Rasedusest & kursustest

Huh, aeg lendab nii et ise ka ei usu! Homme on 29 nädalat rasedust täis & 11 nädalat tähtajani ainult jäänud. Tundub, et raseduse lihtsam aeg hakkab mööduma. Erik juba naerab, et taarun vaikselt ringi. Lapse kaal iga nädalaga oluliselt kasvab ning aina raskemaks läheb. Koormus alakõhule on nii suur, et kohati on valus liikuda, eriti õhtuti kui päev tegemisi täis on olnud. Viimasel ajal näevad mu ööd välja sellised, et ärkan kell 4 üles, kobistan veits ringi, lähen 5 ajal magama ja ärkan 8-9 uuesti üles. Ööd on nii väsitavad, sest ei saa korralikult end välja magada. Ilmselt keha valmistab mind öisteks ärkvelolekuteks ette. Muid erilisi ilminguid polegi täheldanud. Söögiisus pole midagi erilist muutunud. Ei saa veel aru nendest juttudest, et raseduse ajal peaks olema meeletu isu ja ajad näost sisse kõike mis hing ihaldab. Ise söön enamjaolt samu asju mis varem.  Loodetavasti ei sõnunud nüüd ära ja kahe kuu jooksul ogaraks ei lähe. Mujalt pole väga paisunud, aga tunnen füüsiliselt kuidas kõht on tohutult kasvanud. Laps peaks olema 40 cm ligi ja kaaluma ca 1,3 kilo – umbes sama suur kui muskaatkõrvits. Toredatest asjadest nii palju, et laps liigutab aina rohkem ning nüüd tunnen käega katsudes täpselt kuidas ta mu sees on. Eile puudutasin ta kätt või jalga, millega ta mulle kohe vastu virutas.  
Vahepeal kirjutasin blogis, et võtsin ette raamatupidamiskursused ning saan usinalt oma viimased kuud õppimisega veel ära sisustada. Eile käisin siis esimeses tunnis ja sain täieliku shoki. Või õigemini ma ei olnud ainuke. Õppejõud oli pensionieas vanem mees. Alguses arvasin, et võibolla olen liiga kriitiline ning parem vaatan, mis saama hakkab enne kui kohe püsti tõusen ja minema jalutan. Esimese tunni ajaga tekkis mul tõsine hämming, kuidas üldse saab mõnda koolitust nii läbi viia. Õpetaja rääkis väga aeglaselt vaiksel ja monotoonsel toonil ning õppemeetodiks oli midagi taolist, et ta luges väljaprinditud paberilt infot maha ning eeldas, et meie selle endale märkmikusse üles kirjutaks ja osad kirjutasid ka. Ma ei suutnud oma silmi uskuda, kuhu ma sattunud olen. Mina muidugi vait ei olnud ja küsisin kohe, et kas sama materjal, millelt ta maha loeb, on internetis üleval. Siis ehmus ära ja tõdes, et on küll. No tõesti, mis asja, milleks me oma aega siis raiskame?? Huvitav oli vaadata, kuidas mõni inimene kõik usinalt kirja pani. Siis viskas mul täiesti üle, kui ta hakkas meile ette lugema, ise samal ajal sama juttu tahvlile kirjutades „Tänapäeval saab kasutada e-teenuseid, tänapäeval saab kasutada e-teenuseid, tänapäeval saab kasutada e-teenuseid (korrutas, et kõik ikka kirjutada jõuaks). E-teenuseid kasutades peab olema ID-kaart, e-teenuseid kasutades peab olema ID-kaart.. (kõik usinalt kirjutavad ja ma lihtsalt passisin suu ammuli, et mis toimub). 
Pärast 30 minutit lahkus esimene noormees, kes on samuti iseenda tööandja ning tuli lihtsalt harima end. Ma ausalt ei tea, miks ma seal edasi istusin, lootes vist et midagi muutub. Lõpuks kui tekkis paus, korjasin samuti oma kodinad kokku ja ütlesin kogu selle klassi ees õppejõule, mida ma sellisest asjast arvan. Minu jaoks oli lihtsalt nii tragikoomiline, et ma reaalselt maksin ettemaksu ära ja lootsin midagi asjaliku sealt leida. Eks see õpetaja natukene ka solvus ja küsis, kas nüüd hakkavad kõik järjest ära minema. Isegi vist natukene ärritus, aga ega ma võlgu talle ei jäänud ja tulin sealt lõpuks tulema.  Siiamaani ei suuda uskuda, kus kohas ma ometi käisin. Praktiliselt terve see jura aeg uurisin ma tarbijakaitseseadust, et kuidas ma küll ometi oma ettemaksu võiks tagasi saada. Nimesid ei nimeta ka seetõttu, et sain sekretäriga jutule, et ta mulle minu 64 eurot tagastaks. Kuigi mul on tunne, et tema poole pöörduvad ka kõik ülejäänud õpilased.  Aga no mis teha. Kui ikka raha tahad teenida, siis pead väärilist teenust ka pakkuma. Kahju on muidugi, sest olin oma aja ilusti ära planeerinud, aga ju siis pidigi nii minema!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga