VLOG: Perepuhkus GOSPAS!

Alles veebruarikuus mõlgutasime mõtteid, kas kasutada ära see imehea võimalus ning soetada turismimessilt 3-päevane puhkus GOSPAsse. Pakkumine oli niivõrd hea, et ostsime kaks ööd standardtuppa, viiekesi.. olin just Mirjami videoblogi sellisel kujul elamisest näinud ning tundus selline “ah, teeme ära!” ja kui minna ei saa, õnnestub ehk puhkus kellelegi edasi pakkuda.  Vahepeal jõudsime käia Aqva Spas ning hirm puges veidi naha vahele, sest tundus, et ühes väikses toas me küll kuidagi oldud ei saa. Võtsin GOSPAga ühendust, et uurida, kas saaksime peretoas majutuda, sest kaalusin juba puhkuse ära jätmist. Küll aga GOSPA personal on super meeldiv ning muidugi oli neil lahendus olemas ning oodati meid suurima hea meelega. Kohe soe tunne tekkis!

Mäletan, et kui mitu kuud tagasi Mirjamiga suhtlesin ja küsisin, et kuidas on kolme väikse vanusevahega lapsega reisida, siis ta vastus mulle oli midagi taolist, et “need on ju sinu lapsed – go with the flow”. Olgu, tal küll pisem oli juba veidi suurem, aga sellegipoolest pole ma väga seda tüüpi, kes suudaks terve puhkuse vinguvate lastega kuidagi vabalt võtta. Muidugi ma teadvustan endale, et väikestega tulebki ootamatuid hetki ning tujukõikumisi, aga sellegipoolest proovin alati võimalikult palju ette kalkuleerida, et neid olukordi võimalusel ära hoida.

Ütlen ausalt, et alguses tundus see minek mission impossible, sest laste uneajad on erinevad ning autosõidu peale läks kokku 3h. Hotelli sisse logimine on 15.00 ning meil oli valida, kas lähme Nora ja Lenna uneajal ning kuulame kolmest tunnist kaks tundi Rosanna kisa või siis üldse alles õhtul Rosanna teisel uneajal sõitma hakata. Jällegi, kui ei küsi, siis ei saa. GOSPA tuli meile ka check in tegemisel mõnusalt vastu ning saime kodust tulema juba hommikul ning hotelli sisse kirjutada end 13.00. Kogu see sõit tähendas muidugi seda, et Rosanna oli ainuke kes magas ning ülejäänud õhtu pidime Nora osas hinge kinni hoidma, sest oli teine väga plahvatusohtlik!

Olin esialgu peretoa osas veidi skeptiline – siiski vaja ühes ja samas ruumis ööbida, mis tundus  standardtoast lihtsalt veidi suurem olevat. Eksisin, sest peretuba ise oli väga ruumikas (vt. videost)  ning üsna hästi planeeritud. Ka beebi ja kahe väikelapse jaoks. Pildilt ei lugenud välja ning kartsin esialgu, et pärast vannitoauks on tüdrukute voodi poole ning kuidas me siis öösel seda piima veel mitmeid kordi tegemas käime? Tegelikkuses jäi vannituba hoopis teisele poole, nurga taha. Rosannale polnud meil eraldi voodit vajagi, sest meie oma oli nii ääretult suur ja lai, et sinna oleks vist, veidi liialdades, viiekesi ka ära mahtunud. Toas oli veel hästi vahva lahendus see, et keskmine vahesein, kus telekas oli, seda sai vastavalt soovile kas magamis- või elutoa suunas keerata. Saabusime minu sünnipäeval ja tore üllatus oli tervituseks toodud puuvilja – ja magusvaagen. Kusjuures peretoa asukoht oli samuti hästi läbi mõeldud! SPA oli täpselt ukse taga ning lift peaaegu toa kõrval.  Kõik vajalik käe – jala juures. Oleks mulle ajaliselt sobinud, oleksin ka ise ühe 1-tunnise näohoolitsuse võtnud ning mõtlesingi, et eriti toa osas eriti mugav – ei pea mitu korrust edasi – tagasi sõitma. Peretoa ainukeseks miinuseks võisin lugeda mingisuguse plekk-katuse, mis andis endast eriti valjult märku paduvihma ajal ja seda muidugi öösel. Muus osas ütleks, et ideaalilähedane, superlux ja mugav!

Ma käisin GOSPAs viimati 14 aastat tagasi ning ei mäletanud suurt sellest hotellist midagi, sest olin ju veel ise alles laps. Nüüd aga ise lapsevanemana jäi nii palju uut ja toredat silma, et ma võiksin tõepoolest väita, et kõigist üheksast spast, mida külastanud olen, on see kõige lastesõbralikum! Püha taevas, hotelli sisse kirjutama minnes vaatas mulle esimese asjana vastu “laste check in“. Vastuvõtus ulatati meile laste raha ning värvi- ja kleepsuraamat, millest viimasel oli oma ülesanne täita. Nimelt lastel on puhkuse vältel ülesandeks koguda vähemalt viis kleepsu, et saada lahkudes väike meene. Näiteks eeskujuliku söömise (hommikusöök, lõunasöök, õhtusöök), hoolitsuste ja ujumise eest. Tüdrukud olid kohe nii õhinas, et hakkasid usinalt kleepse koguma! Laste raha jäi meil esialgu tuppa lauale, kui alles teisel päeval mõtlesin, et võtame siis basseini äärde kaasa, küllap mingi kommi sealt selle eest saab. Oleksin ma teadnud, et seal nii lahkelt jäätisekokteile 0.5 L topsides jagatakse, oleksin juba esimesel päeval sinna suundunud. Ühel ettevõttel tõesti väga vahva mõte ja mõelda vaid, et omakulu on sellel minimaalne, kuid kliendile nii meeldejääv. Hotellides on tavapäraselt ikka üks mängunurk – mõnes kohas suurem, mõnes väiksem. GOSPAs on mängutubasid lausa kaks ning tegevust jagub tükiks ajaks, nii suurematele, kui ka beebile. Rosanna tuuseldas seal hoolega pehmetes mänguasjades ja klotsides ringi. Mulle tundub, et üks mängutuba ongi loodud selle mõttega, et seal saaks ka sünnipäevasid läbi viia.. kui ma ei eksi? Sest seal oli absoluutselt kõik vajalik olemas – kööginurk, mähkmisala, lauad – toolid, diivanid ja muidugi mitmekesine mänguvalik koos autodega.

Meil küll kattus Rosanna uneajaga, aga ühel hommikul avastasin veekeskusest ka beebide ujumise. Lisaks sellele pakuti meile ka lastele mõeldud hoolitsusi! Kujutage ette – vahtu üle ajav vahuvann ja beebide massaaž, mis ajas mind nii naerma, sest Rosanna oli nagu püsiklient – jutustas kõvasti ja lasi end hoolega mudida. Mõnules seal täie raha eest! Tüdrukute vahuvann oli ka väga tore. Nora küll kartis sisse minna, aga Lenna hullas seal oma pool tundi. Kusjuures sinna vahuvanni protseduurile võiks vabalt kolmekesi ka minna – täiskasvanu kahe lapsega. Me oleksime nii ilusti ära mahtunud, kui mul asjad kaasas oleksid olnud. Nora oli muidugi väga elevil, kuid ruumi sisenedes tardus, sest mullitaja pandi tööle ning see tegi omajagu häält. Küll aga pesi ta hoolega selle vahuga oma käsi. Abiks ikka!

Nüüd Mallukas kirjutas oma blogis alles hiljuti, et hotelli hommikusöögilauas oli mitmekesine valik. Mina seda valikut nii ei kirjeldaks, sest vähemasti mujal olen saanud kindlasti rikkalikuma hommikusöögi osaliseks. Samas meile väga meeldis, et kõik oli maitsekas ja silmale ilus vaadata. Toiduvaagnad olid alati täis ning söök ise maitsev, lihtsalt valik oleks võinud ehk laiem olla. Küll aga kohvi osas pean ma 100% nõustuma. Te ei kujuta ette seda naeratust minu näol, kui hommikul mulle esimese asjana restorani sisenedes kohvimasin silma jäi. Üha enam on hotelle, kes pakuvadki reaalselt mingisugust tavalist jama. Kuhu on valikust jäänud cappuccino või latte? Võtke end kokku! GOSPA on selles osas väga heaks eeskujuks! Meie hommikusöögid nägidki välja sellised, et söötsime lastel kõhud täis, saatsime nad heaga aga mängutuppa ja siis istusime rahulikult maha ning jõudsime mõlemal hommikul lausa kaks tassi kuuma kohvi juua! Väga kosutav, arvestades, mis koosseisus me puhkuse ette võtsime. Restorani enda toidud olid aga maitsvad! Ja muidugi GOSPAs einestamise suureks eeliseks on siiski lähedalolevad mängutoad. Käisime ka Chameleonis einestamas, kus sai pigem sellist pubitoitu, kuid mängunurga poolest läheksin niisamagi Saaremaad külastades kindlasti GOSPA restorani.

Veekeskusest nii palju, et meie põngerjatele sobib vanuse poolest kõik – peaasi, et vette saaks. Minule üllatuslikult olid nad väga loovad ning avastasid enda jaoks kuuma – külma veed, mille põhjas oli hunnik kive. Ma ei teagi, kas see sai meie lastest alguse, aga üks hetk oli seal vee ümber vähemalt 3 last veel, kes kõik usinalt meie tüdrukute järel kive välja võtsid ja ääre peale ritta seadsid. Veekeskuses oli olemas ka oma korv, kus sees olid lastele vajalikud rõngad ja kätised. Nii, et meie poolt jällegi suur plusspunkt!  Üheks lemmikuks ostutus veel mullivann. Suure basseini vesi oli Nora jaoks üsna jahe ning seal ta keeldus ujumast. Küll aga paar tundi järjest sai väikses basseinis ilusti sulistatud. Minu, kui kolme lapse ema, jaoks oleks väga mugav olnud ka selline veesilm, kus lastel jalad maha ulatuks. Aga eks see ole rohkem minu vaatevinklist, sest mul ei õnnestunud väga käed vabad olla.

HUH! Kokkuvõtvalt pean ma nentima, et GOSPA on hetkel meie perepuhkuste jaoks TOP3’s esimesele kohale tüürinud ja seda sugugi mitte koostöö pärast, vaid tõepoolest ma usun, et pea kõik pered, kes seda hotelli külastanud on, on raudselt rahule jäänud. On meeldiv, kui oma silmaterakestega minnes tunned, et igal liigutusel mõeldakse ka nende peale. Tegelikult tahtsin ka ära märkida veel selle, et asukohalt on hotell samuti mõnusa koha leidnud, sest Rosannaga kärutades leidsin üles nii lähedalasuva mänguväljaku, kõrvalolevad tenniseplatsid treenimiseks, lossihoov ja pood olid kiviviskekaugusel ning kui mõned minutit jalutada, siis jõudis ka ilusti linna. Äraütlemata ilus koht!

Ma ei hakka väga pikalt siin peatuma, kuid meil tekkis 27. juuni hommikul ekromptmõte, et aga äkki ei lähekski koju. Pikk tee praami pealt Tallinnasse sõita ning vaja jälle neid laste unesid sättida ja sobitada. Niisiis leidsime ilma suurema otsimiseta mõistliku hinnaga super peresõbraliku majutuse hoopis Pärnusse ning veetsime oma viimase päeva seal. Ööbisime Pärnu Lubja Apartmentis ja tõesti väga mõnus oli sinna minna, sest meid ootas kaks magamistuba, mõnus vannituba, kus sain kohe asjad pessu visata. Suur kööginurk elutoaga, mis pakkus meile õhtul rahus ühe filmielamuse ning mõnus avar hoov terrassiga, kus tüdrukud said nimeta vaid tegevusi leida!

Esimene nädal viiekesi!

Uskumatu, kuidas aeg lendab – Rosanna on varsti juba pool kuud meiega olnud! Rasedus tundub kuidagi kauge minevik olevat ja tõele au andes on mul nii hea meel, et see läbi sai! On küll imeline ja nauditav aeg, kuid kolmandaga minu puhul umbes täpselt 30nda rasedusnädalani. Lõpp oli ikka väga vaevaline ning lihtsalt raske oli kahte inimest ühes kehas majutada. Nii kummaline, kui see ka poleks, siis Norat oodates muretsesin juba raseduse ajal, et kuidas ma küll ühes või teises olukorras üksi nendega hakkama saan. Samuti ei suutnud ma uskuda, et teist last võiks sama palju armastada, kui esimest. Igasugused veidrad mõtted tulid kogemuse puudumise tõttu pähe. Rosannat oodates ei jõudnud ma väga mureteda ega mõelda.. minu suurim soov oli lihtsalt Norast enne uue beebi tulekut inimene kasvatada – lutist, mähkmest, kärust vabaks; iseseisvalt sööma ja et jõuaks veel enne lasteaiaga sõbraks teha. Kõik see õnnestus, nii et võin endale ilmselt ühe šokolaadimedali kinkida.

Rosanna sünd oli imeline ja meenutan seda heldimusega! Kõik läks täpselt nii nagu soovisin! Minuga oli suurepärane tiim – Erik, ämmaemand Janika Pääro (aitäh lugejale, kes nime üles leidis) ja meie super armas fotograaf Aleksandra Helk! Ma olen nii tänulik, et just kolmas rasedus mind temaga kokku viis. Meie teed kohtusid tänu ühele blogilugejale, kes jättis mulle rasedusaegse postituse alla viited pildistajale ning soovitas seoses sünnijärgsete piltidega just tema poole pöörduda. Nimelt oli mul suur soov haiglasse seekord fotograaf kaasata ning ma olen valikuga väga rahul! Kirjutan detsembrikuu Pere ja Kodus meie koostööst ja haiglas pildistamisest pikemalt. Seniks jagan teiega video meie väiksest teekonnast! PS! Kes vähegi fotograafi otsingul ning kel soov ka haiglas pildistada, siis minu kaks kätt tõusevad Aleksandra suunas – võtke julgelt ühendust https://fotohelk.ee/ ! Ta on meile ühtlasi ka koju oodatud pildistama, nii et lähiajal jagan teiega tema käe alt tulnud kaadreid.

Haiglas veedetud kaks ööd olid suurepärased ja seda just seetõttu, et saime Erikuga vaid kahekesi Rosannaga tutvust teha – võtta oma tempos, ilma et muud tegevused kõrvalt segaks. Suured tänud ämmale ja emale, kes tüdrukuid seni hoidsid! Need kaks päeva andsid meile väikse platvormi meelde tuletamaks, mis meid ees hakkab ootama. Koju tulles oli üsna selge, et rosinake on mul enamuse ajast rinnal ning Erik peab tüdrukutega omapead toimetama.  Ütleme nii, et Lenna ja Nora võtsid Rosanna kohe sõbralikult vastu ning väiksema suunas sellist kadedust polegi täheldanud. Pigem ollakse ülihoolivad – Nora käib aktiivselt paitamas/musitamas, Lenna lisab sinna sekka veel nuusutamise ja kallistused. Küll aga esimesed kolm päeva lõid küll veidi rivist välja. Tüdrukutel hakkas hoopis omavahel korralik tüli üleskiskumine pihta ning oh seda KISAA! Me polegi lapsi nii palju karjumas kuulnud, kui esimestel päevadel. Eks elati üle seda, et meid kaks ööd polnud ja ilmselt jõudis kätte arusaamine, et siin on vaja suuremat sorti jagama hakata.

Mind ausalt öeldes ei härinudki see käitumine, sest kuidagi tean, et see on mööduv ja kõigil vaja harjuda.. Lõppude lõpuks ununeb tüdrukutel ilmselt üsna pea see aeg, mil veel neljakesi olime. Küll aga kohutavalt häiriv oli see lärm! Kõik tundub mu jaoks nii võimendatud, sest ma tõesti ei mäleta, et mul nii valjud lapsed oleksid olnud. Õnneks Rosannat see ei häiri, kui keegi kõrva ääres huilgab.

Tööjaotus on meil totaalselt muutunud. Esiti kujutasin ette, et Rosannaga on nagu Noraga omal ajal – neljandal päeval jäi juba Erikuga tunniks koju – võttis pudelit ja lutti – kuniks ma Lennal lasteaias järel käisin. Reaalsus on aga see, et Rosanna on enamuse ajast minuga ning tüdrukud suurema osa ajast Erikuga. Kõik lasteaiandus, igapäevased toimetused, väljas söömine, mängimine on Eriku õlule jäänud. Esimene nädal olin ma rohkem nagu diivanikaunistus – imetasin ja sületasin. Nüüd poole kuu möödudes hakkab juba vaikselt liikumisvabadust tekkima. Sain lõpuks mingisuguse rütmi, kuidas koduasjad kontrolli all hoida, lapsed söönuks saaks ja ise ka pesema jõuaks. Mulle tundub, et kahe lapsega oli isegi keerulisem, kui kolmega. Preilid näitavad küll teineteisele aegajalt hambaid, kuid paralleelselt on päris suureks abiks, kui nad vahepeal täitsa kahekesi, teises maja otsas, vaikuses mängivad. Sellega võidab muude toimetuste pealt nii palju aega! Harjutame teisest elupäevast Rosannat lutiga ning kolmandast pudeliga. Lutiga hakkab nüüd rohkem sõbraks saama ning pudelit annan järjepidevalt üks kord päevas, et ikka ei ununeks. See on vist minu suurim hirm, nii et siin ma järeleandmisi ei tee.

Teate, mul on südamest hea meel, et me Nora lasteaeda panime! Esimese nädala puhul kartsin, et ehk on nii palju muutusi, et kodust eemalolek mõjub kuidagi eriliselt emotsinaalselt. Aga ei! Täielik lasteaia musternäidis – ikka hea tujuga minek ja tulek! Ühtlasi oli nüüd ka Nora esimene nädal, mil hommikusööki lasteaias sõi ning päevad sellised 8.30-16.00 pikad olid. Natukene ikka muretsesin, et ehk on liiast, sest plaan oli teda võimalikult kaua graafikus 9.00 – 15.00 hoida. Muidugi on minu enda jaoks on ka kordi lihtsam, kui mõned päevad nädalas vaid ühega olen. Nora ajast mäletan, kuidas kell 4 öösel ta voodist võtsime, toitsime ja hommikuni magas.. Rosanna on aga vastand – ta võib reaalselt tunde rinnal magada, nii et mõni öö jääb mul sootuks vahele. Katsume nüüd aasta lõpuni enam vähem tervet joont hoida ning ühiste koduste päevadega toime tulla. Järgmisest aastast juba kordi lihtsam!