Tundus igavesti hea(!?)mõte lastega reisile minna..

Mõtlesime, mis me mõtlesime.. aga välja mõtlesime. Meil olid selleks aastaks suured plaanid reisimise osas. Suured selles osas, et sügisel täitub meil 15 aastat tutvumisest/deitimisest ja millest iganes veel ning tundus igavesti hea mõte minna aasta lõpus kahekesi reisile. Jagada lapsed kolme hoidja ja lasteaia vahel ära ning nautida maksimaalselt kahekesi olemise aega. Tundub ju hea mõte eks? Siis aga saabusid sõbrad möödunud aasta lõpus laste sünnipäevale ja viskasid välja veksli, et kuulge tulge ka meiega puhkama. Ma veel naersin omaette, et jumala eest, nalja teete või? Lastega või?  Läks aga rõõmsalt nädalake mööda, kui tuleb töökaaslane rääkima, et kuule lastega tegelt ISEGI tore ja kui minnagi lastele orienteeritud hotelli, siis tegevust on mõnusalt ja tema olevat siin igal aastal käinud ning igakord reisilt tulles on see “viimane kord”, aga millegipärast leiab ta end igal aastal ikka lastega puhkamas. Ja teate, kui mind juba mingi mõte kõnetab, siis on raske sellest lahti saada. Oma peas mõtlesin, et okei, KUI ÜLDSE aasta ema tiitlile siin lastega reisides kandideerima hakkan, siis Rosanna jääb Eestisse ja suuremad võtame kaasa.  Selleks hetkeks olin ma juba oma peas otsuse teinud ja õhtuks oli reisipakkujale päring saadetud. Minu jaoks oli selge, et nüüd pean ma Erikule selle idee kuidagi normaalselt maha müüma ja siis ennast veenma, et see on ikka igal juhul hea mõte 3 – ja 5- aastasega “puhkama” minna. Ma tõepoolest olen alati seda meelt olnud, et lapsed võiksid olla nii vanad, et reisi juba hästi aduks. 5-aastane on juba täitsa paras minema, aga 3- aastane veel selline totukas. Lisaks Nora on meil kiire sütikuga ja selge on see, et kõik taidlemised, mis ka kodus esinevad, ilmnevad ka ilmselt reisil. Kes teab, võibolla keeldub ta vettegi minema, aga no näis! Niisiis pidin ma oma mõtteviisi veenma, et see on sisuliselt ainuõige mõte. Töökaaslane aitas korralikult kaasa “sa ei tea kunagi, mis järgmine aasta tuua võib”, “kui võimalus, siis minge proovige neljakesi” ja “tegelikult on ju tore ja lastel ka vaheldus”, “päikest saad ikka, puhata saad ikka, süüa tegema ei pea”…. “võibolla on see su viimane võimalus”.. ja nii see ettemaks tasutud saigi. No ja siis hakkasin ma mõtlema, et kui Rosanna peaks augustis veel sõimes harjutamas hakkama käima + hoidja + vanaemad ja me veel kahekesi reisile läheks, siis see oleks natukene julm lapse suhtes.. Nii, et selleaastane reis tuleb vaid lastele mõeldes!

Mul oli tegelikult korraks mõte, et võibolla rendiks tuttavatelt Hispaanias elamise ja vaataks piletid juurde. Samas sellises vanuses lastega tundus suurte võimalustega, all inclusive, hotell parim variant. Meie pere esimeseks sihtkohaks koos lastega saab olema Türgi, Turan Prince World Hotel. Me oleme Erikuga kunagi kahekesi Türgis käinud. Reeglina valime sihtkohaks alati midagi uut ning vana juurde väga ei naase, aga seekord siis teistpidi. Samas hotell tundub küll ideaalne lastega reisimiseks.  Asub täpselt Vahemere ääres, nii et basseinile mõnus vaheldus olemas. Aga tegelt on tore, sest lastele on seal mitmeid basseine, miniklubi, mänguväljak, miniloomaaed, lõbustuspark ja vist mingisugune meelelahutusprogramm ka.

Aega on omajagu, aga ikka veeretan vaikselt mõtteid, et millele vaja kindlasti nii suure seltskonnaga reisides mõelda. Muidugi alustuseks saab kena 110 eurot passide peale kulutada, kuid üks korralik, aga hädavajalik väljaminek tuleb teha ka kohvrite näol. Juba viimasel reisil tundsin, et kodus on puudus korralikest kohvritest. Sain proovida sõbrannade 4-rattalisi ja tundus tõeline ilmaime. Nüüd siis vaatan ka aktiivselt ringi.

Näis, mis see eluke meile siis toob!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga