Rosin juba poolteist aastat vana!

Täiesti uskumatu, kui kiiresti on aeg läinud! Rosanna sai täna poolteist aastat vanaks! Viimane laps kasvab kuidagi eriti ruttu.  Tundub nagu paar kuud tagasi oleks tema aastast sünnipäeva pidanud ja nüüd juba triivime siit teise eluaasta poole. Ikka küsitakse, et kas on hirmutav ka, et lapsed nii kiirelt kasvavad? Praegu sellist tunnet üldse pole, sest tegelikult on nad veel väiksed. Samas sattusin üks päev vaatama vanu videoklippe, mida olin Lennast kunagi instagrami üles laadinud ja siis tuli küll kerge heldimus peale. Isegi tema oli alles nii väike ja mõelda vaid, et  kui tema oli poolteist aastat vana, siis oli ta veel ainuke laps. Aina enam ma veendun, et rosinas on palju Lennat. Kuidagi beebieas nii sarnased ja tegelikult see iseloom on ka ikka väga üks ühele. Lenna oli väiksena ka selline kulm kortsus ja niisama naerma ei kippunud. Rosanna tundub täpselt sama masti laps olevat. Nora on meil selles suhtes ikka täielik erand, sest ta on kõik oma 3.5 aastat lõbus sell olnud.

Aga vot see meie roosikene on selline, et kui midagi ei meeldi, paneb kulmu kortsu, tõstab lõua üles ja ümiseb oma madalat häält. See on tegelikult nii naljakas, isegi suuremad tüdrukud hakkavad igakord naerma, kui ta seda nägu jälle teeb. Ta on selline toimekas ja iseteadlik. Hakkab vaikselt seda kahest sisse viskama ning ausalt öeldes pole ma oma vaimu veel valmis pannud. Ma mäletan, et selline 1 a 10k. on suuremad tüdrukud hakanud normaalselt end kehtestama ja eks rosinal on juba esimesed tundemärgid. Saate aru küll, see on nagu rohkem 1.5 – aastase otsustada, kas ja kuidas me välja lähme. Paraku on meie kolm tüdrukut endale sama kange ema vastu valinud, nii et kui ikka õue ei taha tulla, siis jääd üksi tuppa. Aga nali naljaks. Rosannal viskab juba praegu seda riietumise teemat sisse ja ma juba tean eos, kuhu see välja jõuab. Ees terendab see periood, kus paned lapse riidesse ja ta koorib end lahti ja PROOVIB uuesti panna, sest kõike on vaja ISE teha.  Elame, näeme! Rosannale on veel iseloomulik selline solvumine. Mäletan, et Lenna oli ka selline, kes ei hakanud kohe kisama, vaid pigem torises ja ei lasknud kellelgi end puutuda. Vot selline on ka meie kolmas tüdruk. Mäletan, et Nora solvumisleveli võis aga väga kergelt saavutada ning oi, mis üürgamine koheselt lahti läks. Muidugi ei saa salata, on ka rosin ära õppinud selle ääretult kõva häälega rääkimise.. ja mulle tundub, et mida laps edasi, seda lärmakamaks nad lähevadki, sest vaja ju kohe ruttu oma soovitud tähelepanu saada ja mis sa teed, kui kaks konkurenti pidevalt kõrval.

Tegelt on Rosanna väga äge laps! Ta on selline asjalik.. koguaeg käib ja toimetab omaette või teistega. Väga popp on praegu oma beebiga mängida, sest seda tassib ta igasse tuppa kaasa, söödab ja hoolitseb tema eest. Vaikselt on hakanud avastama ka LEGOsid! Selline kuu – kaks tagasi oli periood, kus ta käis end wc-potis pesemas ja üleüldse see veevärk oli täiega tema teema, sest kui ta kuulis, et kuskil dušš salamisi lahti läks, ronis ta riietega KOHESELT  sinna alla. Ja eriti lemmikud olid tema saunajärgsed päevad, kus ta käis leiliruumis kopsiku seest vett otsimas. Õnneks sellega oleme vist nüüd ühele poole saanud.

Tähelepanelikumad jälgijad on märganud ka neiu moekat tukka ning ma polegi vist selle tuka tagamaid siin blogis kirjutanud.  Vaatasin siis mina üks päev, et lapsel juuksed jumala silmas.. eirasin ja mõtlesin, et okei okei, käime kuskilt juuksurist kiirelt läbi ja siis saame korda.. möödusid päevad ja mul näpud juba sügelesid. Proovisin siis esimest korda lõigata nagu suurematelgi olen lõiganud. Noh teate küll, võtad aga köögikäärid ja püüad no nii enam vähem sirgelt lõigata.  See kohe ikka üldse Rosannale ei sobinud. Üks päev siis vaatan, et oh laps on omaette dušši all, toon kiirelt käärid, et äkki saan siis otsagi veidi lõigata. Ütleme nii, et ma olen kõike proovinud, aga lapse selja tagant tuka lõikamine pole veel minuni jõudnud. Ja nii tundus see üsna hea idee.. võtsin käppelt aga juuksed kuidagi näppude vahele ja lõikasin aga maha. Pesime, kuivatasime ja siis ei suutnud ma küll naeru tagasi hoida, sest esiteks tukk oli täiesti viltu ja teiseks juba väga lühike.. Aga kuna enam polnud vahet, kas lühike ja viltu või väga lühike ja sirge, siis otsustasin viimase kasuks. Ikka päris pikalt ajas laps meid naerma, kui ta meile vastu kõndis. Selline armas kiiver peas. Õnneks juuksed kasvavad tal ruttu ja eks järgmine kord siis paremini ..

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga