Rasedus ajab hulluks

Olles ise rase, täheldan ma ümberringi igasuguseid paanikatekitajaid. Puutun oma tutvusringkonnas, facebookis ja mõnes foorumis teiste rasedatega kokku ja juba algusest peale saab ikka igasugust veidrust loetud. Mulle tundub, et mõne inimese ajule mõjub see rasedus ikka eriti hävitavalt. Loogiline mõtlemine ja sisetunne kaoks justkui päevapealt.
Inimesed on loobunud nii paljudest normaalsetest tegevustest, mõni ei julge paari kilomeetritki jalutada, sest arvab, et äkki see liialt koormab tema organismi ja selle kaudu ka last. Ammugi rääkimata siis trenni tegemisest. Kõik saavad aru, et päris hüppenööriga hüpata ei tohiks, aga no tõesti? Veel mulle meeldib, kuidas rasedad paaniliselt kardavad juukseid värvida ja küüsi lakkida, sest ega kui selliste kemikaalidega kokku puutud, võib see väga raskelt su lapsele mõjuda.  Lihtsalt teadmiseks, et miljonid naised värvivad oma juukseid raseduse ajal ja no tõesti ei ole midagi katastroofilist juhtunud. Eriti rääkides tänapäevast, kus juuksevärvides vastavaid aineid ei kasutata. Põhimõtteliselt võiks enese hoolitsemise üheksaks kuuks kõrvale jätta, sest see kõik on nii ohtlik.
Parim teema on ilmselt toitumine. Rasedatel on soovitatud toorest kala/muna, sinihallitusjuustu jms mitte süüa. Eks see ole igaühe enda valik, aga päris hulluks ei tasu minna. Mõni on tulnud nüüd selle peale, et mõnda kindlat puuvilja ei tohiks süüa, näiteks viinamarjad võiksid menüüst täiesti väljas olla. Sest ega kui paar viinamarja ära sööd, siis võiks igaks juhuks ämmaemandale helistada ja küsida, kas nüüd on väga hullusti. Veel on eriti humoorikas, kui keegi küsib minult, kas ma ikka ujuda tohin kui ma rase olen. Ma ei imesta ka, rasedad ise usuvad samuti, et saunas ja vees käimisele võiks nüüd kriipsu peale tõmmata. Mis veel alkoholiga meenub, on need hävitavad pilgud ja arvamused, kui pool klaasi siidrit oled ära joonud. Olen ise ka Eriku kõrvalt siidrit võtnud ja ei tunne küll, et millegi hävitavaga hakkama oleks saanud.
Ilmselt kõigest kõige imelikum tundub mulle see, kui iga asjaga erakorralisse joostakse. Pole ime et need arstid seal megatigedad on. Kindlasti on kordi, kus see on ka end õigustanud või on tõesti põhjust. Aga väga tihti kuuleb ja näeb seda, kuidas iga pisikese ja täiesti loomuliku asja pärast hakatakse muretsema ja kuskilt midagi jälle kuuldi ning minnakse kontrolli. Ja oh imet, lõpuks nagu ikka, oligi kõik korras! Samas tuleb mõistev olla, sest mõni ongi suur pabistaja. Lihtsalt seda on kõrvalt nii võõras vaadata.
Minu jaoks tundub see kõik nii imelik. Ma olen algusest peale meelestatud nii, et rasedus pole mingi haigus. Elan samamoodi edasi nagu enne, lihtsalt kuulan rohkem oma keha, mis ütleb mulle väga ilusti kui aeg on mõne asjaga lõpetada. 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga