Tähistasime aasta lõpus tüdrukute sünnipäeva. Sel aastal oli kuidagi eriti eriline, sest Leenu tähistas oma esimest juubelit. Mitte, et see tema jaoks mingit suurt tähtsust mängiks, aga meie jaoks küll. Juba viis aastat lapsevanemad olnud! Meie oleme igal aastal sünnipäeva mängutoas pidanud ja mind alati võtavad muigama need kommentaarid “miks on vaja lapse sünnipäeva nii suurelt pidada” või “miks selline raha sinna alla panna”. Meil on küll kodus ruumi, aga kuna lähemaid sugulasi on palju, hiljem on ka lasteaiakaaslased lisandunud ning on null motivatsiooni kodu lasta “trööbata”, siis oleme alati läinud mängutoa teed. Ülimalt mugav – lastel on palju tegemist, ruumi on rohkem ning täiskasvanud mahuvad ka ära. Meie jällegi pole need, kes kutsuvad terved rühmad sünnipäevale. Lisaks perekonnale on alati olnud oodatud meie lähemad sõbrad oma lastega ning lapsed saavad valida sõbrad, kellega kõige tihedamini mängivad. Proovime lasteaia osas sellist 4-5 lapse piiri hoida. Õnneks on meil mitut moodi hästi kokku jooksnud, sest lisaks sünnipäevale saame ka aasta lõpus sõprade näod veel üle vaadata ja head vana aasta lõppu soovida.  Meil on ka igal aastal pildistaja käinud, sest jäädvustamine on paraku mu jaoks endiselt oluline ja see on teine asi, mis on asendamatu. Asendatav oleks ilmselt siis, kui keegi kogenud perekonnast pildistaks, aga ma tõepoolest ei taha kõige selle sagimise kõrvalt veel kuskil kõhuli põrandal lapsi kaadrisse võtta. Oleme ääretult tänulikut Triinule, kes pea igal aastal kohal on olnud!

Oleme sünnipäevi tähistanud erinevates tubades ning seekord jäi silma meile endile lähedal asuv mängutuba Peetris. Olen rattaga sõites Luff mängutoast tihti mööda kulgenud ning läksin aga kodulehele uudistama. Täiega meie stiili tuba, selline mõnus ja hubane. Meil oli sel aastal mõte kaasata ka Lotte ning eriti meeldis mulle see, et Luffis on võimalik tekitada nö vaba plats, kus tegelane saab tegevusi läbi viia.Esialgu mõtlesin, et kuidas me küll ära mahume, aga selline 30 ja veidi peale inimest oli täpselt paras. Kööginurk kõige vajalikuga oli olemas, istumisvõimalus nii suurtele kui väikestele. Lapsed said ronida, liugu lasta, legode ja rongirajaga mängida.. Kööginurk nukumajandusega oli olemas, autod, motikad, hüppeloomad ja palju muud. Samuti beebinurk ja suurematele korvpall ja Xbox. Mulle tegelikult väga meeldis, et üles oli sätitud mõnus valgustus jõulutulede näol ning olemas olid kriidiseinad, kuhu sai sünnipäevalaste nimed ja numbrid kirjutada. Luff oli selline mõnus ja avar, heledates toonides ja skandinaavia stiilis. Minu meelest ideaalne pildistamiseks. Hästi vahva!  Maja perenaine oli hästi tore ja mulle tundub, et peo ettevalmistamine on nende poolt paindlik. Kui muidu on see sättimise aeg vist 15 minutit, siis me saime oluliselt varem kohale minna ja rahulikult ringi vaadata, kus, kuidas ja mida. Kusjuures meil oli küll oma tavaar kaasas, aga kohapeal olid olemas ka eraldi värvilised taldrikud, tassid, noad, kahvlid ja lusikad. Kui ma ei eksi, siis oli vist 30 paari.

Üks super hea otsus oli kaasata ka tegelane, kelleks oli Lotte. See oli ikka meie jaoks uskumatult mugav. Kui alguses hakkas juba üsna lärmakaks minema ja lapsed jooksid erinevas suunas pea laiali otsas ringi, siis Lotte saabudes koondusid kõik ümber tema ning tehti ühiseid lõbusaid tegevusi. Meil oli kutsutud ta 1.5 h ja mulle tundub, et see on laste jaoks natukene liiga pikk aeg. Lenna muidugi andunud fännina tegi lõpuni välja kõik kaasa, aga pärast esimest tundi vist hakkas vaikselt elevus tagasi tõmbama. Lotte ise oli ka super tore ning lastega veedetud ajast esimene pool oli pigem aktiivsem ning teisel poolel meisterdati koos.

Sel aastal sai tüdrukute sünnipäevaga oluliselt pingevabamalt võetud, kui varasemalt. Rosanna on juba üsna suur ja tuias suures joones oma rada. Laste aeg oli aktiivselt sisustatud. Mõtlesin, et ei ole soovi isegi toidu pärast ülearu muretseda. Muidu mõtled ikka igal aastal, kas piisab ja valik on okei saanud. Sel aastal aga mõtlesin, et kui saab otsa, siis eesmärk on täidetud.. kui jääb üle, siis jääb. On nagu on. Ja hea nali oli muidugi see, et kuna igal aastal on alati torti kõvasti üle jäänud, tekkis mõte, et teeks siis küpsisetordi ise. Erik oli täitsa omas elemendis ja pidas end kunstiliseks juhiks.. ma pole reaalselt kunagi kooke kaunistanud ja no hullult tore, et Erik selle enda peale võttis. Ma küll kahtlesin temas, aga sai teine väga hästi hakkama!