Täpselt aasta aega hiljem, diagnoos vol2.

See tundub veidi uskumatu, aga täpselt aasta hiljem vaatab meie pere päkapikk silmitsi borrelioosiga.  Kes mäletab, siis möödunud aasta september algas meie peres väga ehmatavalt. Kõigepealt kukkus Leenu paar hammast suust välja ning sellele järgnes korralik trall igasuguste veidrate haigusnähtudega ning tänu ühele tähelepanelikule arstile, jõudsime ilusti varakult borrelioosile jälile.

Alustan siis algusest. Meie Roosi on olnud oma neli nädalat vahelduva eduga haige. Vähe virkamad hetked on ta käinud lasteaias ning vähe loiumad päevad olnud kodus. Kohati viskas sisse megahulle köhahooge, mille lugesime kõik mingisuguste kahtlaste viiruste ja allergiate kaela. Teine hetk oli köha jälle taandunud ja nii see jamamine meil käis. Möödunud nädalal pidid lapsed minema nädalavahetuseks ämmale ja E. sõpradega kalale. Kõik oli juba läbi mõeldud, kui poole nädala pealt avastasime, et Roosi tervis läheb ikka jälle allamäge.  Jooksis peast läbi, et no eks see mingi neljas võimalik viirus siis ole. Ülejäänud pere sai vahepeal ära saadetud, kui reedel jäi mulle eriliselt silma lapse nägu, mis oli ühelt poolt kuidagi paistes ja üldse nägu kõvasti õhetas ning sinna olid moodustunud mingisugused laigud.  Õhtul tuli mul ema veel Roosit vaatama ajaks, mil koeraga viimased tiirud tegin, kui siis koos arutame neid haigusnähte läbi ja mõtleme, et issand, kuidagi väga – väga sarnane Leenu möödunud aastale. Tulin siis koeraga õhtuselt ringilt ja hakkasin mõttes järjestama: näo üks pool ei tee koostööd, silm pisardab, kurdab peavalu, näos lööve, esinevad laigud.. ja mida enam ma neid enda jaoks läbi mõtlesin, seda kiiremini lõi kelluke peas tööle, et appi, kohe on tarvis reageerida, sest kuklas olid vaid Leenu arsti sõnad “kahtluse korral vaja koheselt ravida, sest homme võib juba seis palju hullem olla”. Täielik õudukas, sest käes oli reede õhtu ning ees ootas pikk nädalavahetus. Emotsioonid hakkasid vaikselt üle pea lööma ja EMO’ga telefonis vesteldes tulid juba pisarad silma.

Suundusime siis õhtuks erakorralisse ning ükskõik kui väga ma ei prooviks ka end tagasi hoida, pean ma ikkagi ütlema, et see kogemus oli ääretult ebameeldiv ja vastik. Tõepoolest mõni inimene võiks juba oma ameti maha panna ja midagi muud vaadata või pensionile edasi liikuda. Astume meie siis uksest sisse, läksin küsisin registratuurist, et mis edasi, kas nad soovivad dokumente? Saadeti mind numbrit võtma. Läksin siis numbri järele ja vaatan, et oh, juba järgmised.. kohe vast saame jaole. Minul seljakott paksult asju täis, ise õueriietes ja laps süles. Ootame ja ootame.. ooootame.. ooootame… vahepeal tuleb repliik “pange lapsele mask ette”.. ütlesin, et ega ikka ei pane küll. Tegu siiski 2-aastase lapsega ning ühelgi teisel lapsel koridoris maski ees pole. Midagi seal kobiseti, kui jõudsin öelda vaid, et olge normaalne inimene. Noo, võite kolm korda arvata, kaua ma seal karitusteks veel seisin. Mõlemad õed olid vabad, registratuuris olev naine ei tegelenud ammu enam arvutitööga. Kohmitses oma kaustades ja rääkis õdedega juttu. Nii vahva ju arutada kõiki muid olulisi asju (näiteks, kuhu võis üks kaust kaduda).. huvitav, huvitav.. seda võiks ju lausa otsima minna. Ma tundsin, kuidas mu närvirakud sees surid, astusin kaks sammu lähemale ja küsisin, kas siit majast abi ka võimalik saada on? Teate, selle peale öeldi, et “kõigepealt ma lõpetan oma asjad ja siis ma saan teid võtta” .. mõtiskledes oma kausta üle edasi. Pöörasin selja, panin lõpuks lapse maha ja oi, oh imet, saabuski meie number!  Sain siis tähtsalt korrata oma koduaadressi ja anda telefoninumbri, kui vastu võttis meid lõpuks õde. Ka õde ütles et ei hakka pikemalt kirja panema, rääkigu me arstile otse. Lõpuks, kui arstile saime, siis nägi see välja selliselt, et ma terve see 10 minutit, mis me vestlesime – põhimõtteliselt ise rääkisin, ütlesin, mida meil vaja on ning lahkusime. Tundes iga ihurakuga sellist tüdimust ja tülpimust.. selliseid pilke, et ah mis teil nüüd siis on?  Ja kes ei ole lugenud Leenu kogemust, siis ega seegi parem polnud. Meid taheti kohe kiirelt minema saata, kui ma siis viimast korda rõhusin, et “selge, pange oma nimi sinna kirja, et te kinnitate, et laps on terve ja talle piisab vaid kodusest puhkusest”, mille peale siis õde palus korraks veel ukse taha minna ja kutsus siis haigla poolt inimese, kes tuli ja seisis koheselt meie ette ja ütles peale vaadates “siin on tegu 99% borrelioosiga, palun tulge haigla poolele, võtan teid kohe vahele, teeme testid ja koheselt alustame raviga (juba enne testide tulemust).” Ühesõnaga selline oli meie EMO kogemus taaskord. Ma ausalt öeldes väldiks seda kohta sajal erineval viisil, kui poleks olnud parasjagu nädalavahetus käsil. Ma ei kujuta ette, kas mujal on ka sellist suhtumist, aga enda kahe kogemuse pealt võin öelda, et see on olnud kõike muud, kui meeldiv ja julgustav vastuvõtt. Juba uksest sisse astudes pead võtma hoiaku, et nüüd hakka oma lapse tervise eest seal võitlema.

Igatahes ma kirjutan siia veelkord haigussümptomid, mille järgi võite ära tunda borrelioosi. Mõlemad versioonid on mul kahe lapse peal ette anda:

  • Näopoolte erinevus (üks pool ei toimi nagu teine.. lase teha näoharjutusi – naerda suurelt, kulme kortsutada või tõsta jms. ning kohe jääb silma, kui on midagi veidrat)
  • Õhetus/punetus näos, segamini valgete laikudega. Leenul jooksis lihtsalt jutt üle näo, Roosil ebamäärasem
  • Palavik (Roosil oli, Leenul mitte)
  • Meeletu köha (Roosil oli, Leenul mitte)
  • Erinevad valud peapiirkonnas (kõrva- pea – kurguvalu.. isegi ütles, et nina valutab)
  • Üleüldine nõrkus ja jõuetus, väsib väga kiirelt
  • Külma- ja kuumahood (Roosil oli, Leenul mitte)
  • Silmad võivad vett joosta (minu mõlemal lapsel jooksis kõige rohkem see silm, kus näopool oli tuimem)
  • Raske ja tihe hingamine..

Issand, head lapsevanemad! Usaldage oma sisetunnet!! Borrelioosi puhul on iga päev väga oluline. See võib vabalt olla nii, et üks õhtu hakkab nägu ära vajuma ja järgmisel hommikul võid sa kreepsu saada. Lisaks selle kõige taastamine võib võtta väga pika aja. See ei pruugi taanduda ainult AB -kuuriga.

Ma ütlen, et emotsionaalselt võttis see mind nii läbi, sest sügis on käes – Leenu kool algas, koeraga palju uut toimetamist, E. tööl väga palju tegemist, ise alustasin sel nädalal tööl käimist ning see teadmine, et laps peab olema veel nädalaid kodus + kõik see mure tervise üle, on nii väsitav. Muidugi olin ma viimasel nädalavahetusel kõigega üksi ka ja helistasin nuttes oma naabrile (kel on väga palju kogemusi borrelioosiga) ning veidi selline ahastav ja lootusetuse tunne oli, et kas ma pean jälle selle läbi tegema ning kuklas koguaeg oli üleval küsimus, kas ma üldse ajan õiget asja? Kas üldse on borrelioos? Ma ju reaalselt annan lapsele 3x päevas antibiootikume + probiootikume.. Ja ma pean seda tegema lihtsalt  oma sisetunde põhjal, mis ei pruugi isegi õige olla. Sain õnneks nii palju südamerahu ja need sõnad, et “usu mind, see on borrelioos ja sa teed õiget asja”. Rohkem mul polnudki vaja. Uue nädala alguses käis Roosi Synlabis. Läksime täitsa omal käel, sest ausalt öeldes oli mul 0 tahtmist kedagi kuskil jälle saatekirja saamiseks taga ajada. Kui ma ei eksi, siis kolmapäevaks saime tulemuse, et borrelioosinäit on kõrge, kuid analüüsist sai ka välja lugeda, et see on tema organismis pikalt olnud. Oi, mis imeline tunne mul oli, kui kerisin viimased neli nädalat tagasi. Tõenäoliselt ei olnudki tegu mingite x- viirushaigustega, vaid ikka borrelioosiga, kes oli kõik need nädalad selle väikse inimese kehas laastustööd teinud.

Öeldakse ikka, et inimesele antakse nii palju, kui ta kanda jõuab. Eks surume ilusti kaks töökohta, kolm erinevat kooli, lasteaia-logistika, väiksema hoidmise jpms ühte. Sinna vahele veel haige lapse jaoks olemas olemise ja arstilkäigud.. ah õigus jah, muu igapäevane vanemlus ka (mis juba täiesti harilikel päevadel võib väsitav olla). Ma ei teagi, kas mõelda, et vähemalt on kaks täiskasvanut olemas või mõelda, et miks küll ainult kaks täiskasvanut?  Vist esimene variant, sest kuuldavasti peaks E. veel varsti välislähetusele ka minema. Meil on ikka korralik multitasking käsil ja oleme seal punktis, kus võtame jälle no maksimaalselt 2 päeva korraga. Meil isegi ei ole mõtet teha pikemaid plaane. Kes mäletab, siis Leenu oli meil lõpuks 7 nädalat kokku kodus. Ja ma ei taha isegi nii kaugele mõelda. Südamest loodan, et väiksem keha allub kergemalt ravile ning et ei tekiks pärast 3-nädalast antibiootikumi kuuri igasuguseid muid terviseprobleeme (mis kahjuks Leenul välja lõid). Esimesi ilminguid Roosi hammastel juba näeme. Hoiame pöialt, et hullemaks ei lähe.

Muidugi erakordselt suur tänu meie emadele, kes ilmselt iga uue meili, kõne ja sõnumi peale hinge kinni hoiavad, et õhhhh, mis nüüd jälle? Meil endil on olnud selline emotsioonide roller coaster, et juba pikemat aega tahaks kuskilt hamstrirattast korra välja astuda. Sel nädalavahetusel võtame 24h vabaks ja kogu see hullar jääb mu emale kanda.  Isegi veidi tunne, et tahaks telefonid välja lülitada ja lihtsalt muudest asjadest mõelda ja rääkida.. millest ühed tavalised 30-aastased inimesed rääkida võiks. Ainuüksi märkmikus mu järgmine nädal on nii täis kirjutatud, et kirjutamisruumi ühelegi päevale ei jagu. Miks ma seda üldse kirjutan? Kirjutan seda tegelikult sellepärast, et üks hetk taaskord tagasi lugeda ja meenutada, mismoodi see elu meil nendel nädalatel välja nägi. Aga no päev korraga, saame hakkama!

Ahjaaa, meie Roosike saab uue nädala lõpus 3-aastaseks ka veel! Nii, et ikka pea püsti ja näeme toredaid ja postiivseid hetki ka! Ja siia tahaks veel lisada, et me oleme nii õnnelikud ja tänulikud oma Lunale, kes on tõeline pingemaandaja. Absoluutselt kõik õhtud veedame me koos ja istume terrassil ja lihtsalt naudime teineteise seltskonda. Ka sellel minu jaoks emotsionaalsel nädalavahetusel muutis ta need väiksed hetked päevas nii toredaks! Alati olemas!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga