Rasedusest & uuringutest

Mõtlesin kirjutada natukene rasedusest ja sellega kaasnevatest uuringutest. Olen lugenud siin erinevaid beebiblogisid, praeguseid ja vanemaid. Tundub, et paljudel on raseduse ajal rohkelt probleeme. Mina olen see rõõmsameelne, kellel pole midagi viga (pthui, pthui, pthui), kui välja arvata muidugi väsimus ja esimesel 12ndal nädalal isutus. Kui mina rasedusest teada sain, siis oli rasedust paar päeva üle nelja nädala. Teada sain nii nagu ikka ja ei osanud kuskilt kohe alustada. Õnneks oli mul rase sõbranna kõrval, kes mind juhendas. Minu jaoks oli kõige veidram see, et rasedust hakatakse lugema ajast, mil tegelikult rase polnud. See selleks.
Esimene ultraheli tehti mulle 6. nädalal ja siis ei nähtud mitte midagi, sest täpike oli liiga väike. Ma olin igasuguseid hirmujutte lugenud ja minu suurim mure oli, et äkki pole elujõuline loode või süda ei löö või on üldse emakaväline rasedus. Sain 3 nädalat oodata ja järgmisesse ultrahelisse pidin üksi minema, sest Erik oli siis sõjaväes. 9. nädalal nägin lõpuks seda pisikest olevust ja siis jõudis päriselt kohale, et keegi kasvab mu sees. Oli näha pead, keha, käsi, jalgu, kuigi laps ise oli 1,97 cm pikk. Imetilluke, aga isegi nii väiksel olevusel on juba varbad ja sõrmed peaaegu moodustunud.
Üks tähtsamaid uuringuid- kuklavoldi mõõtmine + veretest jms. oli minu lõpetamise päeval. Lõpetasin ülikooli ja jooksime ruttu arsti juurde. Kõige pingelisem ja põnevam käik üldse! See on see ultraheli, kus mõõdetakse kuklavolti, vaadatakse nina luustiku, pea kuju, kolju, kehatüve, jäsemeid. Saime kuulata dopleriga südamelööke ja arst üritas sugu vaadata. Esimesel korral pakkus ta, et võib poiss olla, rääkis ka mis põhjustel ta seda arvab ja kui ühe korra tahtis üle kontrollida, et äkki näeb teistpidi paremini, siis pani laps jalad risti. Olime nii rõõmsad ja kõik tundus korras olevat. Pärast ultraheli võttis arst kõik analüüsid ja andmed kokku. Mäletan neid sõnu “ultraheliuuring on korras, südamelöögid on korras, xxx testid on korras, AGA veretest näitab sinu veres ühte ainet rohkem ning teist vähem, mistõttu on risk 1:200’le.” Kõrgendatud risk on tavaliselt 30 + naistel.Vaatasin pika pilguga Erikule otsa, läks hetk aega ja siis hakkasin oma küsimustega pommitama, sest ma ei saanud midagi aru, mis risk, mis jutt? Arst siis näitas, et mõõdetud on kuute erinevat riski ning üks neist on 1:200’le, mis on kõrgendatud risk ning tema soovitaks teha lisauuringu. Kõrgendatud risk siis kromosoomhäirele (mõnele sündroomile – downi, edwardsi jms). Võite kolm korda arvata, mis nägu ma olin, kui neid näiteid kuulsin. Arst ise oli rahulik ja rääkis edasi, et 1:200’le on statistika, ehk siis 0,5% tõenäosusega on sarnaseid veretesti tulemusi olnud ka ühel 200’st inimesest, kellel on näiteks downi sündroom.  Ühesõnaga siis rahunesin ise ka maha, aga tahtsin ikkagi lisauuringu lasta teha. 
Järgmisel nädalal tehti mulle koorionbiopsia, millega võivad kaasneda veel omad riskid, mis võivad põhjustada raseduse katkemist. Aga olime valmis selle riski võtma, sest tõenäosus oli väiksem kui see, et saada kromosoomhäirega laps. Protseduur polnud midagi väga hullu, kui esialgu arvata võis. Praktiliselt nägi see välja nii, et absoluutselt kõik asjad steriliseeriti enne ära, tehti ultraheli kontrolli all nahaalune tuimestus ning pressiti mulle kõhtu üks pikk ilus nõel, millega võeti koorionist väike koetükk. Samast koetükist saadud rakud pandi mõneks ajaks toitelahusesse kasvama ning siis uuriti paljunevaid rakke. Minul mingeid tüsistusi protseduurist ei tekkinud. Jäi vaid oodata 1-2 nädalat tulemust. Sisetunne ütles, et kõik on hästi ning kuna selle protseduuri käigus saab ühtlasi teada ka lapse soo, siis ootasin lõpuks seda rohkem kui tulemust ennast. Eile siis lõpuks helistati ja üks tore tädike rääkis, et kõik on korras ning tulemas on tüdruk!
Miks ma sellest kirjutasin ? Sest tahaks maha rahustada need, kellel selline asi ees peaks olema! Ei tasu lasta end ära ehmatada mingitest numbritest, see on puhas statistika. Ise leidsin nende protseduuride kohta väga vähe infot, millest rasedad ise oleksid kirjutanud. Ma tean, et paljud ei taha ka sellest rääkida või tunnevad häbi ja hirmu millegi ees, aga mina võin hea meelega rääkida. Usun, et kui mul järgmise lapsega peaks samamoodi olema, siis lisauuringut ma enam teha ei laseks.
Jäänud on siis üks suurem uuring – nelja nädala pärast loote anatoomia. Siis vaadatakse, kas lapse siseelundites või kehaosades esineb kõrvalekaldeid, kas lootevett on piisavalt jne.
Nii, et ei ole see rasedus midagi sellist, et lihtsalt oled ja kasvatad kõhtu! 🙂

2 thoughts on “Rasedusest & uuringutest

  1. Ralf says:

    Üllatav, et nad niimoodi ilma otsese vajaduseta niimoodi seda sündroomide juttu üles toovad, tundub ebavajaliku hirmutamisena.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga