Tere tulemast, Rosanna!

Taaskord liitus ühel ilusal kolmapäeval meie perega pisikene tütarlaps, kes sai nimeks Rosanna! Ja taaskord seetõttu, et ka Lenna ja Nora on meil kolmapäeval sündinud lapsed! Tundub, et neiud on juba varakult üht-teist salaja kokku leppinud.

Minu kolmas lugu sai alguse 8. oktoobril, mil täpselt 21.00, vannituppa laste hambaid pesema jõudes, avastasin end regulaarsete valude käes. Püha taevas – ei suutnud ma ära uskuda! Valutasin rõõmsalt kuus tundi järjest, tuhude vahedeks 4-5 minutit, kuid valu kestvuseks vaid 35 sekundit. Olin ikka üsna veendunud, et on haiglasse minek. Võtsin juba ühendust oma ema ja fotograafiga, et nad öösel valmis oleks. Ja mis siis juhtus? Kell 3.00 öösel tegin ma oma viimased kükid, et sünnitusele vähekene kaasa aidata ning hakkasin aga viimaseid asju kokku lappama. Kirjutasin emale veel väikse manuali laste hoidmise kohta, kui üks hetk avastasin, et 3- minutilistest pausidest on saanud 10 minutit. Selleks hetkeks olin ma nii väsinud, et ei jõudnud enam kaasagi mõelda. Otsustasin seni puhata, kuni valud jälle aktiivseks muutuvad. Hommikul ärkasin üles ja ma ei oska seda enesetunnet lihtsalt sõnadesse panna – pettumus, viha, väsimus. Terve päeva vältel käisid valud ebaregulaarselt. Õnneks lapsed olid lasteaias ning sain päeval veidi und tasa teha.. Õhtul otsustasin siiski Pelgulinna EMOsse sõita, sest polnud 12 h lapse liigutusi tundnud. Terve autosõidu aja ma lihtsalt nutsin ning mõtlesin juba kõige hullemaid stsenaariumeid läbi. Väsimus on ikka kõikvõimas! Mind vaadati üle, tehti KTG ning öeldi, et suure tõenäosusega öösel kohtume.

Foto: Aleksandra Helk

Süda oli rahul ning enesetunne muutus märgatavalt. Saabus uneaeg, kell sai taaskord 21.00, istusime laste toas põrandal, kui tundsin, et tuhud hakkavad regulaarseks, intensiivsemaks ning oluliselt valulikumaks muutuma. Eirasin seda mõtet, sest möödunud öö oli ka just kui paljulubav, aga ei miskit. Südaööl otsustasin, et ei raiska oma uneaega, vaid tuleb mis tuleb! Lähen magama ning küll ma siis ärkan, kui enam olla ei suuda. Veidi pärast kahte öösel ärkasin tugevama ja tihedama valu peale ning panin aga äpi jälle tööle. Pikutasin rahulikult, kui kuulsin kõhus klõpsu. Ei suutnud hästi uskuda, kuniks püsti tõusin – jah, looteveed! Siis võtsin oma viis minutit mõtlemisaega, kui otsustasin Eriku üles ajada, ema kutsuda ning fotograafile helistada. Enam polnud kahtlustki, et kuhugile seda sünnitust edasi lükata oleks.

3.30 olime end sünnitustuppa sisse seadnud ning 4.30 palusin end üle vaadata. Teadsin, et poolel teel plaanin kindlasti epiduraali küsida ning ei kavatsenudki seda aega mööda lasta. Mul tohutult vedas ämmaemandaga, kelle nime ma kahjuks paberilt välja ei loe.. Ta oli hästi mõistev, rahulik ning toetav. Olin juba valmis vaidlusesse laskuma, et milleks mulle epiduraali vaja, kuid selle asemel pakuti alternatiiviks vaid naerugaasi ning kui ma selgelt keeldusin, siis läks vaid pool tundi aega, kuniks epiduraal sai tehtud. Täielik dejavu vol3! Mõne aja pärast valud kadusid ning jäime vaid presse ootama. Erik veel filmis mind 6.05, kus ma rõõmsalt teatasin, et varsti kohtume Rosannaga! 6.19, pärast kolme pressi, oli see pisikene ilmaime mul rinnal. Kolmanda kogemuse võiks lühidalt kokku võtta sellega, et algus oli just kui pikk, lootusetu ja masendav, kuid lõpp seevastu valudeta ja imeline! See oli tõepoolest minu kõige kergem sünnitus. Ma olen ikka tohutult õnnelik, et ma pole pidanud neid kirjelduste järgi “põrguvalusid” tundma, vaid olen saanud presside ajal rahulikult ja selgelt mõelda. Taastumine on olnud samuti suurepärane, sest pärast sünnitust kannatas juba ise perepalatisse kõndida. Samuti pääsesin vaid ühe ilupistega.

Neiu sünniparameetriteks on 4000g, 53cm ning issand, ta on nii armas! Esimene kohtumine oli minule omaselt emotsionaalne ning nutsin taas tükk aega. Ausalt, see on kõige imelisem tunne kohtuda kellegiga, keda sa nii kaua oodanud oled. Uhke tunne on olla üks võimas naine ning millegi sellisega hakkama saada. Seekord oli Erik ka meiega lõpuni välja ning tundub, et juuresolek mõjus ka talle palju emotsionaalsemalt kui esimese kahe lapsega.

Foto: Aleksandra Helk

Rosanna on meil hästi tumedate juustega ning silmavärvuse kohta on veel ilmselt vara öelda, sest kõik meie pere lapsed on sündides tumedasilmsed olnud. Kilode poolest võiks öelda, et kuidagi suur laps, aga ta tundub nii imepisikene! Kusjuures naljakas on, et tihti võrreldakse rasket sünnitust suure lapsega.. Mina ütleks hoopiski, et sel pole otsest seost. Minu meelest oli mul Lennaga, kes sündides 700 g kergem oli, palju raskem. Täna käis lastearst meid veel üle vaatamas ning juba teist korda kuulsin, et laps nii hea jumega ning pea pole huvitaval kombel muljuda saanud.

Tere tulemast meie perekonda, kallis Rosinake!

Foto: Aleksandra Helk

View this post on Instagram

Rosanna on siin! 😍

A post shared by Laura Vesiloik (@lauravesiloik) on

3 thoughts on “Tere tulemast, Rosanna!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga