Huvitav on ajas tagasi mõelda ning mäletan, et pelgasin eesolevat suve üsna palju. Mõtlesin, et mida ma küll nende lastega kodus tegema hakkan ja kuidas me Lennaga taas sellise hea klapi leiaks, et talle ka minuga sobiks kõike koos teha. Ta arvas ikka pikalt, et kuna ma tegelen Noraga rohkem, siis olen ma ka justkui ka rohkem Nora ema. Vahel ikka lasteaiast sõites, ajasime niisama juttu ja siis kui küsisin, et kes ta sõber on, vastas, et issi on. Kui ütlesin, et emme, Nora ja Vilkur ju ka, siis ütles, et issi on Lenna sõber ja emme on Nora sõber. Muidugi tema ei mõelnud seda nii sõnasõnalt ning sealt puudus ka igasugune armukadedusnoot, kuid samas see peegeldas hästi seda, kuidas ta meid kodus justkui nägi.

Nüüd suvi on olnud siiani ideaalne aeg taas parimateks sõpradeks saada! Mul on selle üle nii hea meel. Varem oli ikka nii, et Nora oli ju pisem ning vajas rohkem tähelepanu. Samas nüüd võib ta vabalt tunnike, kui mitte rohkem, kõhuli maas askeldada ning nii me koos mängutoas olemegi. Panen tähele, et mida rohkem me koos mängime, seda rohkem Lennale meeldib. Ja ma näen neid väikseid muutusi iga päev. Lenna tahab tema eest nii hoolitseda ja käib ja maadleb. Kui Nora oma esimesest unest ärkab, siis Lenna on esimene, kes monitori peale reageerib. Jookseb ruttu „Lenna läheb Norale appi!“ mööda maja magamistoa poole. Ma tavaliselt ise kohe ei lähegi, vaid lasen neil seal omaette olla. Lenna sätib ja aitab teda kõhuli, paitab ja võdistab põskedest. Lõpuks tõstan ma Nora alati suurde voodisse ja siis pikutame ja teeme seal kolmekesi nalja – see on päeva üks selline osa, kus kõigil on tuju alati hea! Teen talle vahel kontrollküsimusi ka, näiteks annan Lennale kuivatatud banaani ja ütlen, et pakkugu Norale siis ka. Lenna vaatab mulle väga umbusklikult otsa ja vastab „ei anna, Noral pole hambaid, ta on liiga väike!“. Nojah siis, sellega on vast kõik öeldud! 🙂

Mul on hea meel, et Lenna saab lasteaiast puhata, sest alles nüüd saan ma aru, kui väsitavad võisid need igapäevased lasteaias käigud olla. Ma näen, kuidas ta läheb õhtul 22 paiku magama ning ärkab reeglina alles 8.30 üles. Ta saab tavapärasest poolteist tundi kauem magada, mistõttu ärkab ta alati heas tujus ning jutustab palju. Lenna on tõesti igast küljest nii tubli! Ausalt, 2.5-aastane on ikka täiesti suur laps. Ta ärkab hommikul üles, läheb ise tualeti ning ükskord läks isegi voodisse tagasi ja magas edasi. Teeb kõik oma hommikused toimetused ise – peseb hambaid (käin muidugi ise üle), riietab, peseb nägu ja käsi, aitab hommikusööki teha ning on Norale seltsiks. Tavapärane hommik ongi meil selline, et lapsed ärkavad ühel ajal ning kui Lenna on valmis saanud, siis peseme, mähime ja riietame Norat koos.  Lõunani oleme toas, ka Nora esimese une. Tunnike saame me kolmekesi mängida ja 1.5 tundi kahekesi. Nii, et 2.5 tunni jooksul teatab Lenna pea iga päev, et tal on igav. See on iseenesest hea, sest siis hakkab ka mõte rohkem tööle.

Siiani olen igaks nädalaks midagi planeerinud ning oleme kuskil käinud. Juuni lõpp oli sünni – ja jaanipäevade päralt. Lenna sai palju uusi nägusid näha, sest pidustusi, millest tema osa sai, oli palju. Juuli alguses tegime väljasõidu spasse ja puhkasime Saaremaal kolm päeva. Lennale jälle uus kogemus – hotellis ööbimine, väljas söömine, palju ujumist, uued elamused. Ühtlasi tegin endale aastase lepingu Reval Spordiga, mis tähendab, et hakkan/käin seal nüüd regulaarselt mitu korda nädalas, nii üksi kui lapse/lastega. Sel nädalal võtame minu emaga plaani lastega ujuma minna. Minul on Noraga pooletunnine trenn, samal ajal saab Lenna emaga niisama ujuda. Järgmisel nädalal on mul Noraga veealune pildistamine ning päev pärast seda lähme Lenna ja teiste perelastega loomaaeda (Nora saadab selleks puhuks hoopiski esimest korda ämma juurde). Ülejärgmine nädal tahaks külastada veel Polli loomaaeda. Ja siis hakkab taas Erikul puhkus ning sõidame kogu perega Meleskisse ning võtame plaani ööbida neljakesi Põltsamaal ühes külaliskorteris. Puhkuse ajaks tegelikult tahaks veel toredaid asju plaani võtta. Mõttes on Vembutembumaa, Vudila, Lotte kohvik.. ehk on siinkohal soovitusi, mida 2.5-aastasega külastada võiks!? Ja kui ma siin niiviisi loetlen, siis hakkabki see suvi vaikselt otsa saama. Lenna saab lasteaeda minna alles septembris, nii et 1.5 kuud oleme veel kodused ja mõtlen siin ühtlasi, et ka edaspidi ei plaani ma teda täisajaga lasteaeda panna, vaid ilmselt hakkab ta käima taas 2-3-4 korda nädalas, olenevalt, kas käib vahepeal ämmal külas või ei.

Veel tahtsin ma kirjutada Lenna jutusoonest. See on nüüd ametlikult avanenud, 2.5-aastaselt. Umbes täpselt, päeva pealt. Mäletan et juuni lõpus istusime mängutoas ja ütlesin veel Erikule, et mis asja, vaata kui palju ta räägib! Reaalselt pikad, mõttega täislaused.  See oli see hetk, mida me olime nii kaua oodanud. Ta on lihtsalt nii lahedaks muutunud! Ajab vahepeal sellist käojaani, et ise ka ei usu, näiteks:

• „Lenna on plasteliin“, ise samal ajal ennast taignarulliga rullides.
• Jookseb suure kisaga teisest toast, endal parasjagu kassaaparaat käes ning hüüab „ ISSSSSI, ma ostan sinult Nora ära!“
• Arutame Erikuga omavahel, kes paneb täna Lenna magama. Lenna hüüab kõrvalt „Vilkur paneb Lenna magama!“
• Kes lubas sul laua otsa ronida?? „Vilkur lubas!“. Kui teatan, et Vilkur ei oska ju rääkida, leiab kohe uue vastuse „No lill lubas!“.
• „Lenna on padakonn!“, ise pööritab silmi ja itsitab.

Tegelikult neid situatsiooninalju on nii palju, et kirja pannes ehk polegi naljakas, aga sel hetkel ajab pisarateni naerma.

Ja veel, veel, veel.. on imearmas, kuidas Lenna matkib kõike, mida me kodus teeme.  Ükspäev teatab ta mulle, et tema läheb käruga, koos roosa titaga, linna. Lahkub siis mängutoast ja tuleb õnnetult tagasi .. „Lenna ei saagi linna minna, roosa tita jonnib, meie jääme koju“. Siis räägib ilmeka häälega nukule, et „roosa tita, ei tohi jonnida, ei – ei – ei“, „oleme kodus“, „roosa tita nurka seisma“. Me tegelikult oleme Lennast ennast üliharva Vilkuri tuppa nurka seisma viinud, aga tundub, et see on kustumatu mulje jätnud. Üldse, mis jonni puudutab, siis seda esineb ikka iga päev, aga see on palju normaalsem, kui see millega enne kokku puutusime. Ütleme nii, et mõned kuud tagasi olin ma ikka väga mures, see jonn oli hüsteeriline ja viha täis. Nüüd on lihtsalt harilik jonn. Võibolla on jonn meie meeli juba nii palju töödelnud, et võtame ka ise rahulikult.  Muidugi tuleb ka ette seda, kus väsinuna, ülemeelikuna või lihtsalt igavusest hakkab ta Norat tirima.. sest ilmselgelt ta teab, et nii saab ta 100% tähelepanu, olgu see kasvõi halb tähelepanu.  Aga nüüd alguse juurde tagasi tulles, siis ta teeb absoluutselt kõike järgi oma nuku peal. Küll ta peseb, mähib, kussutab, kärutab, paneb magama, laulab talle, keelab, riidleb etc. Nimeta vaid! Ja naljakas on see, kuidas ta räägib täpselt nagu mina. Paneb oma nuku maha, et tal mähkmeid vahetada ja siis hakkab üks hetk räägima „ei roosa tita, ei tohi keerata.. MH, ei tohi, ooota, uued mähkmed!“. Räägib juba nii usutavalt, et hakkadki mõtlema, kas see titt tõesti oskab keerata. Ja muidugi kõik ühised käimised on väga aktuaalsed – arsti ja poe külastused.

Nad on ikka kihvtid küll! Eriti armsad on nad muidugi siis, kui magavad. St. kirjutan praegugi rahus ja vaikuses seda postitust 🙂

PS! Mainin siia veel alustuseks ära, et see mängu setup on isiklikult Lennalt. Teine nägi keelamise peale nii palju vaeva, et lohistas ise köögist Nora söögitooli mängutuppa, tõstis lausa üle lävepaku. Asetas sinna oma roosa tita, kattis laua ja tegi temast pilti.. Siis alles taipasin ruttu kaamera tuua 🙂