Preili esimene lasteaiapäev!

Täna jõudis kätte siis see tähtis päev, mil Lenna esimest korda lasteaeda läks. Olin ise eelmisel õhtul üsna ärevil nagu hakkaks eksamile minema. Rääkisin veel Erikule, et mõtle kui talle ikka üldse ei meeldi ja lõpuks koju tulles õnnetu on.  Ise veel mõtlesin, et kui ikka üldse ei meeldi, siis küll temaga seal käima ei hakka.

Hommik jõudis kätte, panin üle pika aja endale äratuskella helisema, aga olin juba enne seda üleval. Tahtsin kõik hommikused toimetused enne Lenna ärkamist ära teha ja jõudsin isegi hommikuse pudru valmis. Esialgu viin Lenna kella üheksaks lasteaeda, siis on teised söömise lõpetanud. Hiljem siis vaatan, kuidas parem teha on. Mõtlesin, et esimesel päeval oleks päris nõme, kui talle lasteaia puder maitsema ei peaks ja tühja kõhuga ülejäänud päeva seal oleks.

Muidugi esimese päeva võtsime vastu suure vihmaga, nii et kaasa pidi kohe varuma kõiksugu vihmariided. Lisaks ei teadnud me täpselt, kus meie rühm asub, nii et saime veidi läbi lompide seigelda. Lasteaia uksest sisse astudes võtsid meid sõimes vastu kohe riidekapid, kus osadel olid juba nimed peal.  Valisin sealt Lennale ühe tühja kapi seenekese pildiga välja ning pakkisime asjad lahti. Ilmselt meie mõlemi näod olid veidi ähmi täis, sest läbi ukse paistis patsiga röökiv tüdruk, kes karjus hüsteeriliselt EMME! Tundus alustuseks üsna hirmutav. Sammusime siis rühma sisse ja tutvustasime end õpetajale taaskord ning Lenna asus kohe mängima ning mina istusin kohe teadlikult ruumi teise otsa. Vahepeal jälgis mind, aga juurde väga ei tulnudki. Hommik algas seal kahe nutva lapsega, kellest üks oli lohutamatu, teine lihtsalt natukene ägises ja siis mängis rõõmsalt edasi.  Siis oli mulle kohe selge, et õpetajal jätkubki peamiselt silmi vaid sellele ühele röökivale. Üritab end küll jagada, aga paralleelselt näeb suurt vaeva, et laps kuidagi vait saada, sest nii mõnigi üritas nutujoru koos patsineiuga üles võtta. Pärast tunni möödumist saabus rahu majja ning kokatädi tõi lauale banaani ja õuna. See läks rõõmsalt kõigil kahe suu poolega sisse.  Minul oli nii vahva Lennat vaadata, sest ta üritas juba esimesel päeval kõike teistega koos teha. Üks poiss teatas siis kõva häälega, et temal on vaja nüüd pissile minna, mille peale Lenna temaga kohe kaasa jooksis. Siis selgus ka, miks oli kapiuksel seeneke.. igal lapsel on rühmas oma pilt – Lennal siis seenekesega riidekapp, isiklik pissipott ja käterätik. Lenna istus muidugi poisi kõrval rohkem seltsi mõttes, sest endiselt sinna potti midagi ei tule.

Edasi pakkisime endid õue. Õpetajal oli tükk tegemist, et need präänikud riidesse panna. Lisan veel, et kaks ema oli peale minu veel, kes õues olles minema hiilisid ning üks läks juba toas. Lapsed siis otsisid neid taga ja olid õnnetud ning ise endamisi mõtlesin, et miks vanemad ei ütle lastele, kuhu nad lähevad!? Mina kavatsen Lennale küll öelda, et emps läheb käib korra poes ära ja sina mängi ilusti sõprade ja õpetajaga. Esiteks ei ole lapsel sellist ajataju nagu täiskasvanutel ning teadmine, et ema ise ütleb, et tagasi tuleb, on palju parem kui see, kui õpetaja seal hiljem mingeid valesid välja mõtleb. Aga see selleks.

^6E446DB73F585ECFED57627CF9EA45064C3B3E00390DC36374^pimgpsh_fullsize_distr

Lenna võttis õues ühel armsal poisil käest kinni ja nii nad jalutasid pikalt käsikäes! (PS! Pildid on kahjuks telefoniga tehtud)

Seni oli tegelikult kõik superhästi ja minu jaoks väga lahe olnud, kui õues panin tähele, et ikka ja ainult tegeletakse ainult 1-2’ga, kes jonnivad. Teised, kes olid rahulikud ja tegutsesid omaette, neil oli ikka äärmiselt igav. Vihma muidugi sadas ja me olime kuskil varjualuse all ning lastel seal suurt palju teha polnud. Niisiis vaatasin, et kes mängis üksi nurgas sopaga, kes üritas vaikselt plehku panna ja Lenna oli siis see, kes pärast tundi aega õues olemist, lihtsalt ära tüdis. Hakkas igav, kõht oli tühi ja võttis mul siis lõpuks sõrmest kinni ning hakkas toa poole tirima. Siis mõtlesin küll, et kahju polegi niivõrd nendest, kes terve päev taga nutavad, vaid ka neist, kes reaalselt nutvate laste kõrvalt nii vähe tähelepanu saavad. Siinkohal ikka suur kummardus õpetajatele, sest see töö on ikka päris raske! Eriti nii väikestega. Ma usun, et õpetajad saavad ise ka aru, et teistega tuleks ka rohkem tegeleda, aga lihtsalt käsi ja jalgu ei jagu kõigile. Lisaks olin mina see, kes vähemalt kolmes olukorras päästsin lapse valusast kukkumisest. Samas, kuidas saab see õpetaja lõpuks üksi hakkama? Igatahes see õues olek pani mind siis mõtlema, et huvitav, kuidas Lenna käituks. Ma olen üsna kindel, et ta hakkaks seal nihelema ja isegi, et nutma, et keegi temaga sealt õuest ära läheks. Mille peale talle ilmselt öeldakse, et pole hullu, emme tuleb varsti, ära nuta ja et oleme veel pool tundi õues. Tegelikkuses on ju lapse soovid hoopis teised, aga eks see lasteaiaelu ongi selline, kus iga lapse hingeasjadesse ei jõutagi süübida.

Tuppa jõudes oli Lenna NII ÕNNELIK, lõpuks saab süüa! Minule üllatuseks jooksis ta suur hooga kokatädi juurde, kes keedukartulit (mida Lenna ei söö) taldrikusse tõstis ja seisis seal kõrval nagu viieline, et issand andke ainult süüa! Selle peale öeldi, et käed tuleb enne ära pesta. Lenna vaatas otsa, mõtles vist, et mida sa plärad ja istus lauda. Lõpuks suunati ta sealt ikkagi käsi pesema. Ja mis tähtsa näo ja olekuga ta oli, kui lõpuks kõigiga koos lauda sai istuda ja oma keedukartulit kanaga sööma hakkas. Vaatas ainult teisi ja toppis  suurt supilusikat endale suhu. Sõi oma neli ampsu ära ja siis avastas, et see toit pole ikka üldse tema jagu ning lõpetas oma toidukorra tubli leivaga. Tegelikult Lenna sööbki üsna vähe ning kodus sööb ta enne lõunaund vaid kohupiima. Mul olid silmad suured, kui nägin kuidas kaks poissi mõlemad kaks suurt kausitäit toitu ära sõid, leiba peale ja kruusitäis magusat jooki. Mõlemil olid suud mõnusalt punnis.

^99B34FE39BAE1078A34BFE76FF55BD7A20F9883A8D0244F815^pimgpsh_fullsize_distr

Igatahes lõpphea kõikhea. Päev oli väga edukas ja me pakkisime end kokku ning tulime koju magama. Minu jaoks oli vist päev sama väsitav kui päevakangelase jaoks ning magasime üheskoos kaks tundi. Nüüd teeme ühe puhkepäeva ja kolmapäeval siis jälle! Seekord vaatan jooksvalt, kui Lenna on sama tubli, siis teen ka tunnikeseks minekut. Loodetavasti on Lenna ka lõpuks üks neist põnnidest, kes täna seal rahus mängisid ja juttu vestsid ning rõõmuga kõike ilma emata kaasa tegid 🙂

2 thoughts on “Preili esimene lasteaiapäev!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga