Õige aeg: kohtumine sotsiaalkindlustusameti peaspetsialistiga

9. novembril kohtusime esimest korda sotsiaalkindlustusameti peaspetsialistiga. Esialgu oli meil teise naisterahvaga aeg kokku lepitud, kuid kahjuks ta haigestus enne kokkusaamist. Niisiis võttis meid vastu teine spetsialist, Olga. Esiti ootasin kohtumisest midagi muud, ehk siis arvasin, et tuleb suurem ristküsitlus ja taustauuring, kuid tegelikkuses istusime maha ning Olga ütles, et tutvus meie kirjaga, kus olime väga põhjalikud olnud. Üsna mitmel korral tekkis veider vaikuse moment ning minu jaoks kerkis üles küsimus, et mis oli selle kohtumise eesmärk?

Hiljem arutasime, et meile mõlemile jäi kohtumisest selline omamoodi mulje või isegi veider tunne sisse. Vähemalt mina tundsin Olga poolt sellist suurt kahtluseussi, et miks meil küll lapsendada vaja ning küsimused olid minu arvates suunatud kõik veidi sellised, esimese hooga ütleks – “hirmutavad”. Muidugi meid ei hirmutanud midagi, sest olime tõepoolest väga põhjalikult tutvunud erinevate lugudega teiste perekondade poolt ning mitte ainult edulugudega. Olin siiski eelnevalt kurssi viinud end erineva kirjandusega, sh. sai läbi loetud ka raamat “Lapsendamise lood” ning MTÜ Oma Pere veebilehel teabenurgas olevad artiklid alates  1997.st aastast. Samas ma saan aru, miks suunatakse huvitundjad rohkem mõtlema selles suunas, et “kas te ikka teate, milline on nende laste taust?” jpm. Sain aru, et on ka inimesi, kes lihtsalt tulevad puhtalt lehelt vestlusele ning mõtlevad, et võtaks ühe lapse ja kõik on nii, nagu just kui oleks oma lapsega. Ma ise olen selline inimene, kes üritab alati üsna negatiivse stsenaariumi järgi kogu lugu läbi mõelda.. vastasin ka vestluse ajal, et muidugi me saame aru, et see pole mingisugune lilleline protsess, kus lähed valid lastekodust ühe rõõmsa ja särasilmse lapse, tood ta koju ning elate kohe esimesest päevast peale koos ilusat elu. Me oleme täiesti teadlikud, et lastekodu lapsed on eranditult kõik katkise hingega, nende bioloogilised vanemad võivad olla alkohoolikud, narkomanid, kriminaalkorras karistatud isikud – nimeta vaid. Ma olen lugenud lastekodu töötajate tekste, kus kirjeldati hästi, et väikelastele ei pakuta sellist lähedust, et keegi neid õhtuti sülle võtaks ja mõnusalt embaks ning hell oleks. Töötajad väldivad kiindumuse teket, et hoida lapsi uude perre minnes järjekordsest pettumusest. Rääkisime ka, et oleme valmis alati kõige hullemaks, aga me ei karda seda. Ja me ei ole seda tüüpi inimesed, kes midagi üle käe teevad, ehk siis et oh täna tuli mõte ja kirjutame lihtsalt avalduse ära. Ma usun, et kõik kes nii suure sammu ette võtavad, teadvustavad endale, et see on elumuutev otsus. Mitte ühel hetkel võtad, teisel annad. PS! Mainin siinkohal ära, et meie puhul langes kohe hoolduspereks olemine ära, sest kui juba minna seda teed, siis lõplikult. Nii lõplikult, et sul on õigus ise otsustada ning saad end tunda kindlalt, et oled ka ametlikult lapsendatud lapse vanem.

Minul oli igatahes kohati tunne, et vanus mängib siin palju rolli. Olgu öeldud, et kõige varasemalt saab 25-aastaselt lapsendada. Meie jaoks tekkis sellest vestlusest õhku vaid üks ja üsna määrav küsimärk. Nimelt, kui me kohtume teiste peredega ning otsustame avalduse sisse anda, sh. kulutame väga palju väärtuslikku aega ning kaasame ka ühel hetkel oma perekonna, siis kas see on ilma asjata? Nimekirjas on arvestatavalt paarsada inimest, kes on lapse ootel, kuid kellest paljudel on ka puudujääke. Kas on  mingi võimalus, et lapsele kodu otsides võidakse meid välistada põhjustel “ah, nad on veel nii noored” ja “neil juba on kaks last”..!? On ju selge, et osad pered võivad jätta ametnikele sügavama mulje, kui teised.

Põhjendasin ka, miks me üldse nii ruttu kolmandat last soovime. Seda enne kõike sellepärast, et peamiseks sooviks on väike vanusevahe laste vahel ja võimalus neil üheskoos kasvada.

Õige aeg: 2. Kiri.

Meie esimene kiri Sotsiaalkindlustusametile:

Tere!

Võtan teiega ühendust seoses lapsendamissooviga. Oleme saanud viimaste päevade valguses väga palju julgust ja indu juurde see teekond ette võtta. Mõte on meie peas küpsenud juba enne meie esimesi lapsi ning nüüd tundub õige aeg teha see esimene samm. Alustuseks vastaksin põhiküsimustele, mida iga lapsendaja võiks enda jaoks lahti mõtestada ning jagaksin neid ka teiega.

Palun andke teada, kuidas tuleks edasi toimetada.

1.       Miks ma soovin lapsendada?

Mul on õnn olnud kasvada perekonnas, kus mul on ema, isa, õde, vend ning kõigele lisaks kindlustunne ning oma kodu. Olen oma iseloomult väga suur planeerija ning alates ajast, mil pärast ülikooli lõppu soovisin pere luua, on mul kindel teadmine, et soovin pärast oma laste ilmale toomist, pakkuda kodusoojust ka oma kolmandale lapsele. Lapsele, kel on seda tõesti vaja. Oleme abikaasaga loonud omale kodu ja perekonna, meil on suurepärane tugivõrgustik vanemate näol ning meie siiras soov on seda pakkuda veel ühele inimesele, kes on meie perekonnast puudu. Meil on teadmine, et soovime kolmandat last, olenemata sellest, kas ta on biloogiline või lapsendatud laps.

2.       Kuidas mõjutab lapsendamine minu pere suhteid?

       Oma esimeses pereringis oleme abikaasaga rääkinud ning arutanud sel teemal lahti meie mõlemi soovid, rääkinud hirmudest ning muredest, mis antud protsessiga kaasneda võivad. Püüame olla alati üks tiim ning teineteist toetada, juhtugu mis tahes./ osa teksti puudu  /

3.       Millised on minu tervislikud ressursid ja emotsionaalne valmisolek?

Oma bioloogilisi lapsi (1 – ja 3 – aastased tüdrukud) kasvatades oleme veendunud, et kõige alus on enne kõike pakkuda armastust, hellust ja hoolivust. See on esmane, mis peab olemas olema ning seda järgides on võimalik paljud probleemid ületada. Näeme selgelt oma laste pealt, kuidas igapäevased hellushetked, kallistused ja laused nende tegemistesse üle kanduvad. Juba 3 – aastane oskab olla nii hell ja hooliv, et see annab ainult tõestust, et oleme õigel teel. Emotsionaalselt oleme valmis kõige hullemaks. See tähendab, et oleme püüdnud mõttes panna just oma lapsed olukorda, kus nad peaksid esialgu võõrasse keskkonda sattuma. Võib vaid arvata, et harjumisperiood on kindlasti keeruline ning ette tuleb nii ahastust kui pisaraid, kuid oleme veendunud, et lõpptulemus on seda väärt. Meil on väga tugev tagala perekonna näol, kes aitavad meid alati jõu ja nõuga. Minu enda perekond elab meil kõrvalmajades ning on igal hetkel ka minu praeguste lastega valmis appi tõttama. Meie saame omalt poolt pakkuda igati tervislikku eluviisi, mis on täis armastust ja erinevaid võimalusi aitamaks kaasa lapse täisväärtuslikule arengule.

4.       Millised on minu teadmised lapse arenguvajadustest ja lapse kasvatamisest?

Meie peres on kasvamas kaks väikest tütarlast, kes on nii erinevad, kui üldse olla saavad. Mõlemad on õpetanud ja andnud meile vajalikud teadmised väikelapse kasvatamisest. Murede korral olen pöördunud nõu saamiseks vanemate, kirjanduse ja teiste emade poole. Olen väga aktiivne sotsialiseerima oma lapsi teistega, õpetamaks neile julgust ja pealehakkamist. Korraldan oma lastest lähtuvalt kahele erinevale vanusegrupile lastele mitmeid kordi aastas ühisüritusi, kus saadakse kokku ning jagatakse oma rõõme ning muresid. Usun, et inimene õpib ja areneb koos lastega ning kui baasteadmised ja sisemine tunnetus on õige koha peal, siis tuleb ka kõik muu.

5.       Millised on minu majanduslikud võimalused?

Me oleme endale ehitanud 250 m2’se maja Tallinnast 15 – minutilise tee kaugusele,  valda. Maja ehitades oli juba algusest peale selge, et siin saab olema kolm magamistuba laste jaoks. Meie poolt on lastel olemas soe ja ruumikas kodu, oma hoov, isiklik mänguväljak, lähedal elavad pereliikmed ning erinevad sportimisvõimalused (sh. ka meie perele kuuluv tenniseväljak, mis asub meie majast ehk 100 m kaugusel). Meie ainukeseks kohustuseks on taskukohane eluasemelaen ning muud rahalised kohustused puuduvad. /osa teksti puudu, mis puudutab meie sissetulekuid, teenimiskohti jpm./

6.       Kas ma olen valmis rääkima lapsega lapsendamisest ja tema päritolust?

Meie oleme omavahel arutanud, et igal inimesel on õigus teada tema elu puudutavaid fakte. Meie oleme valmis rääkima lapsele lapsendamisest ning tema päritolust. Ühtlasi võimalusel olen ka mõelnud, et sooviksin antud lapse bioloogiliste vanemate kohta infot. Teadagi tekib igal inimesel teatud vanuses oma juurte vastu huvi ning see huvi tuleb lasta ka rahuldada.

 

Kõike ilusat soovides,

Laura ja Erik.