Väljasõidud kolme lapsega..

Rosanna on tänaseks aasta ja kümme kuud ning  pidulik number kaks juba terendab! Alles nüüd olen hakanud rohkem kolme lapsega üksi käima. Ütleme nii, et eriti mugavalt end ei tunne, sest ma tean,  et “lähme teeme midagi toredat” on hetkel veel selline pigem “loodame parimat”. Eks ikka tavalised lastega seotud küsimused kerkivad üles – kes süüa, kes pissile, kes juua, kes väsinud ja kel mõned muud sada häda.. lihtsalt kuna lapsi on kolm, siis kõik need küsimused tulebki täpselt kolmega korrutada ja ei ole välistatud, et kahel võiks näiteks korraga mõni KOHE probleemi vajav asi kallal olla.  Niisiis olen ma üsnagi tuttavat rada käinud – söögi – ja mängukohtades.. kuid kuna sel nädalavahetusel oli Erik ära ja ilmad olid megamõnusad ning lastel siin kodus tavapärastest tegevustest üsna villand, siis tekkis umbes üks päev ekspromptmõte pühapäeva hommikul üks väljasõit teha. Kes mind teab, olen suurem planeerija.. aga no jäin seekord lootma, et on nagu on, ei viitsi nii palju juurelda, kas kõik on kaasas.  Vajadusel saab alati tagasi sõita. Niisiis viskasin õhtul vaid rätikud ja ujumisriided kotti.

Eelnev öö oli muidugi maksimaalselt tore, sest Lenna sonis kõva häälega, Nora köhis ja nuttis veidi (õnneks täitsa tehnilisse ruumi end ära ei tõmmanud) ja siis muidugi oli Rosannal mingisugune error. Mõtlesin, et võtan ta oma voodisse, aga see plaan ei sobinud talle üldse, niisiis passisime kena 45 minutit minu voodis istumisasendis, sest muu ei sobinud. Lõpuks sain ta pärast korduvaid katseid kõrvale sokutatud ja silma looja, kui oh imet, 6.30 olid tal silmad ehmatusest lahti ja jooksis unesegasena esikusse. Õnneks pärast seda kustus veel ning ärkasime kell 9. Ma pole siia jõudnud kirjutada, aga Rosannal on lastehoiuga tekkinud küll suurem lähedusvajadus ja veidi hirm, et kas keegi läheb ära. Olgugi, et me ei ole kunagi läinud salaja ära, vaid alati öelnud talle. Samas, eks see on loomulik reaktsioon. Ja näiteks hommikuti, kui Erik tööle on läinud ja Rosanna enne mind ärkab, läheb ta kohe esimese asjana esikusse kedagi otsima.. Hästi palju tahab süles olla ning näiteks see viimane öö oli ehe näide, et tahtis lihtsalt kehakontakti. Ilmselt mõjus see, et olin ise reede vastu laupäeva ööd ära ning Rosanna oli oma õdede ja minu emaga kodus. Minu ema on talle sisuliselt nagu oma ema, aga eks need tunded ja väljaelamised ole ikka. Ühesõnaga saime ööga ühele pool – lõpp hea, kõik hea. Kreemitasime lapsed sisse, uv-riided selga ja minek.

Kujutasin millegipärast ette, et see sõit on kõige lihtsam osa, vaid 30 minutit ja lapsed rõõmsalt õõtsuvad taga tantsida. Jõudsime selle lühikese aja jooksul 3 korda vähemalt auto peatada. Rosanna arvas, et vett võiks juua, õuna võiks süüa.. siis küll ta aevastas ja oli vaja nina puhastada jpm..  igatahes kohale me jõudsime ja super tore leid! Ma olen kunagi Kaberneemes jetiga käinud sõitmas, kuid niimoodi randa polegi läinud. Nii mõnusalt ruttu läks sügavaks ja inimesi polnud ka palju. Ilmselt sellepärast, et liivaosa polnud meeletult.. Ühesõnaga väga mõnus!

Muidugi ma pole päris kindel, mis ma mõtlesin, sest viimane rannakülastus oli selline, et Rosanna kartis liiva ja Nora vetikaid.. aga täna oli hoopis teine vibe. Lapsed olid täitsa põnevil ja pärast hetkelist mõtlemist oli Rosanna nõus jalad ka liiva torkama. Võibolla mängis rolli see, et liiv polnud veel tulikuum. Minu üllatuseks tahtsid kõik vette minna ja Lennast oli veidi kahju, sest ta oleks tahtnud minuga kindlasti kahekesi ka ujuda, aga reaalsus oli pigem, et Rosanna ühel ja Nora teisel puusal ning Lenna pidi ise jalutama ning lõpuks loobus.. Vesi oli nii mõnus, meil tekkis lausa mõte, et võiksime sõbrannadega Rummu karjääris aerusurfi proovida ning vaatasime, et seal pakutakse päris hea hinnaga SUP matka Rummu tuhamäe külastusega.. oleks seda sooja ilma veel veidi..

Laste juurde tagasi tulles, siis minu meelest on need pikemad käigud alati sellised nii ja naa, sest Rosanna on veel nii väike ja Nora vajab vahel oma tegemistes abi. Aga muidu täitsa tore kamraad. Veidi oli raskusi sealt rannast ära saamisega, sest Rosannat pidi lausa poolvägisi riietama.. ja muidugi eriliselt tüütud on sellised olukorrad, kus juba napilt oled kõik autosse saanud ja siis näiteks Lenna hakkab paaniliselt röökima, et nägi jala peal sipelgat. Noh, mis seal ikka siis, tule välja ja koorime su siin tee kõrval paljaks ja pakime uuesti kokku tagasi.

Väikse vahemärkusena.. naljakas, kuidas ma vanasti vaatasin, et on ikka Skandinaavia lapsed meil naljakad, käivad oma UV riietega.. tavaline eestlane lippab ikka paljalt rannas ringi. Tänaseks olen siis jõudnud sinna, kus leian ka, et oluliselt mugavam on ürp selga visata ja jääb see suurem mökerdamine päiksekreemiga ära 🙂 Lastel mugav, endal lihtsam ja ei pea koguaeg muretsema, kas õlad põlevad ära või mitte. Riided kuivavad megakiirelt ja õnneks lapsed ise ka ära harjunud neid kandma..

Jumal tänatud, et mul sõbranna ka oma kahega tuli, sest nendel oli normaalselt söögimanti kaasas. Me sõime rõõmsalt kõik nende pirukad ja küpsised ära. Ma vist alahindasin oma laste söömisvõimekust, sest umbes 30 minutiga oli kõik kaasa võetud porgand ja õun otsas. Ja muidugi eriti hea oli see, et võtsin oma liitri vett kaasa, mõtlesin veel, et päris tobe ikka tassida nii. Pool sellest veest oli meil juba kohale jõudmise ajaks otsas.. nii, et järgmine kord olen targem. Kolm last on ikka kolm. Pärast randa läksime Kaberneeme Pootsmani suvekohvikusse. Koht ise oli super äge, aga teenindus andis veidi soovida.. võibolla me siitpoolt oleme lihtsalt jube kärsitud, aga kõik olid kuidagi nii uimane. Ma vist jõudsin kolm korda oma tellimust ette lugeda ja veel erinevatele inimestele.

Mul on üldse  kuidagi nii hea meel, et meil Erikuga ühistel sõpradel on palju samas vanuses lapsi. Tavaliselt, kui külas käiakse, on hoov neid pudinaid täis. Ja eriti tore on see ka, et mu enda sõbrannadel on väiksed lapsed.  Naljakas oli vaadata, et olime ise kahekesi, aga lapsi kahe peale viis. Hästi ikka jõudnud! Tegelt on täiega tore ja kui Rosannast nüüd ka asjalikum mann saab, siis saab eriti tore olema mini-naistega ringi käia. Muidugi ma pean mainima, et tüdrukud on meie sõprusseltskonnas üleüldiselt TUGEVAS ülekaalus. Näiteks kõikide meie sõprade peale on kokku 15 last, kellest vaid 5 on poisid. Nii, et ega neil meestel ikka lihtne pole.

Pilt on tehtud, kui Rosanna oli oma uneajast õige pisut kaks tundi juba üle astunud.. ja ikka nii rõõmus!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga