Sa elad vaid korra!

Mind ajendas kirjutama pilk, millega mina elule vaatan ning olgugi, et proovin järgida  “ela OMA elu nii nagu sa soovid”, siis ikka ja jälle panevad mõned mind ümbritsevad asjad imestama. Viimasel ajal oleme endid õhtuti jutustamas avastanud ning just ühel õhtul vaatasime vanu videosid ning arutasime, et me oleme oma senist elu elanud täpselt nii, et midagi kahetsema ei peaks. Muidugi sooviks rohkem reisida ja oma sõpradega aega veeta, kuid eks saame ise ka aru, et kõike korraga ei saagi tahta.. ning küll tuleb ka see aeg, mil lapsed on juba veidikene iseseisvamad, andmaks meile vabamad käed.

Ma olen siin elus kõige  tänulikum selle üle, et täring mulle tee peale Eriku veeretas. Mulle meeldib, et me ühes tempos ja üsna samade põhimõtete järgi elame. Oleme nii palju suuri otsuseid koos vastu võtnud ning me kindlasti poleks tänaseks siin, kui me teineteist mõnes eluetapis pidurdanud oleks. Vaatasime just ühiseid reisi – ja puhkusevideosid ning külmavärinad tulid peale, sest see kahekesi olemise aeg on tegelikult niivõrd nauditav ja tore on mõelda, et mõne aasta pärast saame jätkata sealt, kus maailma avastamine pooleli jäi. Ma armastan enim meie julgust – julgust ette võtta seda, mida hing ihaldab. Ma tõepoolest ei kujutaks ette, kui iga otsuse juures kaaluks “kas me ikka tuleme omadega välja?”, “kas ikka tasuks raha kulutada reisimise peale või peaks seda kiivalt koguma?”. Olen kasvanud teadmises, et raha tuleks alati ringluses hoida. Ideega – annad välja, saad ka tagasi. Olen hea koguja, kuid minus puudub loen iga senti tüüp. Muidugi oleme ka meie sente lugenud, sest katsu sa 500 euroga kuus korterit rentida, maksud maksta ja söönuks saada.  Sa investeerid – investeerid oma koju, oma mälestustesse, kogemustesse, oma elu rikastamiseks.

2013 – mesinädalad

Minu üks lemmik sihtkohti oli Korfu saar ning tore on vaadata 2014. aastasse tagasi, sest siis hakkasin esimesi kordi ka filmiklippe pikemalt kokku panema. See meenutab mulle aega, kui oma elu blogi kaudu rohkem jagama hakkasin. Küll sai siis mõeldud, kas jätta asi parooli alla või kirjutada, pildistada, filmida kõigile, kes huvi tunnevad. Jällegi, elad vaid korra! Ela täpselt nii nagu soovid! Blogi pidamine on motiveerinud mind rohkem talletama ning selle üle on mul tohutult hea meel, et pea viis aastat tagasi otsustasin lugegu, kes iganes tahab kasuks. Ma olen tänulik selle üle, et Erik kõigega kaasa on tulnud.. on olnud avatud ja innustav selles osas, mis mulle teha meeldib. Ma lihtsalt ei kujutaks elu ette, kui lähtuksin iga otsuse tegemisel teiste arvamusest.

Jäin mõtlema erinevatele sündmustele, üritustele ja kogemustele. Mõeldes kasvõi pulmadele, siis arvan minagi, et paber ei hoia kedagi koos. Samas on see meie jaoks jällegi tähenduslik ning uhke tunne on kanda mehega sama perenime. Meenutan heldimusega pulmadele tagasi. Ei olnud meil seda pulmapeo raha tol ajal kuskilt nii väga võtta ja olin mõni nädal enne ürituse toimumist valmis kõikidest plaanidest loobuma ning kahekesi ära registreerima. Rahaline pool tekitas lõpuks ikka korraliku stressi, kuid ma olen nii õnnelik, et läksime oma otsustes lõpuni välja. Kõik loksus iseenesest paika, saime esimest korda tähistada nii suurelt meie kahe liitu ja see oli igas mõttes meeldejääv kogemus. See oli üks esimesi suuri proovilepanekuid näitamaks, et kui alustad, mine lõpuni välja.

Isegi sellised väiksed otsused elus nagu autojuhilubade tegemine või autode vahetamine vastavalt vajadusele. Ma ei kujutaks oma tänast elu lubadeta ette. Vähemalt minu jaoks on see üks sellistest  “tuleb ära teha” asjadest. Mina tegin autojuhiload endale 12. klassi alguses, 18 – aastaselt. Mäletan, et sõitsin juba lubadeta ringi, et asi rohkem käppa saada. Juhtimisõiguseta jõudsin ema autoga veel avariigi teha. Võite kolm korda arvata, kas 17  – aastaselt puges hirm autojuhtimise ees sisse või ei. Muidugi on vastus jaatav – jällegi, mõnest asjast tuleb lihtsalt üle olla. Kõik on kinni vaid sinus eneses!

Lenna reklaamivõtetel ..

Lenna saamine oli meil korralikult kalkuleeritud ettevõtmine, et me jumala eest selle ühe lapse ikka üles jõuaks kasvatada. Huvitav, et me selle viie aasta jooksul ühest kolmeni juba jõudnud oleme. Mõni hoidis uudist kuuldes keelt hammaste taga, kuigi oleks tahtnud vast väga küsida “segased olete või ?”.. Rosannat planeerides oli oluline teha kolm peamist asja selgeks – kas, millal ja kuidas hakkab välja nägema meie elukorraldus pärast lapse sündi? Ma arvan me leidsime vastused umbes kahe päevaga. Ma ei tea miks, aga meil käivad sellised suured otsused üsna kiirelt. Suur aplaava oli lahti ka Eriku isapuhkusele jäämisega. Oh seda arvamuste jada täiesti asjasse mittepuutuvatelt inimestelt – tööandja reetmine, kaks inimest ikka kodus ei peaks olema,  kodus olemine pole mehine, vaadake, et te selle aasta jooksul lahku ei lähe, küll teil saab kodus koos raske olema, küll teie elu on lihtne.. vahel jäi arusaamatuks, mida inimesed siis lõpuks öelda tahavad? Meie õnneks või kahjuks ei lähtu me teiste arvamustest. Kui sulle on antud võimalused.. siis rumal oleks neist loobuda. Meie jaoks oli Eriku aastaks kojujäämine väga suur otsus, sest ta on ametialaselt seotud pikaajaliste projektidega ning algselt tundus kõik ehk veidi keeruline.. kuid lõppkokkuvõtte lähtusime siiski – sinu elu, sina otsustad!

Me oleme üsna ühte meelt, et kõik on elus tehtav. Kunagi tundus kolm last minu jaoks uskumatult palju ning väikese vanusevahega lapsed ei tulnud isegi kõne alla. Lõppude lõpuks töötad ju ikkagi pikema eesmärgi nimel ning see beebi – ja väikelapseiga on eluga võrreldes nii kiirelt mööduv. Meil on tõepoolest vedanud ema ja ämma näol, kes on olnud abiks laste hoidmisel. Küll aga mõne koha peal on need kommentaarid veidi kohatud, kus visatakse ette “et oh, mis teil viga lapsi kasvatada –  vanemad käepärast võtta”. Ma pakun, et vanemad lapsed käivad meil kord kuus ämma juures ning minu vanemate juures ehk 2 h/nädalas. Pikemaajalised käimised vajavad alati planeerimist ning asjade ümber mängimist ning tihti unustatakse, et lapsed vajavad ülejäänud 688 tundi / kuus ka tähelepanu, hoolt ja toimetamist.

Üks minu 2019. aasta lubadustest oli ka kolmandal korral võtta maksimaalne aeg Rosanna beebieast. Käia, liikuda ja suhelda ka teiste lastevanematega. Alles hiljuti korraldasime beebide veealuse pildistamise ning nüüd on lapsed juba nii vanad, et saame jälle mänguhommikutega algust teha. Hea vaheldus niigi vaheldusrikkale elule. Vahel mõtlen, et võtan korraga liiga palju toimetusi ette, sooviga mitte elu maha magada. Näiteks sel nädalal tekkis esimest korda olukord, et vot ei olegi ühtegi vaba päeva, et tüdrukutega näiteks ujuma minna (olgu öeldud, et lastel on sel nädalal vaid kaks lasteaiapäeva). Mulle meeldib üritusi korraldada ja ise neist osa võtta. Ikka on küsitud kuidas sa küll viitsid?, kas sul on nende võõraste inimestega midagi rääkida ka?”.. Kui ma endale pidevalt kahtlevaid küsimusi esitaks või mõtleks, et ei hakka ikka Rosannaga beebide ujumisse minema, sest sõit sinna ja tagasi on nii tüütu.. või viin parem lapsed juuksurikülastuse ja mänguhommiku asemel lasteaeda.. siis nii oleks see elu kõigile üsna rutiinne ja igav.  Ma alati mõtlen, et mul on ainult üks kord ja võimalus selliseid asju teha, seega minu jaoks oleks rumal jätta käimata näiteks põhjusel, kus kardaksin inimestega suhelda. Kammoon, hüppa üle oma varju! Reeglina on kõik need ühised üritused ainult rikastavad, nii enda kui lapse suhtes..

Üks suurimaid ja uskumatumaid väljakutseid on olnud oma kodu loomine. On suur privileeg olla oma ruumi peremees. Lihtne on öelda, et “teil on lihtsalt vedanud”, küll “ehitasid vanemad maja”, küll “andsid vanemad raha” jpm. Olgu öeldud, et kogu vastutuse ja kohustuse võtsime eranditult vaid meie kaks. 18. märtsil saab meil oma majas elatud kolm aastat ning algusajale tagasi vaadates paneb imestama, kust me võtsime selle julguse ja sihikindluse? Nii suure projekti ettevõtmine nõuab inimestelt tegelikult üsna palju pingutust, eriti vaimselt. Projekti alguses oli minul vaid vanust 24 ja Erikul 27 aastat. Mul on hea meel, et filmisin meie teekonda, sest nüüd on ajas tagasi tore vaadata. Uskumatu, mis tunded ja mõtted meid valdasid, kui kopp maasse löödi. Kogu meie krunt künti üles ja lihtsalt piuh – pauh, hakkas uksest ja aknast otsuseid tulema. Kõik taandus vaid meile kahele. Meile, kellel otsene ehituskogemus puudus, väga palju sai tehtud kõhutunde ja teiste kogemuse pealt. Isegi maja eelarve panin ma algusest lõpuni sajaeurolise täpsusega paika. Enne laenu taotlemist oli meil olemas VAID karbi pakkumine, mis oli  kogu eelarvest ehk 1/4. Igapäevaselt pidi juures olema, sest objektijuhtimine oli vaid meie käes. Nii palju paikapanevaid otsuseid ja pisidetaile, mida tuli töö, aastase lapse ja igapäevaelu kõrvalt korraldada. Ma olen tõesti üllatunud, et me millegiga totaalselt mööda ei pannud.. Maja ehitus on eranditult olnud üks suuremaid väljakutseid. Olles ise konkreetne ja julge oma otsustes, ei saa midagi nässu minna. Pandi ju meidki mitmeid korda proovile. Meenub eredalt, kui ilusast muruplatsist sai üleskaevatud mullahunnik. Kopamees oli just oma töö lõpetanud ning juba hakkasid lendma paikapanevad arvamused “kuidas sellisele vundamendile siiski maja ei ehitata” jpm. Või hästi on meeles ka olukord, kus põrandaküttetorud kahest kohast katki külmusid, kuid betoon oli juba peale valatud. Juba keerlesid mõtted, et kas tõesti vanni – ja magamistuba jäävadki külmaks? Kõik need lahendused pidime sellistele olukordadele ise leidma. Tagasi mõeldes oli küll pingeline, kuid mitte midagi nii hullu, mida uuesti teha ei tahaks.

Elus survestatakse, suunatakse ja eriti lähedal seisvad inimesed proovivad välja tuua vigu ja külvatakse hirmu ning rõhutakse ebaõnnestumisele. On ääretult oluline leida see enda sisemine enesekindlus – teen, ja ebaõnnestun, siis proovin uuesti. Ei konuta, karda ja oota. Soovid täituvad vaid siis, kui nende nimel töötad. Asjad saavad jooksma, kui oled positiivne ja avatud. Sinus peab olema soov ja tahe, sest niisama ei toimu siin elus midagi. Ei tasu pidevalt karta ja pingsalt üle mõelda. Üsna tihti aitab suhtumine go with the flow. Pidevalt mõeldes, et rohkem lapsi paneb elu seisma või oma koju kolida ei saa, sest äkki tõuseb vahepeal elektrihind, mida tasuda enam ei jõua. Tahad väga reisile, aga näe ei julge last jätta vanematele.. või jätaks, aga näed reisirahaga saaks hoopis 20 aasta pärast lapse ülikooli esimese osamakse ära maksta.

Pole mõtet oodata paremat aega, sest seda ei pruugi kunagi tulla. Elada tuleb olevikus, asju ette võtta siin ja praegu.. parim sellest, mis on võimalik!  Kellelgi ei kasva raha puu otsas (õigemini mõnel võibolla kasvab ka), kuid elus võiks olla avatud uutele väljakutsetele ja nii tulevad õnnestumised palju kiiremini, kui oodata oskaks. Mina küsin tihti enne otsustamist – kas 80 – aastaselt elus tagasi vaadates oleksin ma elatud eluga rahul? Oleks ääretult kurb oma ühte ja ainsat elu raisata .. mitte millelegi.. ning kunagi lastelastele teetassi taga pajatada, et näe, kõige põnevam sündmus su elus oli vaid tööl käimine.

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga