Tänulikkus

Jõulud on üks nendest aegadest, kui mõtlen sellele, kui tänulik ma olen. Tänulik nii paljude asjade üle! Kõigepealt muidugi seetõttu, et olen terve noor inimene, kes näeb, kuuleb, räägib, kõnnib. Täiesti elementaarsed asjad, kuid mõni neist rõõmu tunda ei saa. Olen tänulik, et mul on imeline kokkuhoidev perekond, maailma parim kaaslane, toredad sõbrad, oma soe kodu, et ma ei pea tundma nälga ega külmetama. Minu ümber on inimesed ning ma pole üksi.  Olen õnnelik, et mul on võimalus õppida ning oma väikest raha teenida. Tänulik selle üle, et saan armastada ning olla armastatud. 
Mul on nii kahju, et meie ümber on inimesi, kes on jõulude ajal täielikus depressioonis. Nad ei tunne rõõmu millegi üle, nad on täiesti üksi ning näevad selle kõrvalt kõigi teiste siirast rõõmu. Pühade ajal sooritatakse ka kõige rohkem enesetappe. See tuleb kindlasti sellest, et ei panda tähele oma ümbruses eksisteerivaid inimesi. Kasvõi lihtsalt kooli- või töökaaslasi, kes tunnevad end jõulude ajal vägagi üksi, kellel pole perekonda ning kes pole ka muidu väga seltsivad. Rohkem tegeletakse oma ettevalmistustega jõuludeks ning keskendutakse oma lähedastele. 
Õudne on mõelda selle märtsi statistikale, mis näitas, et iga viies laps elab Eestis vaesuses ja vajab kohest abi ning kui juurde arvestada vaesusriskis elavad lapsed, siis elab vaesuses rohkem kui 63 000 last. Mõeldes ainuüksi piltlikult, et kui klassiruumis õpib ligi 30 õpilast, siis 6 neist elab alla igasugust arvestust.  Tohutult kahju, sest need lapsed peavad arvatavasti jõulud vastu võtma tühja kõhu ja lageda kuusealusega.  Vaevalt enamus nende laste vanemaidki end hästi tunneb, et on sattunud lootusetusse olukorda. Ma arvan, et natukene isekas on teistel kritiseerida, et eks need inimesed on oma vaesuses ise süüdi. See on täiesti arulage jutt, sest kõiki ei saa sama mõõdupuuga vaadata.  Väga palju on neid, kes on kasvanud ilma vanemate- ning perekondliku toetuseta.  On väga keeruline kasvada nii, et keegi sind ei toeta ega julgusta edasi minema. Samuti ei tea kunagi, mis võib juhtuda ka täiesti tavapärases perekonnas, kus ühel hetkel teeniti korralikku palka ja oli kindel sissetulek ning teisel hetkel elatakse Eesti väikesest riigitoetusest. 
Eile, vaadates saadet „Sa ei ole üksi”, oli täiesti südantlõhestav see, kuidas perekonnad kaotavad oma liikmeid ja neid perekondi on küllaltki palju. Neil inimestel on tõeliselt raske, kes peavad pealt nägema oma väikeste laste surma ja sellist asja ei sooviks mitte kellelegi. Tunnustus neile peredele, kes on nii vaprad olnud! Sellised hetked panevad mõtlema, kui ebaolulised on meie tühised mured. Kasvõi kooli pärast, kulutades oma kogu energia sinna, kas saada oma eksamid läbi või mitte. Sellised asjad on siin maailmas tegelikult niivõrd tühised.
Ma arvan, et kui muidu mitte, siis igaüks võiks jõulude ajal midag ilusat teha! Ilmselgelt kõiki aidata ei saa, kuid piisab ka väikestest tähelepanekutest. Mina olen sel aastal raha annetanud mitmelastelistele peredele, kellel on midagi jubedat juhtunud, kas kodu maha põlenud või pereliige kaotatud.  Samuti saab järgmine nädal mindud ka verd loovutama  ning üht teist on veel plaanis!
Hoidkem silmad lahti! 🙂 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga