Raseduse lõpp ja uue elu algus on juba käega katsutav!

Viimased viis nädalat on veel minna! Kuidagi nii kahetised tunded on. Ühest küljest soovin, et aeg oleks juba seal maal, kus rasedusele saaks punkti panna, ise normaalselt jälle liikuma ning pisikest Rosannat oma silmaga näha. Teisest küljest tundub see 5 nädalat nii lühike aeg, sest veidi tiksub kuklas Nora lasteaiaga harjutamise periood. Meil on kümme päeva vahele jäänud ning nüüd siis läheb uuesti. Loodetavasti pole see päris nullist alustamine, aga näis.  Üldse on tunne, et just kui üht – teist oleks veel teha, kuigi samas nagu pole ka. Eks esimesed kaks kuud saab korralik reality check olema, sest Erik jääb alles detsembrikuu lõpus isapuhkusele. Samas millegi pärast väga ei muretse ka. Ju katsun oma zen olekut selles osas säilitada.

Sel nädalal on ees ootamas ultraheli dr. Šoisi juures. Olen selle kõikide rasedustega ette võtnud, et saada parem ülevaade, mis viimase 15 nädalaga seal kõhus toimunud on. Tegelikult on Pelgulinnas järgmisel nädalal ka ultraheli ette nähtud, kuid seal vaadatakse ilmselt neid asju, millele vaid arst veel viimaseid vastuseid tahab saada. Nii, et ilmselt näeb seal ekraanilt vaid mingit must-valget segadust. Lenna tunneb kogu selle sünnitamise ja beebimajanduse vastu väga – väga suurt huvi, nii et Šoisi juurde on plaan ta kaasa võtta. Kusjuures Lenna on minult vähemalt kolm korda küsinud, kuidas Rosanna mu kõhust välja saab. Saadan ta alati küsimusega Eriku juurde ja tema siis minu juurde tagasi.. kuniks jutt kuidagi mujale valgub. Olen veel mitu korda Erikule rääkinud, et peaks ikka vist googeldama või välja otsima video, mis lastele sobival viisil selle sünnitamise osa selgeks teeb. Täna lappasid nad siis Noraga erinevaid albumeid ja Lenna leidis raamatu “Rasedus”. Käis siis rõõmsalt kõik leheküljed läbi ja jõudis pildini, mis VÄGA konkreetselt näitas, KUIDAS see laps sealt siis ikkagi välja saab. Kutsub mu siis köögist enda juurde ja küsib, et kas beebid tulevadki nii, pissides? Kogusin end veidi, sest esiteks polnud seda pilti mul endalgi tore vaadata, aga mul jäi vaid vastata, “et jaa näe umbes nii tulevad jah. Paneme nüüd raamatu kinni ja lähme vaatame puslesid.” Loodan, et me rohkem nendel küsimustel peatuma ei pea. Muidugi Erikule teatas ta õhtul rõõmsalt, et beebid tulevad jalgade vahelt, mille peale Erik mulle otsa vaatas ja ütles “OKEIIIIIIIIIIII” – elu naistega. Ja ma muidugi kohe üldse ei taha teada, mis ta seal lasteaias täpsemalt rääkima hakkab.

Naljakas on mõelda, et minu arstide ja ämmakate vahet siiberdamine hakkab ka lõpuks läbi saama! Juba! Alles ma hädaldasin, et küll saab tüütu olema see erinevate proovide viimine, kuid endalegi üllatuseks on aeg nii ruttu läinud. Mul ongi ees nüüd arstipoolne ultraheliuuring + viimased proovid ning oktoobri alguses ämmaemanda vastuvõtt. Viimane küll arvas, et pärast seda me rohkem ei kohtu, aga eks ole näha. Ma sisimas ikka loodan, et Rosanna enne 3. oktoobrit ei tule. Mõtteis juba arvestanud, et ikkagi minu väike oktoobrikas ning teiseks on mul vanemad seni reisil. Meil on küll laste hoidmise osas variant ämmale viia, kuid kuna lastel ka nii suur muudatus ees ootamas, siis tahaks et see ka enne kõike neile võimalikult tavapärane ja normaalne tunduks. Oma kodu on ju see kõikse turvalisem ning kuna eeldatavasti oleme me haiglas 2 ööd, siis tüdrukud võiksid seni saada kodus toimetada.

Raseduse kohta veel nii palju, et ma liigun nagu rauk ja ma tõesti ei liialda siinkohal absoluutselt ühegi sõnaga. Liikuma saamine on minu jaoks niii raske ja see kõik käib läbi suure valu. Ämmaemanda sõnade järgi polegi asi mingis sabakondis, mida ma arvasin, vaid laps olevat kuskil närvi peal. Kui ma reaalselt sõidan autoga minimaalselt 30 minutit või istun see pool tunnikest kuskil kohvikus, siis tõesti, püsti ma saan, kuid esimesed sammud on sellised, et ma toetan end millegi najal või üritan käega jalga liikuma aidata. Ma ei hakka peatuma öödel, sest siinkohal toimetab vaid Erik lastega. Minu panuse võib rõõmsalt välistada, sest keeruline on juba voodis end keerata, rääkimata mingist liikumisest.

Rosanna on muidu peaseisus ning ilusti fikseerunud. Liigutab teine end veel väga aktiivselt, nii et tundub, et seda ruumi veel jagub. Liigutused on nii tugevad, et kohe hea meel on, sest Lenna saab ka neist üsna tihti osa. Leenukas käib tihti kõhuga rääkimas, seda musitamas ja paitamas. Räägib aga nabaaugust sisse ja küsib “Sanna, millal sa välja tuled?”. 35. rasedusnädalaks on lisandunud +7,5 kg. Arvestan siia juurde veel kena 5 lisakilo, mis mul enne rasedust seljas oli. Seega kokkuvõtvalt võiks öelda + 12.5 kg. Lenna ja Noraga olen mõlemaga 14 – 15 kg juurde võtnud ning tundub, et Rosannaga läheb sama rada mööda. Uusi arme mul juurde pole tulnud, aga ega mul enam suurt vahet pole ka, sest mu kõht on reaalselt kui sõjas käinud! Enne Lenna ootust käisin laporoskoopilisel operatsioonil ja sain kolm armi, Leenuga tulid mul 40. rasedusnädalal jutid kõhule, Noraga pääsesin, kuid Rosanna ootuse alguses käisin veel pimesoole operatsioonil, millega lisandus kõigele eelnevale 3 armi! Ma paneks pildi, aga ma ei hakka teid parem šokeerima.

Sel korral on kõik erakordselt vara valmis varutud ning tänaseks juba haiglakott ka koos. Ei hakka sisul pikemalt peatuma, sest kaasa haarangi vaid sünnituspaki, beebi riided, enda vahetusriided, turvahälli ja tehnika. Tundub, et rasedusaegsetele kuludele olen ka joone alla tõmmanud, nii et kokkuvõtliku võrdleva postituse teen ma ilmselt järgneval nädalal.

Igal juhul oleme eesoleva osas väga põnevil ja elevust on ikka omajagu, sest perekonda on siiski lisandumas üks täiesti uus tegelane, uue välimuse ja iseloomuga. Selline tunne nagu saaks esimest korda lapse, sest esimesed kaks tulid ju nii erinevad. Milline siis ikkagi Rosanna olema saab!? 🙂

2 thoughts on “Raseduse lõpp ja uue elu algus on juba käega katsutav!

  1. Angeelika says:

    Hei!

    Ma ei leia Su postitustest infot laparoskoopia opi kohta. Võimalik, et sa ei ole sellest pikemalt kirjutanud.
    Kuna mul endal on ka see opp ees ning lapsesaamisega probleeme, siis tahaksin teada, et kas see opp oli sulle abiks ja tänu sellele jäid beebiootele?

    • NautigeHetke says:

      Hei!

      Ei ole vist tõesti pikemalt kirjutanud. Operatsioon oli 2014 aastal, enne esimest last. Kuna ei olnud 1 a 1 k vältel beebiootele jäänud ning varasem haiguslugu ka põhjust andnud munajuhade kontrolliks, saadeti mind opile.
      Pärast juhade läbipuhumist (mis olid tegelt puhtad olnud) jäin järgmisel kuul rasedaks 😊

      Edu!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga