Sõbrapäev kahekesi!

Otsustasime ka sõbrapäeva tähistada ja seda täitsa kahekesi. Küll mõneks tunniks, aga ikkagi! Lenna vanaema oli nõus hoidu pakkuma ning nii otsustasimegi minna koos sööma ja kinno. Mõnele tundub julm, et kuidas ikka 1,5 kuust jätad niiviisi teisele hoida ja mõtlesin rasedana isegi, et oi mina oma last kindlasti enne 3 kuud kellelegi ei jäta. Nagu ikka, tuleb ise lapsevanemaks saada mõistmaks, et kõik pole päris nii nagu alguses ette kujutad. Reaalsus on see, et kui oled pisikese tegelasega koguaeg tegemises ning kodu vajab ka selle kõrval hoolt, siis lõppude lõpuks jääb kaaslane ikkagi tagaplaanile. Ja tõesti kiitus neile, kes suudavad beebi kõrval elada nii, et kõik saaksid võrdselt tähelepanu. Tavaline nädalapäev on selline, et Erik tuleb õhtul täiesti väsinuna töölt, võtab minult lapse (sest mina olen lapsest väsinud), tegeleb temaga õhtul ning paneb ta ööunne. Ööunne panek võib kesta ka 4 tundi ning suure kisaga, mis väsitab veelgi rohkem. Üldjuhul isegi kui Erik ta varakult magama saab, vajub ta ise ka juba 9-10 õhtul voodisse. Seega võib teha omad järeldused kui palju me üldse aega suhtlemiseks leiame. Niisiis leian ma, et on täiesti normaalne leida aega teineteisele. Minu jaoks ei ole laps ainuke prioriteet number 1. Minu jaoks on oluline toimiv peresuhe ning selleks tuleb vaeva näha. Erik on Lennaga täpselt võrdsel pulgal ja ma ei ole kindlasti see inimene, kes räägib kuidas lapsed on A&O ning muul pole tähtsust. Igatahes võtsime kena 4 tundi enda jaoks ning tõesti supermõnus oli! Imelik oli omavahel lausa suhelda ilma, et vaikselt rääkima peaks või teemadel „huvitav, kaua Lenna magab”, „mis Leenul viga on?”, „millal ta küll magama jääb”, „oi kui armas, vaata Lenna naeratab” jne. 

Plaanisime minna Komeeti sööma ning piletid olid varem juba filmile “Viiskümmend halli varjundit” ostetud. Arvestasime kuskil tunnikese söömiseks ja ette helistades öeldi, et mõned lauad on veel vabad. Eriti ebameeldiv oli aga üllatus kui kohale jõudsime ja seal elavas järjekorras ootama pidime. Kuna aega nappis, jõudsime lõpuks otsapidi Vapianosse välja. Saime hea laua ja kõik tundus juba täitsa mõnus. Tellisin endale salati ja Erik võttis pitsa, mida pidi pool tundi ootama. Ma siis juba alustasin ja lõpuks sai juba siiber ning Erik läks oma pitsat nõudma ning “oi, väga vabandame, me pole alustanudki veel”. Mul oli temast nii kahju. Tulime välja sööma ja tema lõunasöök oli üks õlu ja kohvi. Ostsime talle siis lõpuks kinno igasugust staffi kaasa, nii et midagi ikka hamba alla sai. Filmi kohta nii palju, et raamat nagu alati oli ka seekord kõvasti parem kui film. Film oli üsna veniv ja jura. Ootused olid nii suured, aga mingit vauefekti ei tekitanud. Sellegi poolest oli super mõnus väljas käia. Samas ka need käigud jällegi kõvasti väsitavad, sest praktiliselt poolteist kuud elanud iga päev ühtemoodi ning harjumatu on teha neid asju mis vanasti.. Koju tulles tahaks mõngliga tegeleda, aga lihtsalt ei jaksa. Õnneks Erikul oli rohkem energiat ning viis lapse parki parte vaatama. Sain ka juba sõnumi, et üks part ründas neid. Igatahes tore oli sõbrapäeva seekord siis niiviisi tähistada! 🙂

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga