Tahaks seekord teisiti..

Ma taban end tihti mõtlemas, et see on minu viimane rasedus ning saab olema ka viimane sünnitus. Norat oodates polnud mul seda tunnet absoluutselt, nüüd on see aga väga olemas.  Ikka ju visatakse nalja, et ega see neljas ka tulemata jää, siiski mulle tundub, et üsna kindlasti jääb. Küll aga mõtlen ma tihti, et tahaksin mõned asjad veidi teisti teha, et  tulevikus ei jääks sisse väikest kahetsust „oleks ju võinud“.

Näiteks olen ma mõelnud, et vahva oleks korraldada tulevase beebi pidu (baby shower), ehk siis väike pidu enne beebi sündi. Eestist on see traditsioon natukene mööda kõndinud, aga selle eest välismaal väga popp, vist lausa niivõrd, et USA’s on see üsna „must have“ üritus. Baby showeri ja katsikute vahele päris võrdusmärki tõmmata ei saa, sest esimene toimub enne beebi sündi, viimane aga pigem uue beebiga tutvumiseks. Lenna ja Noraga oleme 1. elukuul perekonna ja sõbrad kokku kutsunud ning näo ära näidanud.. ega seekordki teisiti olema saa.

Tean, et Eestis ollakse hästi ebausksed selles osas, et tähistada midagi, mis veel juhtunud pole. Samas olgem ausad, tänapäeval ostavad emad endale varakult juba kogu tavaari – kärud, voodid ja muu pudi-padi – kokku, nii et kahe otsaga asi. Mulle üldse tundub, et mida vanemaks ma saan, seda avatumaks ma uutele ideedele muutun. Küll aga peo korraldamine on jälle omaette ettevõtmine ning kui juba teha, siis võiks ju kogu naisseltskonna kokku saada. Enim meeldib selle mõtte juures see, et tore oleks just enne uue kodaniku sündi kokku istuda, kus endal on lihtsam ja vähe värskem olla ning võikski olla selline sisuline/temaatiline, lõbus jutustamise ja nalja viskamise õhtu. Olen siin natukene ringi uudistanud ja sattusin thelionhearts blogipostituse peale, kus blogija kirjutab oma baby showerist ning läbiviidavatest mängudest. Nagu näha, kõik ei pea käima ümber mähkmete ning pidu on võimalik pidada ka nii, et lasteta naistel lõbus oleks.

Olen veidi lugenud erinevaid foorumeid, kus klassikaline eestlane turtsub vastu, et baby shower  (nimest tulenev dušš – kingitusi võiks sadada kui taevast paduvihma) oleks  justkui lunitud üritus, kus külalised peavad raskelt kalleid ja vajalike kingitusi tooma. Ilmselt välismaal see nii ongi, kuid olgem ausad, mina mingeid vankreid – söögitoole – vanne ja muud kallist kraami kokku koguda ei taha. Kolmas laps ikkagi ja kõik tarvilik on endal olemas ning kingitused võiksid ürituse pidamisel olla teisejärguline teema. Pigem tahaks, et sellest õhtust kujuneks välja midagi lõbusat ja toredat, mida pikalt meenutada saaks – loodetavasti saab see ka realiseeritud! 🙂

Teine mõte, mida ma olen pikalt mõelnud, on fotograafi kaasamine sündimise päeval ja ka koju jõudes. Ma olen kõigist lastest soovinud teha haiglas päris-päris vastsündinu pildid, esimesed emotsioonid, arsti poolt kaalumised – mõõtmised jms. Püsilugejad juba teavad, et ega ma neid pilte kuhugile kapinurka ei talleta, vaid neil on ikka oma eesmärk – jõuda laste mälestustealbumisse. Näiteks Lenna juba praegu tahaks igal õhtul enne magamaminemist vaadata oma esimese eluaasta albumit ja just algust ning kuulda oma sünnilugu. Pean talle alalõpmata seletama, et need albumid ei ole igapäevaseks vaatamiseks ning tõstsin kõik mälestusteasjad kõrgemale riiulile ära. Vastasel juhul peaks Lenna tulevikus oma lastele kordi läbi lapatud ja poolte puuduolevate lehtedega raamatut näitama.

Ühesõnaga, Erik sai Lenna jäädvustamisega vägagi hästi hakkama, samas Nora omaga mitte nii edukalt.. ja ega ongi keeruline, kui endal on emotsioon nii värske ja vaja paralleelselt mingit kaamerat veel seadistada. See hetk käib nii ruttu, kui arst pakub välja, kas on soovi kaalumisest/mõõtmisest pilte teha. Ja kuna ma nii kui nii sel hetkel liikuda ei saa, siis mõtlengi, et kolmanda lapse puhul võiks olla keegi kõrvaline isik, kes ise fotod üles võtab.

Tean, et üsna levinud on ka sünnituse jäädvustamine, aga see mul plaanis pole. Iseenesest poleks mul ilmselt vahet, sest kui ma viimast kahte korda meenutan, siis ainuke asi, mis minu jaoks luges, oli see, et kõik vait oleks ja jumala eest Erik minuga ei räägiks teemal „kuidas sa end tunned?“, „kas ma saan sind aidata?“. Niisiis poleks ilmselt vahet, kui keegi taustal veel liigub, peaasi, et ta mind ei kõnetaks. Küll aga ma arvan, et mul tõesti pole nende piltidega hiljem midagi teha. Olen näinud tehtud töid ja tegelikult on väga osavaid fotograafe, kes pildistavad üles seda emotsiooni nii, et midagi intiimset sinna fotodele ei jääks.

Siiski plaanis ikka jääda esialgse mõtte juurde ja ideaalis võikski mingisugune kombo olla haiglapiltidest ja ühistest kodustest perepiltidest. Seekord tahaksin ära jätta rasedusaegsed vabas õhus või stuudiopildid, neid on mul juba küll. Sooviks pildistada just oma kodus ja keskkonnas, oma pere ja just vastsündinuga. Niisiis loodetavasti leian ma ka siinkohal endale ühe toreda fotograafi, kellega koostöö sujuks! Kui on soovitusi, siis palun väga, võtan kõik vastu!

Küsisin Erikult ka, et ikkagi viimane laps ning kas tal on mõni asi, mida teistmoodi teha tahaks. Juba tegelikult aimasin ka vastust, sest selleks oli isapuhkusele jäämine.  Arutasime ka, et ega muid asju väga pähe polegi tulnud. Lapse sündides on ka seekord minu jaoks oluline, et saaksin esimesed kuud end maksimaalselt talle pühendada. Pakkuda ka meile kahele seda omaette aega, kus istungi diivanil, beebi süles või rinnal ning lihtsalt nautida neid pisikesi omavahelisi hetki. Ilmselgelt tuleb see veidikene teiste laste arvelt, aga elu on näidanud, et Lenna kohanes üsna hästi. Loodetavasti läheb Noraga sama edukalt.

One thought on “Tahaks seekord teisiti..

  1. Diane says:

    Mina soovitan Aleksandra Helk ta tänaseks teebki kõige parema meelega kodus pilte ja samuti on ta välja hüüdnud ka sünnitusepiltide tegemise, kokkulepel ju saab hoopis ju neid kõige värskemaid beebikaid teha hoopis. Ta on hästi armas ja õrn 4 lapse ema. Tema töid näeb Facebookis, instas ja ka kodulehel.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga