Suur sünnipäev – kuus kuud!

Meie armas Lenna sai täna pool aastat vanaks! Mäletan, et rasedana ikka rääkisin Erikule, kui uskumatu tundub see aeg, kui jaanipäev käes, sest Lenna on selleks ajaks nii suur. Ja nüüd ta ongi 6-kuune. See titeaeg läheb tõesti ruttu, isegi kui vahel nii ei tundu.  Mu sees oleks justkui sisemine võitlus. Koguaeg ootan, et ta vanemaks saaks – käputama, istuma, kallistama, rääkima hakkaks. Samas kui näen teda kellegi teise süles, siis mõtlen, et appi kui suur ta juba on ning teadmine, et kunagi ma ei näe teda enam nii pisikesena nagu ta oli, on kurb. Aga nagu ma aru olen saanud, siis esimese lapsega ootad, et ruttu suureks saaks ja alles teisega tahaks aja seisma panna. Lenna on poole aastaga nii omaks saanud ja seda tunnet ei ole võimalik sõnadesse panna, kui tänulikud me oleme, et ta meie elus on. Nii kaua tahtsime ja ootasime teda ja nüüd ta ongi meiega juba pool aastat olnud.
Lenna on selle aja jooksul nii palju muutunud. Alguses oli ta copy paste Erikust. Nüüd on aga näojooned hakanud muutuma ning täitsa oma nägu läinud. Siiski on palju jooni meist mõlemast. Peakuju on Erikult, silmad minult. Samas nii palju on temas teda ennast. Tahaksin juba näha, milliseks ta kujuneb. Lenna on iseloomult puhta mina. Ta ei oska veel rääkida, aga tundub juba praegu selline ütleja. Temas on tohutult palju emotsiooni ja ta oskab superhästi oma tujusid välja näidata – võib naerda lõputult, aga jaurata samamoodi, kui miski ei meeldi. Öeldakse, et nii pisikesed beebid ei oska veel manipuleerida, aga teda vaadates kujutan ma nii hästi ette, kuidas ta mingil ajal meiega piire hakkab katsetama. Ma juba eos tunnen, et selle plikaga hakkab meil palju nalja saama! J Ta on tohutult ilmekas. Viimase kuuga on ta lisaks suurele imestusele ära õppinud tõsise näo tegemise – ajab põsed lonti ja kulmu kortsi ja aina põrnitseb.  Väga põnev on seda väikest inimest ja tema tahke tundma õppida!
Lennaga lähme arsti juurde reedel, kuid koduste mõõtmiste järgi peaks ta kaaluma 7,3 kilo ning olema 68 cm pikk. Endiselt ainult roomab ning kõigutab end põlvedel. Käputama veel pole hakanud ning iseseisvalt ei istu. Küll aga teeb ettevalmistusi istuma õppimiseks. Söömine tuleb tal hästi välja, sööb praktiliselt kõike – kana, riisi, puuvilju, juurvilju, putru, pudingit jms. Tundub veel, et need hambad ikka annavad varsti endast märku, sest viimane nädal on ta palju tujukam olnud ning ründab oma suuga kõike mis ette jääb. Alguses tundus nii armas, kui ta võttis kahe käega näost kinni ja hakkas põske lakkuma. Mõtlesin, et näitab oma hellust välja, aga ei. Sellele tegevusele on lisandunud tõsine tige häälitsemine. Ju need igemed ikka sügelevad.
Lenna unegraafik on ka ootamatult paika loksunud. Hommikul ärkab ta 7.30-8.00, järgmine uni on 10.00 – 11.30, lõunauni on 13.30 – 15.00 ja viimane uni 17.30 – 18.30 ning ööunne läheb 21.30. Muidugi oleneb päevast, aga reeglina magab ta nii.

 

Seekord langes sünnipäev kokku ka minu ämma sünnipäevaga ning pidasime Tabasalus seda kõik koos. Tordi tellisime Tiialt (Tiiatordid). Tüdrukule omaselt roosa ja et ikka hiljem pildilt otsima ei peaks, kus see tort siis ikkagi oli. Mitu inimest on minult küsinud, miks see öökulliga on. Kas ma olen ainuke, kes mõistab, et Lenna meenutab öökulli!?

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga