Suurepärane & sisurohke nädalavahetus erinevates Eesti linnades!

Eriku sugulastel on Põltsamaa lähistel Meleskis suur maakodu, kus Erik lapsepõlves suviti aega veetis. Kõik hüüavad seda Mummumaaks, sest Eriku vanavanaema nimi oli Mummu ning tema elas seal. Viimati käisime me Meleskis 2009. aasta jaanipäeval, mina olin siis 17, Erik 20. Mummumaal elavad praegu Eriku vanaonu koos oma perega. Niisiis Erik on juba mitu aastat rääkinud, et tahaks ikka uuesti sinna minna ja nüüd kui Lenna ka meiega on, tundus just õige aeg. Eriku vanemad, vend oma naisega ja meie võtsime siis reedel suuna Põltsamaa poole. Natukene muretsesin, sest Lenna oli autosõiduga eelneval nädalal kõvasti lamenti löönud. Näiteks kui autoukse lahti tegin, pistis ta kohe karjuma ja kui ükspäev Kiili emale külla sõitsin, siis röökis ta terve see 20 minutit ning ma tegin vahepeal 5 vahepeatust. See ligi 2-tunnine sõit tundus natukene ulmeline. Aga tegin temaga enne minireisi veel kolm pikemat autosõidupäeva ning keerasime turvatooli teistpidi. Lenna küll kaalub ligi 8 kilo ning alles 9’st kilost tohiks tooli ümber keerata, aga meil enam ei kannatanud istuda teistpidi. Ja uskumatu, täpselt terve tee ta magas oma esimest und ning ehk minut enne kohalejõudmist tegi alles silma lahti, nii et sellega läks väga hästi. Jõudsime oma perega esimesena kohale ning käisime tegime väikse ringkäigu. Minu silmis oli päris palju samamoodi, samas kuulda oli uusi mõtteid. Kõige toredam plaan on aga see, et plaanitakse sinna veised ja pull võtta. Seda ootan küll pikisilmi, siis saab hakata Lennale järjest loomi tutvustama. Vastuvõtt oli soe ja tore ning Eriku sugulased väga muhedad. Lennast oldi vaimustuses, sest nii pisikesega polnud keegi vist tükk aega kokku puutunud. Vahepeal jõudsid teised ka kohale ja nagu Eriku perele kohane, siis igasugused üritused tuleb ikka shampaga alustada. Vanaonu naine Linda oli meile söögid vaaritanud. Seal peres osutus väga popiks toiduks kartul, seda sai igal kujul. Ma ei viitsinud söögilauas enam niisama juttu kuulata ja hakkasin vanaonu Ennu pommitama Siberi küsimustega. No nii põnev, et võikski kuulama jääda! Sealt selgus ka, miks seal peres peamiseks toiduks kartul on. Siberis oli see pea ainuke toit, mida pärast esimest nälja-aastat süüa sai ja isu polnud tänaseni täis saanud. Siberilood on ikka nii kurvad, õõvastavad ja viha tekitavad ning vestluse käigus tuli Ennulegi pisar silma, meenutades seda aega.
Igatahes, jutt jäi pooleli täpselt seal kohal, kus Lenna ärkas. Kuna ilmaga vedas ning päike paistis, siis võtsime suuna Võrtsjärve äärde, see on maakohast ca 5 minutit autoga sõita. Mina ja mehed läksime ujuma ning Ljontšik jäi vanaemaga kaldale. See oli selle aasta esimene ujumine, aga selle eest väga mõnus! Pärast ujumist hakkasime vaikselt otsi kokku tõmbama. Pakkisime Lenna vanavanemate autosse ja nemad võtsid suuna Tallinnasse tagasi. Meie aga panime volüümi põhja ja asusime Tartu poole teele.
2009. aasta Mummumaal

 

Ma olen tähele pannud, et meie Lenna on jube uudishimulik ja üsna tõsine tüdruk. Ta on nagu väike vanainimene, kes uudistab, uurib ja puurib. Ta naerab väga harva, vaid siis kui temaga lollitada või teda kõdistada.  Aga ilmselt pildid räägivad enda eest. Selline ta oli näiteks terve laupäev:

 

Lisaks sellele on tüdruk väike harakas. Kasutas reisilgi juhust ja proovis oma kahe hambaga järele, kas vanaisa kuld on ikka päris.
Meie aga võtsime siis suuna koos Eriku venna ja ta naisega Tartu poole. Tegelikult pakkus ämm juba varem ise välja, et nad võivad Lennaga tagasi sõita ja me tehku mis tahame. Mõtlesimegi siis, et suvi saab ju varsti läbi ja tuleks ikka midagi veel teha. 20.07. oli meil ühtlasti teine pulma-aastapäev ning broneerisimegi siis toa endale Pallas hotelli.
Hotelli ja teeninduse kohta on mul küll ainult kiidusõnad. Esiteks sinna jõudes tekkis meil küsimus, kuhu me oma auto paneme, sest hotelli taga parkimiskohti nappis. Eriku vend sai viimase ning me parkisime üldse kuhugile suitsunurka varikatuse alla. Administraator ei teinud sellest probleemi ning me ei pidanud kuhugile mujale end sättima. Meie saime omale double deluxe toa neljandale korrusele vaatega linnale. *** hotelli kohta olid maja ja toad suurepärased. Kõik oli värske ja omapärane. Esimese asjana köitiski pilku toa olemus – seinad olid joonistatud ja maalid seintel väga lahedad. Sisekujundus on Pallase koolkonna kunstnikest inspireeritud. Suured klaasaknad ja vaade olid 5+. Vannituba avar ning võrreldes näiteks L’Ermitage hotelliga oli suureks eeliseks see, et kraanikausi ääres oli palju pinda, kus oma kola hoida. Tõesti, olen töödanud ja ööbinud *** hotellides ning minu arvates Pallas on neist peajagu üle. Ainukeseks miinuseks toas oli puuduv minibaar. Meid ootas aga aastapäeva puhul šampus, mille me kohe ka avasime. Tegime endid korda ja läksime hea ja paremaga Eriku venna tuba uudistama. No täpselt sama lahe, kuid ilma vannita. Tegime mõned dringid ja kuna kõhud olid väga tühjad, siis võtsime suuna linna. Läksime kohe pea esimesse kohvikusse “Suudelvad tudengid”. Teenindus oli suurepärane, toit mitte nii väga. Hiljem sai veel hotellis “juttu puhutud” ja linna peal natukene tuiatud. Käisime ka korra Püssirohukeldrist läbi, mis iseenesest tundus lahe koht, aga sealolev üritus mitte nii väga.
Jõudsime üsna varakult, vist südaööks (kes seda enam mäletab), hotelli tagasi ja langesime voodisse. Sai mõnusalt hommikuni magatud. Automaatne äratus tuli küll 5 ajal hommikul, aga teadmine, et saab edasi magada, oli väga mõnus! Hommikusöögilaud oli samuti täitsa hea, seda sai hotelli pubis söödud. Tavalisele *** hommikusöögile oli laual veel näiteks kalavalik ja lasanje (?). No ühesõnaga kõike sai! Meil oli küll hiline check out ja isegi pärast hommikusööki veel magasime, aga hotellist sai ikkagi 12 ära mindud. Ühesõnaga, mis ma ikka muud oskan öelda, kui et soovitan väga ning kui kunagi Tartus taaskord ööbida vaja, siis seame oma sammud sinna tagasi!

 

 

 

Lauril & Marjul oli meile (pigem mulle) aastapäevaks ka kingitus. Nimelt Erik kirjutas mulle kaks aastat tagasi poissmeesteõhtul luuletuse ning see sai ära raamitud ning pidulikult üle antud 🙂

 

 

Lennale jõudsime järele kell 16.00 ja rõõm oli kuulda, et ta oli järjekordselt tubli laps olnud – ilusti maganud ja mänginud. Mul on hea meel, et ta vanavanematega nii harjunud on, et tal pole sooja ega külma, kas on meiega või nendega. Kohale jõudes oli ta vanaisa süles, vaatas meid korra ja ei kibelenudki kohe sülle, vaid tegeles omaette edasi. Küll on tubli, iseseisev beebi! Tabasalus jõudis ta muidugi uue oskuse omandada – trepist ise üles ronida. Stiilinäide videos:

Tabasalus on Lenna parimaks sõbraks bernikas Maurus. Nagu näha siis mänguasjad, mis ei liigu, ajavad ikka närvi küll!

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga