Rinnapiimast, asendajast, pudelimajandusest..

Alustuseks mainin kohe ära, et postitust tasuks lugeda neil, kes suudavad aktsepteerida teisi emasid sellisena nagu nad on, sest kirjutan lähemalt oma mõtetest seoses imetamise ja pudelimajandusega. Ma tean, et see on selline tuline teema ning suure tõenäosusega leian ma mõne kommentaari suhtumisega “miks sa siis üldse lapsi saad, kui sa isegi nendele kõige elementaarsemat, rinnapiima, ei paku”, “mis ema sa selline oled, et annad lapsele pudelit, sest tahad kodust väljaspool liikuda” jne. Seetõttu alustasingi postitust selliselt nagu ülevalt poolt lugeda võid.

Teen juba kolmandat korda seda beebimajandust läbi ning mul on nii hea meel, et oma tegemistes olen enesekindlam, julgem ning mitte stereotüüpides nii kinni. Ajas tagasi minnes, siis Lenna esimesed elukuud olid keerulised, sest minu jaoks tuli kohanemine uue eluga kuidagi eriliselt raskelt. Magada ei saanud, pidev kisa, pidev rinnaga toitmine ja ahastus, et see ei lõppegi kunagi. Peas keerlesid vaid tumedad mõtted ning kõik oli kergelt öeldes masendav. Kes teab, ehk oli Lennalgi B12 vitamiinipuudus, sest tol ajal polnud ma sellest midagi kuulnudki. Küll aga kaldun arvama, et kõik see rahutus ja nutt tuli minu stressist, mis omakorda vähendas piimateket.. nii, et kui üks hetk me täielikult rinnapiimaasendajale üle läksime, sain ma lõpuks kergendunult hingata. Olen varemgi kirjutanud, et Noraga olin valmis kõige hullemaks ning koju oli kohe varutud hunnik lutte ja RPA’d, sest ma ei kavatsenud mitte ühtegi sekundit sellest imelisest beebieast, millest kõik aina rääkisid, kaotada. Läks aga vastupidi – teine laps sattus mulle korralik ja kiire söödik, kes võis rahumeeli kõik maha magada. Küll aga hakkas Nora ikkagi rinnapiima kõrvalt ka asendajat saama, sest alati ei jõudnud piima välja pumbata ja lihtsalt nii tundus kõige mugavam.  Sa küsid, aga kuhu siis on ikka ühel eeskujulikul emal kodust välja asja? Lenna oli vaid 2-aastane ja kuna ma olin ema kahele, siis võtsin ma aega nii vanemale tütrele ning Nora 3-kuuseks saamisel, ka iseendale. Läksin rahumeeli Lennale lasteaeda järgi – jalutasime, jutustasime, mängisime – sest “no rush” – kodus on kõik kontrolli all. Noraga lõpetasin imetamise 6- kuuselt, sest see oli aeg, mil ma seda enam ei nautinud.

Tegelikult on tohutult kurb, kui emad ei julge rääkida või kuidagiviisi valehäbis lastele rinnapiimaasendajat annavad. Seda välispidist survet olen ka oma nahal tundnud. Pärast Lenna kogemust olen ma alati olnud seisukohal, et tegelikult suures plaanis ei ole sel mingit vahet. Jah, rinnapiim võiks olla esmane valik.. aga ma alati mõtlen, et mille arvelt?  Ühte last kasvatades on aega maa ja ilm teda rahus ja vaikuses imetada.. Kahe teise lapse kõrvalt ainult rinnaga toita, on vähemalt minu jaoks küll väsitav ja kurnav. Kui Erik jaanuari alguses koju jäi, siis tundus kõik kuidagi lihtne olevat.. kuid üks hetk kui kuuled kõrval toast, “miks me, issi, koguaeg sinuga peame magama minema”, “emmet tahan” ja nutvat last kuuled, sest “miks emme meiega ei ole”, siis teeb meele kurvaks küll. Niigi ühte ema kolme lapse vahel jagada on keeruline, kuid ma tahaksin anda endast parima, et ka suuremad tüdrukud võrdselt väiksemaga tähelepanu saaksid. Juba ainuüksi seetõttu on minu jaoks ääretult oluline, et saaksin Rosanna pudeliga (olgu see rp või rpa) Erikule jätta. Minu jaoks on oluline, et kui ma suuremate lastega mängumaale või õue kelgutama lähen, ei tuleks poole tunni pärast sõnumit “kuule tulge ruttu, Rosannal kõht juba tühi”. Niigi võtab see enese jagamine kolme vahel korralikult energiat ning need hetked, kui end teistele pühendan, tahan seda teha rahus ning ühist aega ka ise nautida.

Ütlen ausalt, et suhtusin täieliku pettumusega sellesse, et Rosanna lutti ei võta.. kuid te oleksite pidanud mind nägema siis, kui Rosanna üle öö pudelist keeldus. Ja keeldus ikka täielikult! Piisas vaid pudeli nägemisest või sellega suu puudutamisest, läks ta täiesti endast välja ja hakkas kisama. Ma tõesti ei oska seda sõnadesse panna, kui õnnetu ma esimestel päevadel olin. Süüdistasin end, et olingi liiga mugavaks läinud ning pea iga päev vaid rinda pakkunud. Mu peas ketras vaid see, et mõni laps ei võtagi pudelit ning nüüd jääb temagi ainult rinnalapseks.. kõik mu plaanid, mida selleks aastaks ette soovisin võtta, lähevad luhta. Iga päevaga tundsin, kuidas imetamine mulle sellist stressi ja vastikustunnet tekitab. Palusin iga jumala õhtu, et palun võtku ta homme vaid pudelit ning mõtlesin, et kui mulle antakse valida – kas võtab pudelit ja lõpetan imetamise täielikult vs ainult esimene aasta imetan.. oleksin ma iga kell esimese variandi valinud. Ühel õhtul oli mul selline vastikustunne, et ma lihtsalt ei tahtnud last rinnalegi panna. Panin nii kauaks kuni nägin, et kõht on täis, võtsin ta ära ja andsin nuttes Erikule. Sel õhtul tekitaski enim masendust see, kui kuulsin, kuidas Nora teises toas minu järele nuuksus.. kuid ainult mina sain Rosannat sel hetkel magama panna. Lühidalt kokku võttes, ma tunnen end tohutult ahistatult ja piiratuna, kui ma tean, et kõik taandub vaid minule. Minus tekkis selline pettumustunne ja viha, et tõesti mida kuradit.. kas tõesti kõik peavad kannatama sellepärast, et üks laps lihtsalt üle öö pudelist loobub?

Ma olin juba nii kaugele viidud, et ütlesin Erikule, kui nädala jooksul midagi ei muutu, siis ma kavatsen ta täielikult rinnast võõrutada, toimugu see kas või läbi kisa. Muidugi see kõik tuli otse emotsioonilt, sest ma sisimas pole valmis imetamisest loobuma ning ma tean, et kodus olles ja seda võõrutamist kõrvalt nähes, ei peaks ma ilmselt üle poole tunni vastu.

Ühel pühapäeva õhtul kirjutas üks meie oktoobrikatest, et ohhh, sai oma lapse juhuslikult pudelit haarama, sest beebi pilk jäi just sel hetkel telekale. Jõudsime sel õhtul ämma juurest koju, rääkisin Erikule ka ja ütlesin, et me peame RAUDSELT proovima. Panime telefonis mingid lastelaulud jooksma ja te ei kujuta ette, Rosanna võttis nagu nii muuseas pudeli ja tõmbas selle tühjaks. Järgnevad päevad, iga jumala toidukord oli mul pinge õhus, et kas ta ikka võtab või olid need eelnevad korrad juhuslikud. Esimesel õhtul näitasime kaks korda ekraani, kuid siis tundus see ikka jube vale viis olevat, sest tegu on ikkagi 3-kuuse beebiga, kes võiks oma silmi säästa. Etteruttavalt ütlen, et Erik toitis teda kõik järgnevad 3 päeva.. järgnevad korrad veidi tõrkus, kuid lõpuks sõi ilusti ning teise päeva õhtuks võttis pudelit nagu tavaline laps. Lubasin endale, et pumpan kõik toidukorrad välja ja päeval saab ta vaid pudelit. Rinda julgesin anda taas siis, kui pudel on tal nii sõber, et sellest tal enam loobumismõtet ei tekiks. Mõned päevad möödusid ja hakkasin teda taas rinnale panema..

Arvate, et sellega saaga lõppes? Ei lõppenud, sest läksin vaikselt rinnale taas tagasi, lootuses, et pudel jääb endiselt paralleelselt sõbraks. Piisas kahest järjestikku rinnaga toitmisest ja VOL2, söö ise oma pudelist! Ei hakkagi detailselt siia kirja panema, aga lühidalt nägime taas 2 päeva kurja vaeva, et ta üldse pudelist võtaks. Emotsionaalselt on see nii raske ja kurnav, sest miks ei võiks laps süüa rinnast ning vajaduspõhiselt pudelist? Miks?  Ka Lenna tuli iga päev lasteaiast koju ning küsis esimese asjana, kas Rosanna võttis täna pudelist piima? Kõik päevad meil selle ümber vaid tiirlesidki.

Edasi otsustasin nädal aega ainult pudelist piima anda, öösel rinnaga toita ning ma väga loodan, et nüüd ära ei sõnu, sest läksin vaikselt jälle rinnaga toitmise peale üle ning tundub, et tänaseks asi toimib! Ma väga loodan, et oleme nüüd lõplikult selle tasakaalu imetamise ja pudeli vahel leidnud, sest rinnaga toitmine on siiski ühe ema jaoks kõige mugavam variant.  Hetkel uinub ta pudeliga, muul ajal on rinnal.  Ja tundub, et see variant sobib vast kõikidele osapooltele, sest ongi ehk parem, kui ei harju vaid rinnaga magama jääma, on ka teistel tulevikus lihtsam hoida.

Ma tõesti ei ole klassikaline “naudin beebimajandust, imetamist ja kõike muud säärast sajaga” ema. Ütlen ausalt, minu jaoks ei ole beebi rinnapiimaga toitmine nii püha, et terveks aastaks elu elamata jätan. Olgu tegu beebi, väikelapse või teismelisega, on minu eesmärk siiski leida tasakaal koduses elus. Tundsin, kuidas loodud kaalukauss ikka väga ühele poole vajuma hakkab ja see tunne oli minu jaoks tõeliselt halb. Ma ei oska seda isegi sõnadesse panna. Võrreldes Norat ja Rosannat, siis on nad nagu öö ja päev. Kolmas beebi toob igal elukuul meile mingisuguse väiksema või suurema katsumuse. Mõtlemegi juba, et millega ta järgmiseks üllatada võib?

Kusjuures eriti irooniline on kogu selle asja juures tõsiasi, et mina olin see, kes juba rasedana kõigile kaagutas, kuidas lapsele tuleks ikka kohe lutti ja pudelit harjutada. Sest no iga laps ju võtab seda! Ega naljalt ikka ei võta küll.. Ja ma tõesti mõistan neid emasid nüüd palju paremini, kes ongi pudeliga harjutamisest loobunud. Mina üksi poleks ka sellega hakkama saanud. Õnneks võttis kogu löögi enda peale Erik, kes nägi ikka korralikult vaeva, et Rosanna piima üldse pudelist võtaks. Vahel on mul küll tunne, et esimene eluaasta on kõigi laste puhul suuresti Eriku peale jäänud. Mind ajab alati naerma, kui väidetakse, et mehed ei saa alguses ju abiks olla. Meie peres tegeleb Erik pere väiksematega alati oluliselt rohkem ja jumal tänatud, sest muidu oleks Lenna vist meie peres küll ainukene laps..

One thought on “Rinnapiimast, asendajast, pudelimajandusest..

  1. Airi says:

    Ma leian 100% et parem söögu laps pudelist ja ema olgu õnnelik ja rahul, kui et laps on koguaeg vägisi rinnapeal ja ema õnnetu. Laps ju tajub negatiivseid emotsioone. Minul on küll täna 4kuuseks saanud preili rinnalaps, aga kui kuski käia vaja siis saab pudelist rpad sest ma lihtsalt ei suuda tegeleda sellega et hakkan nadal enne minekut piima pumpama. Iga ema teeb nii nagu temale parim ja mitte ühelgi teisel pole õigust kritiseerida tehtavaid otsuseid.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga