Preili neljane viskas abirattad nurka ..

Nii palju juttu ja tegemisi Leenu kohta olnud, aga tegelikult mul täitsa kaks last veel! Norsu, pikaaegse hüüdnimega tällu, on vahepeal meil nii asjalikuks ja suureks tüdrukuks sirgunud. Üldse tajume, et Leenu on tal suureks eeskujuks ning Norsu tahab palju tema järgi teha. Siin kevadel läks nii palju auru suurema õe peale, et kohati tundus, et keskmine elab seda omajagu üle. Leenu lõpetamisega seonduvalt saabus aegajalt mingeid pakikesi koju või omajagu korraldamist oli igasuguste kingituste, kaartide, kookidega, nii et igal korral, kui Norsu küsis, ohhhh, mille jaoks me seda teeme või kellele see pakk on? Siis lõpuks oli juba endalgi imelik vastata, et jaa, Leenule lõpetamiseks.  Lisaks sai suurem vahepeal telefoni ning selle õppimine võttis veidi aega (st. loe tähelepanu uuel asjal), oleme siin “koduõppena” eelkooli asju lahendanud ja ühesõnaga näha oli, et Norsu oli kuidagi tagaplaanil. Muidugi kõige tipp oli veel Leenule lõpetamiseks uus ratas ja mälestusteraamat kinkida. Vahepeal juba mõtlesin, et äkki ikka peaks midagi teistele ka ostma, aga ma pole sisimas üldse selline inimene, kes niisama kila-kola koju ostaks ja nii mõnigi ikkagi tõi mu maa peale, et kuule ära tunne end halvasti. Ühel päeval on Norsul ka need erilised hetked käes ja ega lõppkokkuvõttes asjade ostmine kellelegi niisama tuju parandamiseks tundub ka kuidagi vale ning otstarbetu. Ühesõnaga Norsu tundus siin viimasel kuul kuidagi eriti tujukas ja äraolev. Samas elu ongi selline.. Pärast Leenu lõpetamist loksus kõik vaikselt paika tagasi ning üks päev avaldas preili soovi sõita ilma abiratasteta.

Norsu 4 aastat 4 kuud.

 

Teadagi mina pole teab mis hea rattaga sõitma õpetaja ning E. võttis selle teist korda ilusti enda peale. Mulle on Norsu alati tundunud selline ettevaatlikum ja arvasin, et eks see ole rohkem selline jutt ja vast kevadel veel selgeks ei saa või pole nö seda julgust sõita. Mulle tundub ta vähemalt hetkel veel selline, et kus ebaõnnestumise korral võib kergelt alla anda. Leenu seevastu on kõik need aastad olnud selline tasa ja targu rühkija ja suhtumisega “mis välja ei tule, see uuesti.. ja seni teeb, kuni lõpuks tuleb”. Esimesel päeval kulges sõit pigem selliselt, et E. jooksis kõrval ja hoidis tagant sadulast kinni. Järgmisel õhtul juba mõned sekundid väntas ise ja issand kui ma seda nägin, olin nii uhke! Vist endamisi veel ütlesin, et issssand kui äge! Mul üldse on vahel tunne, et meil lapsed nii järjestikku, et huvitav kas teiste lastega ka need nö “suured ja esimesed asjad” nii põnevad tunduvad, kui esimesega. Aga iseseisev rattasõit tekitas isegi minus elevust. Laps on järsku kuidagi nii suureks saanud! Nii vahva oli vaadata! Eile õhtul väntas juba täitsa iseseisvalt ja pikalt ning õppis sõidu lõpetamise ära. Jäänud on veel alustamine ning olemegi teise lapse ka rattale saanud! Üliäge lihtsalt! Ja nii tore oli Norsut ka tunnustada ja kiita, et kui suure asjaga ta hakkama on saanud. Mulle tundub, et kõik see harjutamise soov ja muu selline tulebki ehk sellest rohkem, et need on need hetked, kus ta saab mõlema vanema täieliku tähelepanu endale. Teadagi kolme vahel on seda tähelepanu pehmelt öeldes keeruline “ausalt” doseerida.

Milline keskendunud nägu preilil! Valmistus sõidu lõpetamiseks..

Norsu on oma iseloomult ka kasvanud ja aina enam hakkab välja joonistuma see tema “mina”. Talle väga meeldib igasugune preilidele kohane printsessistaff ja ta kutsub oma peavõrusid kroonideks. Väga oluline on kanda kleite ja patse ning aegajalt ka küüsi värvida. Tegelikult on see juba pikalt nii olnud ja pigem kinnistunud. Samas paralleelselt pole ta oma loomult üldse selline “õrnake”. Ta on sarnaselt minule väga kõva häälega. Tegelikult nad kõik on. Aina enam, kui vaatan, kuidas nad lasteaias kambakesi üheskoos laulavad, kuulen ma ainult oma laste hääli kõigist üle laulmas.  See vist tuleb sellest, et kui kodus ennast kuuldavaks tahad teha, on vaja oluliselt kõvema häälega rääkida. Aga üldse oma olemuselt on ta ka selline korraldaja ja võtab alati ohjad enda kanda. Väike selline organiseerija ja ütleja. Kui vaja, siis näpp on püsti ja oskab öelda küll, kui vaja. Aga endiselt on ta ka E. masti, kellele meeldib väga lähedus ja siiani tuleb ja annab märku, et kuule musitamise aeg on!

Norsul avanes võimalus osa võtta teles ka ühest toredast hariduseksperimendisaatest “Maailma kõige targem rahvas”. Kohe kui mulle helistati ja ääri veeri uuriti, kas meie pere võiks nõus olla, ei olnudki vaja pikalt rääkida. Teadsin, et see saab olema täitsa teistsugune ja uudne kogemus, eriti Norsule ning imetore mälestus tulevikuks. Lisaks selline vanema ja tütre omaette aeg teha midagi teistsugust. Kuna ma olen ise seda mõttelaadi, et elame vaid üks kord ja kunagi ei tea kui pikalt, siis tuleb kõik toredad ja ägedad võimalused ära kasutada. Saate salvestus on esmaspäeval, näis kuidas see preili seda päeva võtab ning kui koostööaldis on.

Ja siis meil on veel see pärdik, kes N. õppimise ajal aegajalt kõhuli viskab, sest raske on leppida, et issi temaga samal ajal ei tegele, kui ratta kõrval jookseb.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga