Tekkis mõte, et võiks endale siia dokumenteerida jälle sellist meie igapäevaelu. Kunagi mingi aja tagant ikka kirjutasin ning eile sattudes sellele postitusele, tundsin ma end nii mõneski lõigus ära. Olen möödunud nädala neljapäeva ööst lastega omapead ning üks vanem kolme lapse peale on ikka selgelt vähe. Ma ei tea millised raudsed närvid peaksid olema, ilma, et mõned korrad päevas häält ei tõstaks.

Meil on kuidagi nii välja kujunenud, et Erik viib tavaliselt Rosanna lasteaeda ja mina suuremad. Rosinal on mingisugune kummaline harjumus, punkt 7.25 üles ärgata ning paaniliselt Erikut voodist otsima hakata. Teda mitte leides läheb ta suure nutuga, läbi une tuikudes esikusse. Kui Erik kodus on, siis oleme teinud nii, et hommikul ongi ta kohe olemas ja toimetab temaga ise. Rosanna käitumismall on üldse selline huvitav, sest kui me mõlemad ruumis oleme, siis ta ei suuda otsustada, kummaga ta olla tahab.. Niisiis võib ta hommikul Erikut taga nutta, kuid kui mina peaksin juhtuma olema riidesse panemisel, samal ajal vannitoas, tahaks ta kohe mind. Niisiis neljapäeva ööl vastu reedet kolis Rosanna tavapäraselt  meie voodisse ning esimene hommik nendega omapead algas eriliselt imeliselt. Ikka punkt 7.25 äratus ja esikusse kisama. Võtsin rosina sülle, sain ta vaikselt tasa ning tegime hommikused protseduurid ja siis liikusime voodit korda tegema. Rosanna aga istus voodi äärel ja vaatas mis ma teen, tuju juba täitsa paljutõotav, kui aga sekundiga kukkus ta selg ees kukerpallitades näoga vastu maad. Mul on juba automaatreziim üsna sees – ma ei ütle kunagi ühtegi sõna, ega tee ühtegi häält, vaid võtan esmalt lapse sülle, sekundimurdosa olen vait ja ütlen lihtsalt “kõik on hästi”. Ilmselt, kes mind kuskil seltskonnas näinud, siis ma reeglina ei reageeri õnnetustele “ohhhh isssssand, mis juhttttussss”. Endal käisid aga normaalselt judinad üle keha. Õnneks kukkumine tundus kõrvalt hullem, kui see tegelikkuses oli.  Laps rahunes kiirelt ja mõtlesime, et okei, vaatame, mis see päev meile siis veel toob. Lähme äratame teised kah üles. Ütleme nii, et kui Rosanna emotsioonide ja üleelamistega  olin just kella 8ks ühele poole saanud, võttis mind hommikul vastu Nora, kellele ei sobinud Lennaga koos ühes kraanikausis hambaid pesta. Sealt tõmbas ta ennast mõneks hetkeks käima, aga saime kiirelt omleti jutuga algavale tormile piduri peale. Küll aga sõna “omlett” ei ole meie peres Lenna kõrvus teab mis  kõige populaarsem sõna. Kuna Rosanna oli nii vara ärganud, tuli aga käppelt end liigutada, sest temaga koos kööki minnes maandub ta alati koheselt oma toolil ning ketrab vana, head “mämm, mämm”. Mina samal ajal korrutades, et veidi läheb aega, võtavad käed juba kapist kõik vajaliku. Peas käib korralik kalkuleerimine, kes viitsiks kassikausi tuua ja kes viimati kassile süüa andis (sest siin majas peaks asi aus olema. Rõhk sõnal peaks). Tegin enda arvates  õige valiku ja palusin Noral seekord kauss tuua ja Lennal toit panna. Sinki hakkides kuulen juba poole koridori pealt “ma ei viiiiitsi.. JÄLLE pean MINA midagi tooma.. koguaeg pean MINA seda kausssi tooma (loe: 2x seda varasemalt teinud). Viskan omleti pannile ja lasen Lennal kiiremaid samme seada, sest kass on juba valmis jalast näksama.. ja juba kõlabki esimene närviline hääletõus “KUHU SEE KAUSS NÜÜD JÄÄB?”. Okei, omlett kohe valmis, kassil toit ees.. Lenna tuleb rõõmsalt patsi pähe küsima ja vaatab põlastusega pannile – “ma ei taha JÄLLE seda omletti (loe: 1x nädalas).. miks ma pean seda söööma?????”. Panen aga toitu taldrikule, korda mööda kõigile seletades “jaaa kohe saad mämm – mämmm..; Lenna sa ütled iga asja kohta, et ei maitse. Sa pead harjuma erinevate maitsetega, sest ühte ja sama asja süüa ei ole tervislik.. ; jah Nora, mul on juba teie joogid valmis pandud, sa võid enda oma tulla ja võtta..”. Lõpuks on lastel söögid ees, kiire nõudepesu ja ettevalmistused enda söögiks tehtud, samal ajal korrutades “võta veel üks amps, võta viis ampsu, võta nii mitu ampsu, kui vana sa oled..; sa ei saa täna midagi magusat, kui sa soolast toitu ei söö..;  Rosanna SÖÖ NÜÜD, kõht jääb tühjaks..; ja Nora, kui sa oled lõpetanud, palun ära tule kohe lauast ära, sest väiksem tuleb sinu järel”.. kogu see minu plägisemine lõppeb sellega, et Nora lõpetas ja tuli lauast ikka koheselt ära, Rosannal toit pooleli ja seab end juba diivani peale “aulu” nõudma ja Lenna vaatab õnnetu näoga, sest MIKS on vaja seda omletti ikkagi süüa? Käib järgmine sisemine heitlus ja kõlab kurjakuulutav “ISE TEATE, ÄRGE SÖÖGE SIIS MITTE MIDAGI JA OLGE TÜHJADE KÕHTUDEGA.. NÜÜD on järgmine toidukord kell 11 ja keegi ei saa enne mitte midagi”. Ema on rääkinud. Punkt. Või siis ikkagi mitte, sest “nüüd toovad kõik oma nõud ära, enne telekat ei näe..”,  sellele järgneb mõnus heietus sellest, et ma ei ole teie teenija ja igaüks teeb enda toidulaua ise puhtaks. Olgem ausad, näppudest jääb väheks, kui peaksin kokku lugema, mitu korda ma seda juttu neile juba rääkinud olen.

Okei, lastel kõhud pooleldi tühjad, nõud pesumasinas, minu toit peaaegu, et valmis.. nüüd saab kiirelt ühildada enda hommikusöögi ja laste telekaaja. Lõpuks pool tundi vaikust. Mu peas kõlab vaid “võib öelda mõningate kadudega jess”. Söön telefon näpus uudiseid scrollides (sest sorry Laura, aga sinu ekraaniaeg tuleb õhtul 22.00, kui lapsed magavad), peas käivad nagu ehtsale vanainimesele kombeks mõtted õhtusöögist. Pole hommikuga veel lõpetanudki, kui juba mõtled, millal saaks optimaalselt kartulid ära koorida.  Ja juba kuulen kõrval Nora suminat “aga emme, ma sõin ju kõik ära, miks mina küpsist ei saa”..  kes kuulnud, siis tegelikult Nora just ei sumise, vaid see kõlab rohkem veidi vingusema ja vol50 peal “EMME, KÜPSIST TAHAN”. Pea jälle normaalne monoloog, et oma sõnade juurde jääda. Sain hakkama, tehtud, linnuke kirjas – keegi ei saanud mitte midagi, ikkagi kell 11.00 nagu lubatud.Paralleelselt on mul käes pult, mis laseb iga 2 minuti tagant ühte ja sama lugu Rosannale.  Järgmine draama saabub Lenna poolt, kes arvab, et 40 minutit multikaid on ebaõiglaselt vähe ning see on täiesti ebaaus ning ma ei ole kohe üldse hea ema. Noh, teate, esimene päev üksi lastega – see on selline harjumuspärane nagu Erik oleks tööl või midagi.. loe: ära tee välja, õhtul saad nii kui nii puhata. Õueminek on normaalne kaos. Ilmad on juba külmad, kuid “MIKS on vaja panna jope selga? Mul ei ole ju külm..” no kas teed oma häälega selle selgeks või lased omal nahal proovida. Lennale tegin häälega.. Nora vastulöök oleks mu jaoks liiga häiriv olnud, seega tema sai ise proovida. Kõik olid riides, Nora läks fliisiga ja oohhhh sa mu meie.. õues ongi külm ja tahaks ikka soojad riided selga panna. Oleksin nii tahtnud midagi tänitada, aga selle asemel manad tuima näo ette ja lappad järjest lukke kinni.

Jõuan mina siis õue ja näen, et okei, ilmselgelt on sügis käes ja võiks mööbli vaikselt sisse ära viia ning garaazi LÕPUKS korda teha. Jah, tundub igavesti mõistlik tegu seda kohe teha, mitte veel mõned päevad oodata.. Tühjendasin lillekaste, vedasin diivaneid.. 50 kg varjusid.. kõik  õues oleva üleliigse tuppa ja garaazi ära. Pikalt mõtlesin, et noo ei, veinikülmikut küll vedama ei hakka, aga no siis lõi ikka see eesti naine välja, kes millegi ees risti ei tohiks löö. Andis ikka vinnata, aga tuppa vinnatud ta sai. Laste kiituseks saan öelda, et õuetööd sai üsnagi rahus tehtud.. Keegi jala otsas konkreetselt ei rippunud ja Lenna aitas nii mõnelgi otsustaval hetkel palju kaasa. Oskab temagi juba vajadusel tola mängida ja “näe vaata leptriinu” hüüda. Üleliigne puit sai paari krundi kaugusele lõkkesse kärutatud. Nooo.. võite arvata, 3 last, 1 aiakäru, 1 ema. Kõik kordamööda kärru,samas korraga, samas üksi.. Ei sobi järjekord, ega vahemaa.. üks saab liiga palju, teine liiga vähe. Oli ka väike kruusale langemise moment, kuid tagasi me jõudsime!  Hommik oli siiani läinud lihtsalt suurepäraselt. Päriselt suurepäraselt, lastega oli suhtkoht lihtne ja kõik olid enamjaolt koostööaltid – ise karjuma ei pidanud ning üsnagi selline “aasta ema/naise/koduperenaise” tiitli nominent. Oli aeg mõnusaks lõunauneks ja..

.. ja kui ma oma telefonis nüüd järgemööda scrollin, siis pärast lõunaund lapsed sõid ilusti ja läksid õue ning siis toimus mingitsorti error ning näen siin Rosannat igal pildil süles, Norat nutmas ja Lenna on üldse pildist väljas. Pärast mida saabus imeline õhtu, kus kõik tüdrukud olid end päevast täis tankinud ja nüüd jäi üle vaid anda endast kõik, mis anda veel saab. Pole mõtet seda killukest ukraina ja vene verd vaka all hoida. Ma tahaks nii kangesti lisada siia kaks video lastest, aga see on nii hull, et laste huvides seda parem ei tee. Lennal oli parasjagu multika vaatamise aeg ning kui mina tavapäraselt ütlen “pange telekad kinni”, siis Rosanna arvab, et just tema peab kõik telekad ise kinni panema. Nii sulges ta ka Lenna oma. Mina olin juba ise otsapidi ÜKSI mängutoas (peaks nagu vastupidi olema, mina teleka ees ja lapsed mängutoas, aga ei. EI Laura. Tuletame meelde, et 22.00 on sinu aeg telekat vaadata). Kuulen juba Lenna hüsteerilist nuttu, suurt solvumist ja üldiselt küsin ma “mis juhtus” pigem moe pärast, sest tegelikkuses tean ma juba ammu, mis juhtus. Oma peas mõtlen vaid, et kammoon, laske elada ja ka lihtsalt niisama korra istuda ja omaette olla ning ausalt öeldes on mul täiesti ükskõik, kas keegi pani kellegi multika kinni või ei. Lenna on meil selline, et ega tema on viisakas ja kui keegi on ebaõiglaselt käitunud, tuleb ta ütlema. Seekord ma lihtsalt ei jaksanud järjekordse pseudoprobleemiga tegeleda ja järgnev kirjeldab esimese video sisu: mängutoast jookseb mööda Lenna, kes karjub vihaselt “TULE EEST Nora”, millele järgneb jõhker seakisa ja minu reaktsioon “wtf”. Kõlab läbi suure nutu ja röökimise “EIIIIIIII, EIIIIIIIIIIIII”. Mängutuppa ilmub hirmunud näoga Nora.. video lõppeb, kuid mäletan, et ta ütles, et “emme mine”. Lõppkokkuvõtteks suurem jäi lihtsalt peale ja väiksem oli puldi oma valdusest kaotanud.

Kuskil 30 minutit hiljem.. Lenna ja Nora on lõpuks mängutoas (võiks arvata, et megahead sõbrad) ning näen, et hakkab vaikselt käest ära minema. Mu tüdimuse level on juba vol10000 ja näen, et mu rahulik selgitamine ei vii kuhugile. Jäin vait ja lihtsalt meenutasin oma sõbranna sõnu “meie ema lasi küll kõik tülid ise klaarida”.  Lasin neil korralikult üksteist krattida, maha rahuneda ja näitasin neile mõlemale seda video.. rääkisime ja uurisin, kas see on ikka normaalne, et teised inimesed (loe: mina) sellist jama peavad siin majas taluma. Küsisin, kas nad arvavad, et emmel ja issil on ülitore meel siin koos elada selliste kiskuvate õdedega. Noh ja ega ma päris vait jäänudki.. Lasin ikka edasi, et häbi peaks olema!  Ütleme nii, et ma ei hakka isegi pikemalt edasi rääkima, milliseks kujunes öö, kus kolmest kaks üles ärkasid jpms. Olin üldiselt päeva kuluga rahul, sest suutsin ise üsnagi zen olla ja mis seal ikka.. Homne tuleb parem. Lähme ju laadale ja kõik jutud.

Pikalt ei jätka, aga hommikupoolik oligi väga tore, jõudsin nii palju ära teha, sest kella 10ks olin ma hommiku- ja õhtusöögi valmis saanud, lapsed pestud, söödetud, riietatud ning olime just Luige laadale jõudnud. Kodust väljas on meie tüdrukud alati maksimaalselt vahvad viielised, keda saadavad innustavad pilgud ja toredad naeratused. Õhtu läks nii enam vähem, mõne  üksiku kõvema ütlemise saatel, kuid suures plaanis rahuldavalt. Öö polnud kiita, aga mõned tunnid und olid abiks ikka.

Pühapäevaks oli mul igasugune limiit lastest täis. Siis jõudsin mõelda, miks inimesed üldse lapsi saavad.. miks mul kolm last on? miks nad ei võiks normaalsed olla? kas nad ei näe, et mind on üks ja neid on kolm.. need asjad on siin nii tasakaalust väljas. Käi lastega 2x päevas õues, kuskil rataste ja mölludega sõitmas, laadal, küpseta pannkooke,  värvi vesivärvidega, tee vanavanemate päeva puhul nendega muffineid, pane mingi tervitusvideoklipp kokku jpms. nagu milleks kogu see vaev? Kui vastu saan hüsteerias lapse, kes tahtis magama minnes VOODIS LEIBA SÜÜA. Siinkohal selline viisakas keelamine enam ei sobinud ning tundsin, et “kurat küll, mida asja, ma lähen tõstan su terrassile ja sa oled seal nii kaua, kuni ma Rosanna magama panen.. mida sa karjud????” Ma läksin ikka täiega üle piiri ja muidugi hiljem tundsin end halvasti. Järgnesid vabandused, leppimised ja mis kõik veel.. elu kulges jälle omasoodu edasi ja nii ta läheb.

Ma ütleks, et elu kolme väikse vanusevahega lapsega on korralik majandamine.. selleks, et päeval see hetk enda aega saada, see on selline hästi tahetud ning kui ikka üksi oled, siis pika päeva peale kurnab iga “emme tule vaata, emme tule pane lukk kinni, emme aita pats teha, emme ma tahan juua, emme anna magusat ……” ära. See kõik käib kordamööda. Oleks siis nii, et kõik korraga tahaks ja siis toimetaks omapead.. ei, seda pole mõtet isegi loota. Lisaks pidevad sisutühjad arvete klaarimised laste vahel, kus kõik tahavad iga jumala kord just seda ühte ja sama asja. See pidev seletamine käib neil omavahel  intervalliga iga 30 min – 1 h tagant. Ja see on väsitav.  Ma selle mõne päevaga olen mõelnud, et ma tõepoolest naudin neid lapsi vist siis, kui nad on suuremad. No nii alates 5+. Näen, et Lennaga on nii mõnus ja ta on mõistuse juures inimene, kellele ei pea meelde tuletama, et “ei palun ära kleebi LIIMIGA pilti oma kapi peale”, või “palun ära ujuta vannituba üle, sest sa pead selle ise lõpuks ära koristama” või “ole hea laps, kui ma annan sulle kolm küpsist, siis see on mõeldud teistele ka.. palun ära söö neid kolme ise ära.. ole nüüd sõber teistega ka (ja siinkohal sa lihtsalt näed selle lapse nägu, et ta ei kavatsegi neid kuradi küpsiseid teisele anda)”. Selliste asjadega 28 -aastaselt tegeleda tundub vahel nii sürr, et ennast ajab õhtu lõpuks kas nutma või naerma.

Igatahes lõpp hea, kõik hea.. Erik peaks enne tagasi jõudma, kui lapsed laiali jagan.. Kusjuures eriti naljakas on see, et ma vahel tundun endale nagu mingi lõhestunud isiksus. Pikalt lastega omapead olles mõtlen ma, et tule taevas appi, kuhu ma sattunud olen ja millal nad suureks küll kasvavad. Ja muidugi, kui ma nad magama panen või lasteaeda olen viinud, mõtlen, et issssand, külllll on ikka armsad lapsed!!! Kirjuta veel sõbrannalegi, et kuule, kolmas laps on küll igavesti hea mõte! Kindlasti tehke ära! Muidugi saab lastega ka palju nalja ja all fun i, lihtsalt vahel ongi tunne, et tegelikult jagame palju positiivseid asju, aga see igapäevane rassimine jääb kuidagi tgaplaanile. Ma olen teadlikult jätnud alles ka nutupildid, mis lähevad lastele mälestuste raamatusse.. et neile jääks jumala eest märk maha, kui nad oma lastele hakkavad rääkima, mis viielised nad olid.