Kui uue pereliikme võtmisega plaanid täiesti pea peale pööratakse..

Ilmselt olete kuulnud seda ütlust, et sinna kus on, sinna tuleb juurde! Ma olen vahel ikka mõelnud, kuidas see perekond meil nii suureks on läinud ja tuleb välja, et me oleme mõlemad Erikuga seda “kõik või mitte midagi tüüpi”. Me oleme kuskil pool aastakest veeretanud mõtet, et meie peres võiks koer olla. Kes pikemalt siin lugemas käinud on, mäletab ilmselt postitust, kus ma kirjutasin midagi taolist, et kui kolmas laps meie perekonda tuleb, siis on see kindlasti koer. Üllatus – üllatus, tuli hoopis Rosanna. Nüüd aasta alguses oli meil esimest korda teemaks, et millal see koer siia majja peaks tulema? Mina ise olen arvamusel, et laste tarvis koera pole mõtet võtta, küll aga koos kasvamise mõttes küll. Ma näen, et meie tüdrukud hoolitsevad Vilkuri eest nii hästi ning hoiavad teda isegi siis, kui ta on “perekassist” ikka väga kaugel. Näen, et Lennal on see kassiarmastus nii suur puhtalt sellepärast, et meil kodus kass on. Mina ise olen terve elu koertega kasvanud ning Eriku kodudes on nii mõnigi olnud, niisiis see teema meie jaoks päris võõras pole.

Me oleme puhtalt sellepärast nii mitu kuud mõelnud, et koera võtmine on kuidagi suur otsus. Kohati tundub, et suurem, kui lapse saamine. Sisuliselt võtad sa endale pereliikme, kellega kogu suhtlus käib teisel viisil. Meie esimene küsimus oli, milline koer meil üldse olla võiks – kas suur õue või väike toakoer? Me päris sellist väikest ei tahtnud, sest neil on teadagi see sündroom, kus tahavad olla vähe suuremad, kui nad tegelikult on ning väljendavad tihti seda haukudes. Samuti päris pisikesed polnud Erikule väga meeltmööda. Tema nägemuses oli suurem koer, kuid mina  õuekat jällegi ei tahtnud, sest paratamatult jääb ta kuidagi perest veidi eemale ja veedab rohkem aega õues üksi. Niisiis leppisime kokku, et koer võiks olla veidi suurem, kes meiega toas elaks, kuid kellel oleks mõnus pikemalt ka õues olla. Me käisime erinevaid tõugusid läbi. Väga pikalt mulle meeldis välimuselt beagle, kuid selge oli see, et ta on üsnagi raske iseloomuga koer, niisiis langes ta kiirelt nimistust. Vahepeal kõnetas meid Jack Russell, aga tema jäi meie jaoks liiga väikseks ning nad on tihti oma loomult hüperaktiivsed. Aasta alguses oli meie jaoks väga aktuaalne veel Austraalia Lambakoer, aga päris suureks miinuseks oli tihe ja pikk karv ning ilmselt väga negatiivne kogemus aretajaga. Läksid mõned kuud mööda, kui ühel päeval nägime mööda kõndimas Welshi Springerspanjelit. See oli esimene kord, kus me kumbki ei pidanud midagi ütlema, kui Erik mulle selle koera lingi välja otsis ja ütles, et näe, tundub ju täitsa tore.

Meie põhiline diskussioon oli tegelikult selle ümber, et Erik arvas, et koera võiks võtta hiljem, no näiteks aasta – kahe pärast, mina aga leidsin, et kuna mul on kodusem aasta ning titeeas aega koeraga rohkem tegeleda, temaga koolis käia ja teda õpetada ning suure tõenäosusega ka laste kooli minemise aastat veidi rahulikumas tempos, siis koer hiljem – hiljem võtta kaotaks oma mõtte. Teisalt on lapsed veel nii väiksed ja me ei käi erilistel välisreisidel või pikematel otsadel, kus peaks nädalateks koera kuhugile jätma.  Teadagi tegin ma omale kiirelt ka tabeli plusside ja miinustega ning plusspunkte tuli oluliselt rohkem. Seda, kas koer meie majja tuleb, teadsime me juba ammu, kuid pigem oli küsimus, et millal? Ma olen ise ilmselt rohkem sellise mõtlemisega,  et me sisimas sooviksime koera, meil on selleks võimalused olemas.. veel enam meil on majas palju ruumi ja meil on oma hoov, siis kuidas saavad sellised asjad jääda mõtlemise taha kinni?  Elame siin vaid üks kord, päris tobe oleks kunagi tagasi mõelda, et oleksime ju võinud, et huvitav, miks me ei võtnud?

Niisiis augustikuu lõpuks jõudsime nii kaugele, et kirjutasin kahele erinevale kennelile ning sain teada, et mõlemad plaanivad aasta lõpuks kutsikaid. Panin meid nimekirja, kuid kuna soovijaid tundub palju olevat, jäin nõnda kahetiste mõtetega, et justkui väga sooviks, kuid lõpuks on ikka nii, et kui kutsikas meile mõeldud on, siis küll me löögile saame. Ja kui ei ole, siis mõtleme edasi või vaatame järgmisel aastal.  Samuti leppisin ühe kenneli pereemaga kohtumise kokku, et tutvuda kolmes erinevas vanuses welshiga. Ka kirjutasin Synlabi, et tüdrukutega allergiatest teha, veendumaks, et neil ei ole koera karvade vastu allergiat. Oktoobrikuu alguses käisime koeri vaatamas ning tundsime kohe, et täitsa meie masti koer. Igavesti mõnus, saime perenaisega heale jutule ja olime väga põnevil. Koeraema oli rõõmsalt tiine ning elevus oli suur, et juba järgmisel kuul on kutsikad sündimas ning siis selgub, kas me saime löögile. Kutsikate sünnist läheb teadagi veel oma kaks kuud edasi, et nad oma ema kõrval veidi suuremaks kasvaks. Nii kuskil jõulude paiku oligi lootust koer koju tuua.

Rääkisime nendel nädalatel üsna palju, kuhu koera koht panna. Lugesime mitmeid artikleid, kuidas oleks hea koera harjutama hakata ning sisimas ootasin juba kaaslast, kellega igapäevaselt pikemaid tiire ette võtta. Olen siin vahepeal mõnusa harjumuse sisse saanud, üle päeva, kui mitte iga päev 5-10 km ette võtta. Otsisin juba vaikselt kirjandust välja, mida soetada, kui kutsikas meie jaoks lukus on.

Kaks nädalat enne kutsikate sündi võtsime ette Synlabi tee ning tegelikult see toimus natuke kiiremini, kui plaanisime. Borrelioosiga lõi Lennal vahepeal kassiallergia välja ning kuna siin nii kui nii verd käisime andmas, võtsime Rosanna ja Lenna esimesena ette.  Tulemused saades oli pettumus suur ning hinges ikka kurb meel, sest olime mitmeid kuid selleks vaimselt valmistunud ning lõpuks jõudnud punkti, et nüüd! Allergia algab 0.35’st ning Lennal tuvastati koeraallergiaks 8 ja Rosannal 26. Ehk siis tegu on väga – väga kõrge näiduga ning siin ei tulnud enam koerast juttugi. Kuidagi kahju on mõelda, et lapsed jäävad ilma sellest koeraga koos kasvamisest. Nii need kassiinimesed vist sünnivadki. Ilmselgelt pole vanavanemate koerad päris see ja ei jätta ka neile sellist kohta südames nagu enda perekoer. Aga mis teha, kui elukene niimoodi ette veeretab. Minul jääb vaid loota, et lapsed kasvavad kunagi sellest välja.. ja kui ei kasva, siis vähemalt meil on tulevikus võimalik koer ikkagi võtta!  Lihtsalt kenakesti aastaid läheb sinna alla.

Ütleme nii, et kui alguses oli raske leppida selle mõttega, siis umbes päev hiljem selgus, et lastel on ka kassiallergia!!! Ja ma vist ei pea täpsustama, et meil on kodus pikakarvaline kass. Ja see kassiallergia pole teps mitte väike. Rosanna näit oli 40! ja Lennal maksimaalne, mis olla saab >100. Vot siis sai ikka peatäis pisaraid valatud, sest ühel nädalavahetusel lõi allergia ka Rosannal välja. Mul oli kerge paanika ja mõte kassile uus kodu otsida, ajas kergelt öeldes iiveldama. Ainuüksi seda mõtet oli raske läbi seedida, sest kuidas saab üks teine inimene otsustada meie kassi asjade üle, kui ta isegi ei tunne teda. Lihtsalt vastik mõelda!  Mul on vaid jäänud lootus, et lastel on immuunsus tema vastu tekkinud ning vaid aegajalt võib see allergia välja lüüa. Tean, et lastel võib see allergeen tekkida ja mingi hetk jälle vaibuda. Nii, et elame suht nädal korraga. Mul on tegelikult pikalt juba mure ka enda hingamisega, sest mitu kuud on raske lõpuni sisse hingata  (õhku oleks nagu vähe) ning kui laste tulemused saabusid, siis mu esimene mõte oli, et huvitav, kas minu probleem võib samuti kassiga seotud olla? Ühesõnaga hakkan nüüd vaikselt arste väisama ja elame – näeme! Uurisin ka teistelt inimestelt, kes allergikuna kassiga koos elanud on ning neid vastuseid tuli nii seinast seina. Kõige hirmutavam oli see, et mõni sööbki reaalselt aastast aastasse ravimeid. Selle ma kindlasti meie pere puhul välistan.

Igal juhul meie koera teekond lõppes ikka õige ootamatult ja tõi kaasa hoopis palju suuremad muremõtted.

Vilkur on selline perekass, kes alati on hommikul ukse taga valmis ning tuppa tulles ta kaua ta end oodata ei lase. Selline asi on kindlasti välistatud, et hakkad kuskil endale midagi kokkama. Nii ongi meil kujunenud, et preilid tegelevad kassi söögiga ning mina nende omaga. Vilkur on alati alalõpmata tänulik, käib ja nühib! Aga nühib nii, kuidas talle meeldib. Väga harva laseb ta end pikalt paitada, sest tal on omad asjad ajada. Mul on vähemalt tunne, et Vilkur on varasemas elus koer olnud, sest ükskõik kui suure põlastusega ta neid laste paisid kannatab või ükskõik kui väsinud ta parasjagu toas ka poleks, on ta alati ukse juures valmis, kui lastega kuhugile minemas oleme. Näiteks käisin tüdrukutega just ühel lõunal metsas ja Vilkur käis terve aeg meiega kaasas ning tuli koju tagasi. Tihti magab ta lastega samal ajal lõunaund, sest ega nende valvamine pole lihtne töö. Mänguväljakutel ja ema juures käies istub ta seni eemal, kuniks me oma asjad lõpetanud oleme. Külmemate ilmadega veedab ta õhtud minu ja Erikuga diivani jalutsis ning oleme kuidagi märganud, et aastatega on ta nii palju muutunud. Varem oli oluliselt vähem neid olukordi, kus tuli viieks minutiks sülle sõtkuma ja nurruma. Nüüd ikka juhtub seda tihedamini, nii et kassil tatti suust voolab. Ütleks, et mõnus on ta elu!