiselt kukil elavad.  Vahel tundub see ikka täiesti uskumatuna.  Ma tean, et paljud mõtlevad, et kui vanem on üksik, kuidas siis saab teda  omapead jätta. Ma ütleks, et igaüks on siia maailma sündinud, et omaenda elu elada. Selleks, et vanemat toetada, ei pea tingimata temaga koos elama.
Samas ei saa üldistada, sest mõnele inimesele meeldibki elada kärgperena, kus kõik põlvkonnad on koos. Minu jaoks muutuks selline elukorraldus kiirelt õudusunenäoks, sest ei kujutaks ette, kui peaksin jagama ühte kööki, elutuba, vannituba oma mehe vanaema, ämma, laste ja mehega.  Igakell võib keegi astuda sinu toa uksest sisse. Minu jaoks oleks see tohutult ahistav. On ilmselge, et paljudele naistele see ei istu, seega pole ime, miks need mehed kõik lõppude lõpuks oma elu emadega veedavad.
Elatakse vaid üks kord! 🙂 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga