Õige aeg: 2. Kiri.

Meie esimene kiri Sotsiaalkindlustusametile:

Tere!

Võtan teiega ühendust seoses lapsendamissooviga. Oleme saanud viimaste päevade valguses väga palju julgust ja indu juurde see teekond ette võtta. Mõte on meie peas küpsenud juba enne meie esimesi lapsi ning nüüd tundub õige aeg teha see esimene samm. Alustuseks vastaksin põhiküsimustele, mida iga lapsendaja võiks enda jaoks lahti mõtestada ning jagaksin neid ka teiega.

Palun andke teada, kuidas tuleks edasi toimetada.

1.       Miks ma soovin lapsendada?

Mul on õnn olnud kasvada perekonnas, kus mul on ema, isa, õde, vend ning kõigele lisaks kindlustunne ning oma kodu. Olen oma iseloomult väga suur planeerija ning alates ajast, mil pärast ülikooli lõppu soovisin pere luua, on mul kindel teadmine, et soovin pärast oma laste ilmale toomist, pakkuda kodusoojust ka oma kolmandale lapsele. Lapsele, kel on seda tõesti vaja. Oleme abikaasaga loonud omale kodu ja perekonna, meil on suurepärane tugivõrgustik vanemate näol ning meie siiras soov on seda pakkuda veel ühele inimesele, kes on meie perekonnast puudu. Meil on teadmine, et soovime kolmandat last, olenemata sellest, kas ta on biloogiline või lapsendatud laps.

2.       Kuidas mõjutab lapsendamine minu pere suhteid?

       Oma esimeses pereringis oleme abikaasaga rääkinud ning arutanud sel teemal lahti meie mõlemi soovid, rääkinud hirmudest ning muredest, mis antud protsessiga kaasneda võivad. Püüame olla alati üks tiim ning teineteist toetada, juhtugu mis tahes./ osa teksti puudu  /

3.       Millised on minu tervislikud ressursid ja emotsionaalne valmisolek?

Oma bioloogilisi lapsi (1 – ja 3 – aastased tüdrukud) kasvatades oleme veendunud, et kõige alus on enne kõike pakkuda armastust, hellust ja hoolivust. See on esmane, mis peab olemas olema ning seda järgides on võimalik paljud probleemid ületada. Näeme selgelt oma laste pealt, kuidas igapäevased hellushetked, kallistused ja laused nende tegemistesse üle kanduvad. Juba 3 – aastane oskab olla nii hell ja hooliv, et see annab ainult tõestust, et oleme õigel teel. Emotsionaalselt oleme valmis kõige hullemaks. See tähendab, et oleme püüdnud mõttes panna just oma lapsed olukorda, kus nad peaksid esialgu võõrasse keskkonda sattuma. Võib vaid arvata, et harjumisperiood on kindlasti keeruline ning ette tuleb nii ahastust kui pisaraid, kuid oleme veendunud, et lõpptulemus on seda väärt. Meil on väga tugev tagala perekonna näol, kes aitavad meid alati jõu ja nõuga. Minu enda perekond elab meil kõrvalmajades ning on igal hetkel ka minu praeguste lastega valmis appi tõttama. Meie saame omalt poolt pakkuda igati tervislikku eluviisi, mis on täis armastust ja erinevaid võimalusi aitamaks kaasa lapse täisväärtuslikule arengule.

4.       Millised on minu teadmised lapse arenguvajadustest ja lapse kasvatamisest?

Meie peres on kasvamas kaks väikest tütarlast, kes on nii erinevad, kui üldse olla saavad. Mõlemad on õpetanud ja andnud meile vajalikud teadmised väikelapse kasvatamisest. Murede korral olen pöördunud nõu saamiseks vanemate, kirjanduse ja teiste emade poole. Olen väga aktiivne sotsialiseerima oma lapsi teistega, õpetamaks neile julgust ja pealehakkamist. Korraldan oma lastest lähtuvalt kahele erinevale vanusegrupile lastele mitmeid kordi aastas ühisüritusi, kus saadakse kokku ning jagatakse oma rõõme ning muresid. Usun, et inimene õpib ja areneb koos lastega ning kui baasteadmised ja sisemine tunnetus on õige koha peal, siis tuleb ka kõik muu.

5.       Millised on minu majanduslikud võimalused?

Me oleme endale ehitanud 250 m2’se maja Tallinnast 15 – minutilise tee kaugusele,  valda. Maja ehitades oli juba algusest peale selge, et siin saab olema kolm magamistuba laste jaoks. Meie poolt on lastel olemas soe ja ruumikas kodu, oma hoov, isiklik mänguväljak, lähedal elavad pereliikmed ning erinevad sportimisvõimalused (sh. ka meie perele kuuluv tenniseväljak, mis asub meie majast ehk 100 m kaugusel). Meie ainukeseks kohustuseks on taskukohane eluasemelaen ning muud rahalised kohustused puuduvad. /osa teksti puudu, mis puudutab meie sissetulekuid, teenimiskohti jpm./

6.       Kas ma olen valmis rääkima lapsega lapsendamisest ja tema päritolust?

Meie oleme omavahel arutanud, et igal inimesel on õigus teada tema elu puudutavaid fakte. Meie oleme valmis rääkima lapsele lapsendamisest ning tema päritolust. Ühtlasi võimalusel olen ka mõelnud, et sooviksin antud lapse bioloogiliste vanemate kohta infot. Teadagi tekib igal inimesel teatud vanuses oma juurte vastu huvi ning see huvi tuleb lasta ka rahuldada.

 

Kõike ilusat soovides,

Laura ja Erik.

Õige aeg: ..

Istusime ühel õhtul maha ning arutasime omavahel, mis edasi saab? Minu kindel soov oli paika panna, mitu last me oma peres näha soovime ning kuidas see välja peaks nägema. Miks? Nora on tänaseks üheksa kuud vana ning on tagumine aeg mõelda, kas hakkan oma mõtteid koduväliselt realiseerima, end edasi arendama või jääb see veel paariks aastaks ootele. Ei soovi teha asju poolikult ning seetõttu tahtsin mingit selgust luua. Kaua me ikka siin räägime, et ei, pigem kolmandat last järjest ei tee.. järgmisel hetkel aga jätame suuremad titeasjad ikkagi müüki panemata, sest äkki ikka? Pea aastake oleme siin teineteise mõtteid lugenud ning sai need siis selgemalt välja öeldud, et jah, me näeme oma perekonnas kolme last ning eelistaksime väikelapseea ühte perioodi jätta. Meie arvamused jagunesid nii, et mina olin pigem paindlikum, kuid Erikul oli kindel soov, et 30 + ta rohkem titemajandusega tegeleda ei taha.

Olime ühel meelel, et kolmas laps tuleb meie perre kindlasti ning tal saab olema väike vanusevahe kahe esimesega. Aastate jooksul on meie vestlustest läbi käinud lapsendamise mõte, kuid siiani on tundunud see selline kauge soov. Küll aga parasjagu on käimas lapsendamisnädal ning kuna kõik ajaliselt ka meie vestlusega nii kokku langes, siis esitasime teineteisele (kuid ka pigem vist endale) küsimuse, et kas see oleks päriselt mõeldav?

Võtsime vastu otsuse, et hakkame seda teed käima ning vaatame, mis meie mõistus ja sisetunne meile ütlevad ning kuhu me üleüldse välja jõuame. Esimesel õhtul pidasime suuremaid läbirääkimisi ning arutasime teiste kogemuslugusid ning kogu protsessi tervikuna. Sellega kaasnevaid muutusi meie peres, murekohti jpm., mis esimese hooga pähe tuli. Olin end juba varasemalt kurssi viinud sammudega, mis lapsendamisteel ees ootavad ning tegin esiti ettepaneku, et avaldame soovi, kui Nora saab 1-aastaseks. Erik arvas, et kuna protsess ise nii või teisiti aega võtab ning mõnel juhul võib lapse ootamine aastaid kesta, siis oleks õigem soovi kohe avaldada. Arutasime ka läbi, et mis oleks see maksimaalne aeg, kaua me ootaks. Selge on see, et päris 5 – 6 aastat me ootama ei hakka ning kui paari aasta jooksul meie jaoks positiivset otsust ei tule, siis pole see tee meile määratud.

Asudes asja juurde, siis valgustan lühidalt, kuidas lapsendamine välja hakkab nägema:

  1. Esiteks on soovituslik viia kurssi end omapere.ee leheküljega, kes pakub omalt poolt nõustamist kõigis lapsendamisega seonduvates küsimustes. Sealt leheküljelt on võimalik leida palju veebis teksti ja videona kajastatud lugusid läbi aastate. Lühidalt võiks enda jaoks võimalikult palju selgeks teha ning vastata ka mõtteis baasküsimustele (millest kirjutan järgmisest postituses)
  2. Pöörduge nõustamiseks oma piirkonna sotsiaalkindlustusameti vastava spetsialisti poole, kus saab täita lapsendamise sooviavaldus koos vajalike dokumentidega. PS! Avalduse esitamine ei taga lapsendamist.
  3. Sotsiaalkindlustusameti spetsialist koostab pere kohta pereuuringu.
  4. Sobivuse korral lisatakse lapsendada soovivate nimekirja ja registreeritakse kasuvanemate koolitusele PRIDE.
  5. Lapse olemasolu korral teavitab ametnik olemasolevast lapsest ning algab tutvumine lapsega.
  6. Jõustunud lapsendamise kohtumääruse alusel väljastatakse teile sünnitõend. Teid kantakse vanematena lapse sünniakti, soovi korral saab muuta lapse nime ja isikukoodi.

Ja sealt edasi on juba palju muid nüansse.

Niisiis, kui keegi siiralt mõtleb, et lapsendamine on midagi -lähen valin ühe ilusa, sobivas vanuses lapse, toon koju ja hakkame kohe ilusat elu elama – siis päris nii see pole.

Kirjutasin järgmisel päeval Sotsiaalkindlustusameti, lastekaitse osakonna peaspetsialistile Eve Mänd ning leppisime temaga kohtumise 9. novembriks..