Septembrikuusse selline diagnoos siis ..

Ma absoluutselt ei mõista, millega on Lenna nüüd välja teeninud kõiksugused tervisehädad, mis teda kimbutavad. Olen juba maininud, et kaks nädalat tagasi kukkus ta lasteaias nii õnnetult, et lõpptulemusena pidime alumised kaks hammast välja tõmbama. No tõeliselt vapper tüdruk – ikka täislaks hambaarstilt! Olime lõppkokkvuõttes väga rahul, sest kõik see trall sai lõpetatud positiivse noodiga ning ei rikkunud lapse usku arstide vastu ära.

Mõned päevad pärast kukkumist tekkis Lennal näo peale üks punane konkreetne jutt, üle vasaku põse. Olime just Luige laadale minemas ja mäletan hästi, et mul vanemad veel ütlesid, et Laura, äkki peaksid ikkagi arstile seda põske näitama, et see võib olla kukkumise tagajärjel mingisugune närvikahjustus. Mõtlesin, et kui ka mingi punasem osa tekkis, äkki ilmselt põrutamisest  ja ühesõnaga ma ei leidnud, et see nüüd midagi nii olulist oleks, et kohe arstile tormama peaks. Punane joon näos kadus ära ning sinna ta jäi. Mõned päevad hiljem vaatan, et Lenna silmaalused on kuidagi tumedad, eriti vasakpoolse silma alt.  Oma peas ikka ketran ja mõtlesin, et eks tal enne ka veresooned nö läbi paistnud ja silmaalused tumedad. Ühtäkki avastasin ma end mõtlemast, et huvitav, kas Lennal võib olla vitamiinipuudus, et tal silmaalused ja nahk selline välja näeb.  Laps tundus kuidagi natukene ära, aga samas oma igapäevased toimetused tegi tavapäraselt ja kõik oli justkui okei. Käis ju lasteaias ja trennis ja ujumas.. meiega õhtuti õues mängimas. Siis eelmise nädala lõpu poole hakkas Lenna rääkima, et ta pea valutab. Mäletan seda esimest korda, kui sõitsime lasteaiast koju ja lugesin selle kuidagi väsimuse arvele, sest lapsi ikka palju ja kõik on lärmakad ning kuna tal oli pikk päev olnud koos trennidega, siis soovitasin tal rohkelt vett juua, oma toas rahulikult pikutada.

Järgnevatel päevadel rääkis Lenna, et tal pea valutab, kui ma tema juukseid kammin. Mõtlesin juba, et mis asja.. uurisin veel, et kas kui kammiga tõmban, et ainult siis. Ütles jah, ainult siis. Proovisin rohkem juukseotsi kammida ja patsi vaiksemalt teha. Vahepeal jõudsin mõelda, et kuna Lennal on tõesti megatihedad ja paksud juuksed, et äkki see peanahk valutab sellepärast, et juuksed juba nii pikad või siis üldse sellest, et ta kannab igapäevaselt patsi ja kui me patse teeme, siis ikka tavaliselt kõvasti. Lõpuks lõi süda ikka häirekella, kui nägin, et lõunal enam ka magama ei suuda jääda ja ütleb, et pea valutab. Lisaks kõigele tekkis tal äge allergiline reaktsioon, nii et silmad läksid paiste ja nina jooksis vett. Pikalt veel käisime läbi kõik tegevused ning arvasime, et kuna vahetult enne und paitas ta kassi no nii oma 10 minutit järjest (kass magas meie voodis ja me pikutasime seal), siis äkki ongi karvade vastu allergia. Otsisin veel üles oma vanad postitused, et veenduda, mis meile allergiaarst kunagi rääkis. Lennal tegelikult tuvastati küll varasemalt karvade vastu allergia, kuid see polnud midagi nii intensiivset. Samuti on ta kassiga koos elanud juba oma neli aastat.

Võtsin siis kätte ja kirjutasin perearstile kirja kõikide oma muredega, mida Lenna puhul märganud olen ja antud juhul siis üleval pool kirja ka panin. Peavalud jätkusid, aga ütlen ausalt, et Lenna pole selline laps, kes ise tuleb rääkima. Me lihtsalt näeme, et ta on näost ära või lihtsalt väga vaikne ja küsimise peale ütleb “no natuke valutab jah”. Saime esmaspäeval vastuse, et perearstile on aeg neljapäevaks.

Teisipäeva õhtul pesime pead ning Leenu oli ise heas tujus, kuid kui Erik tahtis kiirelt ta pead rätikuga sasida, ütles Lenna läbi naeru “ära tee, valus on!”.  Enne kuivatamist mõtlesin, et mida asja? Kuidas see võimalik on, mis imelik peavalu see selline on?? Ma ei saanud ikka aru, kas seest või väljast, sest ta seletas nii imelikult. Hakkasin siis pead järgemööda katsuma ja avastan, et see valus osa on hoopis imeväikse ala peal ning vasakule silmale väga lähedal.  Mul oli sisimas selline kerge paanikaosakond. Järsku tundsin, et pean igale poole helistama, et siin on ilmselt seos selle kukkumisega ja kes teab, kas laps üldse rääkis kukkumisest õigesti. Jutu järgi oli ta löönud lõua vastu põlve, kuid kes teab, kuidas päriselt oli ja äkki lõi pea ka ära.. jõudsin veel mõelda, et püha taevas, pärast on tal seal peas midagi toimumas. Kujutasin vaimusilmas ette, et mingi veresoon või närv vms. Suurim hirm oli, et pärast seal peas üldse midagi lõhkeb (mis praegu annab igasuguseid muid signaale väljapoole)..

Helistasin kõigepealt 1220, kus soovitati esimesel võimalusel näitama minna. Siis helistasin lastehaigla infotelefonile, kust soovitati ka kohale minna, aga paluti enne traumast üle küsida. Traumas aga oldi nii maksimaalselt tuimad, et ma reaalselt ootasin minekuga veel 8 h (öö jäi nö vahele). Andsin veel Lennale õhtuks valuvaigisti sisse. Kolmapäeva hommikul startisime otse lastehaiglasse ning olime traumas kohe esimesed.

Te teate ilmselt ise, kui ebamugav on hakata seal rääkima siis seda lugu. Tean ju isegi, et traumapunkt on ikka traumade jaoks, aga see kõik oli mu jaoks nii kahtlane ja mõtlesin, et Lennaga toimub midagi, mis on traumajärgne. Seletasin siis kogu loo ära ja esialgu ei tahetud meid isegi ära registreerida. Üsna koridori peal öeldi, et see võib olla silmapõletik lihtsalt. Ma ikka ei jätnud jonni ja saime kabinetti ka. Meid võttis vastu täitsa tore noor naine, kes ma sain aru, oli alles lasteosakonda tulnud. Rääkisin uuesti kogu loo ära, ta pani selle kirja ja ütles, et midagi tõsist siin olla ei saa, et ilmselt on närv kahjustada saanud. Jutt veeres selle peale, et mul on ka perearsti vastuvõtt tulemas ning ma ei soovi, et mind edasi – tagasi jooksutatakse. Ehk siis, et kui te praegu lihtsalt peale vaadates ütlete, et laps on terve ja tegelt on tal mingi närv ilmselt kahjustada saanud ning see paraneb ise ära, siis pange oma nimega palun kirja, et te siia lastehaigla poolele meid vastu ei võta ning mu perearst teab, et ta siia meid siis neljapäeval ei saadaks (näiteks röntgenisse või muudele uuringutele). Pange tähele, see oli nii napp olukord, kus meid oldaks ukse pealt koju saadetud. Küll aga siis tuligi välja, et kuna pikaajalist kogemust lastega pole, suhtleb ta igaks juhuks pediaatriga üle ning palus, et me ukse taga ootaks.

Istume ukse taga, rääkisin samal ajal Erikuga ja mõtlen, et täiesti haige, see pole normaalne lihtsalt. Kas nii ongi, et lihtsalt saadetakse laps ka koju. Saaks veel aru, et täiskasvanu, aga laps, kes võibolla ei seleta oma mure nii selgelt lahti ja kes on pidanud juba pikalt valuvaigistiga õhtuti magama minema ning kel on nii palju muid sümptomeid lisaks peavalule veel. Erik jõudis mulle kirjutada, et ta vanaemal oli kunagi puugiteema, mida uuriti ka aasta aega. Järgmisel hetkel seisis mu ees nakkushaiguste arst Leelo Moosar (ja tema nime siia kirjutades mul lihtsalt pisarad voolavad, sest sellest hetkest kui ta tuli, ma tundsin, et reaalselt keegi tahab meid aidata). Ta oli väga tore ja konkreetne. Küsis, kas saame temaga koheselt kaasa minna ja ütles, et ta tutvus kiirelt looga ning lapse peale juba vaadates kahtlustab ta borrelioosi. Mul oli see lihtsalt nagu välk selgest taevast, sest ma pole ühtegi puuki Lenna peal näinud. Ütles, et me peaksime kohe andma veeniverd. Liikusime siis edasi ning üldse mulle väga meeldis kogu tema suhtumine lapsesse. Ta oli selline hästi kindlameelne ja rääkis Lennale hoo pealt rahulikult, et kuidas mask ette panna, kuidas mugavam oleks jpms. Saime temale uuesti kõik ära rääkida ning ta kontrollis Lenna füüsiliselt üle, lasi teha näoharjutusi ja näitas mulle kõik ette. Selle juures oli ise hästi positiivne ja koguaeg kõnetas mind EMAna. See kuidagi võttis pinged kõik nii maha. Sisuliselt tegi ta mulle kiirelt selgeks, et testi tulemused võivad jõuda alles reedel ning need võivad olla ka negatiivsed, kuid raviga tuleks alustada kohe. Seda oli tema enesekindlatest silmadest ja jutust näha, et inimesel on korralik kogemustepagas kaasas ning seletas, et teate, palju hullem on, kui ärkate üks hommik üles ja lapsel on nägu juba viltu vajunud. Sellisel juhul ei piisaks enam antibiootikumist, vaid tuleks kaasata ka hormoonravi. Mul olid peas lihtsalt ainukesed tänumõtted ja sisimas tõeline kergendus, et see arst meid niimoodi kaasa haaras. Ta viis meid lausa analüüside kabineti ukse taha ära, et me majas ringi ekslema ei peaks ning näitas suuna, kuidas kiirelt hiljem auto üles leiame. Tema järel minnes kuulasin vaid “tulge minu järel EMA; näete EMA, siit saab välja…”. Veel sain ma tema emaili, mis andis mulle mingisuguse teatava kindlustunde, et ma saan temaga vajadusel ühendust võtta ning pole mingi selline arst, kes kuhugile ära kaob ja kellega hiljem enam kontakti ei saa.

Lenna oli nii ülimalt vapper, andis esimest korda veenist verd. Muidugi oli see ebamugav, kuid ta oli tõeliselt koosööaldis. Ma olin ta kõrval korralik cheerleader, et need ruumis olevad õed hakkasid ka automaatselt kaasa elama. Saime lõpuks liikuma ning läksin ostsin kohe rohud välja. Natukene ärevaks teeb see, et rohtude kogus on meeletu. Ta saab 3 korda päevas x 14 päeva AB’d, juurde probiootikumi. Apteegist ravimeid välja võttes olid apteekril silmad ikka väga üllatunud. Ei sõnagi, kuid tajusin tugevalt tema üllatust selle koguse peale.

Õhtul helistas mulle dr. Moosar tagasi ning asus kohe asja kallale. Tulemused olid juba käes ning jah, Lennal on puukborrelioos. Kõne lõppedes ma lihtsalt nutsin. Ühelt poolt oli kergendus ja teiselt poolt jõudis korralikult kohale, kuidas meil selle arstiga vedas. Ma olen talle nii kohutavalt tänulik, et tema otsustavale käitumisele ja reageerimisele saime me vastuse nii ruttu. Mul hakkab lausa see keerama, kui ma mõtlen, et oleksime see paar päeva veel perearsti oodanud ning selle aja peale oleks võinud juba näos veel suuremad muutused toimuda. Samuti, kui oleks lastearstil oma muud mõtted peas olnud, oleks ta võinud lihtsalt valvearstile öelda, et kuule saada perearstile. Veelkord – olen nii tänulik!

Esimese päeva õhtuks võin öelda vaid seda, et lisandunud on valu näos, vasak näopool on üleni punane, mida mööda jookseb valge triip ning korra kurtis ka lihasvalu üle. Vaatame, mis see elu meile nüüd toob..

Minu armas vapper Lenna!

6 thoughts on “Septembrikuusse selline diagnoos siis ..

  1. Kätu says:

    Appi… Pisarad voolavad kui seda loen. Nii kurb, et nii pisike peab kannatama. Aga loodan, et peagi saab kõik korda ja Lenna paraneks ruttu ❤️
    Olge tugevad. Aitäh, et jagad! ❤️

  2. m. says:

    See doktor oli minul ka kui oma 2 kuuse kaksikuga lastehaiglasse olin sunnitud minema. Mina teadsin, et lapsel ei ole häda mitte midagi ja meie probleem kasvab välja. AGA, see arst sunnas meid igale poole ja tegi mitu mitu analüüsi kõikvõimalikest kohtades. Kõik testid olid korras ja meid tunnistati terveks. Sellesmõttes suur kummardus ka meie poolt talle.. Ja tõesti, ta kuulab ja rahustab ja on igati toeks.

  3. Siret says:

    Ma sain aru, et puuki pole Lennal olnud. Kas te teate kuidas või kust ta selle sai, mida arst selle kohta ütles? Kiiret paranemist!

  4. Olga says:

    Õhtust. Lennale kiiret paranemist! Kui Teie kass käib õues jalutamas, vaadake teda ka. Ta võib puuke koju tuua nii, et te ise ei pane tähele. Tänu enda kassile minu laps sai 2 korda borrelioosi.

    • Kätu says:

      Neil, kellel on koduloomad, kes käivad nii õues kui sees, on kordades suurem oht puuke saada.
      Siret – puugihaiguse võib saada ka pelgalt sellest, kui puuk üle naha kõnnib.
      Palun Jumalalt tervist Lennale.

  5. Madli says:

    V6ib-olla oli kukkumine vajalik selleks, et märkaksid järgnevaid symptome. Ehk oleks muidu mitte märganud v6i mitte reageerinud peavaludele nii kiiresti. Iga asi on millekski “hea”. Vähemalt mind aitab selline m6tlemine. Minu poiss kukkkus 2 nädalat tagasi nii 6nnetult, et 4 ylemist hammast t6mmati eest välja. Ma ei ole siiani juhtumisest yle saanud, aga lapsed kohanevad oludega tundumalt lihtsamalt. Jääb vaid loota , et see oli yks vajalik 6ppetund 🙁

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga