Pool rasedusest juba käidud!

Kolmas beebiootus läheb küll linnulennul! Muidugi on siin mängus oma osa kindlasti Lennal ja Noral. Ütleme siis nii, et esimest last oli aega oodata, sai mõeldud ja uuritud iga arenguetapi kohta kõhus, hoolikalt planeeritud, end koolitatud ja ühesõnaga täis värk. Teise ootuse ajal oli nii 50/50, aeg läks üsna kiirelt, kuid samas sain ka nautida. Lenna hakkas pea poole raseduse pealt lasteaias käima ning nii tekkis mulle taas minu aeg, kus sain rahus puhata, mõtteid seada ja enda eest vaimselt ja füüsiliselt hoolt kanda. Kolmanda raseduse peale pole olnud suurt aega mõelda, käed – jalad on olemasolevaid lapsi täis ning aeg lihtsalt lendab. Muidugi vahel ikka piilun äppi ja tuletan meelde, mitmes rasedusnädal käsil on. Samas tean, et aega ei tekigi, kui seda ise ei võta. Plaanis on raseduse lõpus näpistada Nora lasteaias käimise arvelt veidi oma hingetõmbeaega. Nii uskumatu, kui see ka poleks, on tänaseks juba pool rasedust möödas, nii et üldse ei imesta, kui varsti juba hakkan oma viimast beebiootust otsapidi kokku võtma.

Teen väikse vahekokkuvõtte, sest hiljem kipub juba ununema. Esimesed 4,5 kuud on olnud taaskord üsna lihtsalt läbitavad. Alguses oli ikka tavapärast iiveldust, kuid oksendamiseni ma vist ei jõudnudki. Ühel korral tabas mind viirus, aga seda enesetunnet oleks raseduse kaela vale ajada. Paistetusi, krampe jms hädad mind õnneks ei kimbuta, kuid päris prii ma probleemidest pole. Mul on kõigi kolme rasedusega olnud korralik rauapuudus ning enesetunne ütleb, et ilmselt nüüd kolmandaga eriti tugevalt, kuna olen pidevalt väsinud. Selline jõuetuse tunne ja ega siin suurt midagi teha pole, kui vähemalt üritada neid rauatablette süüa, mida ma juba tean, et mulle lihtsalt ei mõju. Ilmselt on keha ka veidi väsinud, sest kolmas beebi on üsna väikse vahega tulemas ja muidugi võtab ta kõik vajalikud ained minult endale. See väsimuse tunne on lihtsalt nii väsitav. Magan praktiliselt igal lõunal ning õhtuks olen ikka läbi. Pidin üks õhtu linna sõites peatuse tegema, sest oli oht, et jään lihtsalt rooli taha magama. Sõitsin ja tundsin, kuidas silmad hakkavad aina tihedamini ja pikemalt kinni jääma.

Kaalutõusust nii palju, et mu algkaal oli minu normist 5-6 kg raskem! Ma tõesti ei soovita vahetult peale jõule rasedaks jääda..  Mäletan, kuidas detsembrikuus veel mõtlesin, et vahet pole see aasta lõpp ja uue algus, iga kevad võtan end nii kui nii kokku. Luban endale mõnuga jäätist ja muud head kraami. Noja siis, kui oli kokkuvõtmise aeg, jäin ma rasedaks ning käisin ühtlasi pimesoole operatsioonil, mistõttu ei tohtinud ma kuu aega end üldse liigutada. Ühesõnaga ideaaalne asjade kokkulangevus. Aga õnneks rasedusega on juurde tulnud vaid 2,5 kg ja eks ma peaksin rohkem pingutama, et väikest kaalutõusu stabiilsena hoida. Vaatasin just, et kui ma veel viis nädalat oma kaalus vastu peaksin, oleksin 25. rasedusnädalal sama raske kui Lenna ja Nora ajal, mis minu jaoks oli okei.  Lõppkokkuvõttes on nagu on ja olen juba õppinud, et üle ei maksa stressata, sest eelmiste rasedustega olen nädal pärast sünnitust kergem olnud kui enne rasedaks jäämist. Loodetavasti läheb kolmandaga sama rada.

Muidugi on üleüldine enesetunne kõige olulisem ning see on ka põhjus, miks ma kõikide rasedustega trennis käin. Nii ei erine ka kolmas rasedus eelmistest. Käin vähemalt paar korda nädalas vesiaeroobikas ning nüüd sõidan ikka kord nädalas ka rattaga pikemalt. Ei ole sellised “megauhamise” trennid, aga piisavad, et end natukene toonuses hoida. Väsimusele vaatamata on trennijärgne enesetunne üks parimatest tunnetest ning tunnen, et keha tänab mind selle eest. Palun, palun!

Mäletan, et meil oli beebigrupis jutuks, kuidas mõni esmarase arvavat, et ta tunneb juba 15-16. nädalal liigutusi. Ma olin ikka väga skeptiline ja võtsin veel sõna, et nooo ei saa olla võimalik. Laps on oma kasvult ju nii väike ja ilmselt võib tegu olla näiteks gaasidega. Vahepeal käisin siis ämmaemanda vastuvõtul, kes teatas, et oi näe, sul ju kolmas rasedus.. esimesed liigutused saad 15-17 nädal kindlasti kätte. Oma peas ikka ketrasin, et ära aja udujuttu! Oma mõtetes valmistusin ikka 20. rasedusnädalaks. No ja tere tali! On 16. nädal ja mida ma tunnen? Ebamäärast ujumist ja kergeid mükseid! Nii pidin kõik oma sõnad tagasi võtma..  Tõepoolest on see võimalik! Olen juba pea neli nädalat igapäevaselt beebi liigutusi tundnud ning selle üle on ainult hea meel. Annab märku, et ikka toimetab seal vaikselt!

Isud. Muideks ma ei ole vist lõpuni välja päris kindel, kas siit tuleb poiss või tüdruk. Kõikvõimalikud ennustused väidavad, et tüdruk tulemas ja olgem ausad, ka KV uuringus arvas arst, et pigem ikka tütarlaps.. kuid kui muidu on rasedused üsna sarnased olnud, siis kolmas ootusaeg on isude poolest küll totaalselt erinev. Lenna ja Noraga võisin ma magusat süüa ööd ja päevad.. aga nüüd? Juba raseduse algusest isutas mind väga heeringas, värske hapukurk, ananass ja leib.  Üleüldse peamiselt igasugused soolased asjad. Mäletan, et kui perekond veel rasedusest ei teadnud ning oli parasjagu sünnipäeva tähistamine, siis tõsteti mulle nina ette üks üüratu koogitükk, sest Laura on ju ometigi magusasõber. Vaevu suutsin mõned ampsud võtta, kui sokutasin koogi kiirelt Eriku taldrikule edasi. Igatahes siiamaani piirdub mu magusasöömine üsna vähesega. Näis siis, kas see heeringas – poiss, šokolaad – tüdruk peab paika või ei.. Ilmselt on mul lihtsalt mingisugune ainepuudus, aga siiski – siiski!

Muud siia – sinna mõtted:

  • Mõni vahel ikka mainib, et mõtle kolmas laps ja on ikka suur otsus.  Mul ei ole siiani hakkama saamise ees mingisugust hirmu küll tekkinud. Võibolla ei ole veel kohale jõudnud või siis lihtsalt, kui oled juba asja sees, ei tundu see enam midagi “imelikku” või ületamatult rasket. Ühtlasi tunnen end kindlamini, sest uuest aastast on kaks abikätt juures ning võimalus igapäevaseid kohustusi jagada.
  • Kas sa juba kardad sünnitama minemist? Kuidas sa ikka kolmandat korda seda teha suudad?Kolmandat sünnitust ma lausa ootan! Kaks esimest kestsid küll 28 ja 17 tundi, kuid võiksin siiski liigitada need ideaalsünnituse alla, sest mõlemad beebid sündisid seljasüsti mõju all. Nii puudub ka kolmanda korra ees hirm. Kui ei õnnestu hästi ajastada, siis nii kui nii taganemisteed pole ja kuna see sünnitus jääb viimaseks, siis tuleb see, mis tulema peab. Lisaks minu meelest on haiglas veedetud aeg alati nii nauditav olnud. Elaks nagu hotellis –  millegi pärast muretsema ei pea, võiks seda isegi et kergeks puhkuseks nimetada!
  • Olen õnnelik, et otsustasime oma hirmudest üle olla ning selle tee üleüldse ette võtta! Üha enam ma tunnen, et see oli õige otsus ning miski nagu olekski veel terviklikust perekonnast puudu ning nüüd on ta minu kõhus kasvamas! On ikka vägev küll, kui saab tingimusteta armastust veel ühele põngerjale pakkuda. Ei oskagi seda sõnadesse panna – midagi suurt, võimast ja uhket! 🙂

Kõige suurem kaasaelaja!

4 thoughts on “Pool rasedusest juba käidud!

  1. Airi says:

    Mis rauatablette sa võtad? Mul endal on lapsest peale tugev rauaaneemia, mis pillide söömisega ära kadus aga nüüd poole raseduse pealt uuesti välja lõi. Ise olen eluaeg tarbinud ja tarbin ka praegu Retaferi, mis peaks nendest kõikse tugevam olema 🙂 Nüüd kohe hakkab maasika hooaeg ka ja kuskilt lugesin et tassitäis spinatit ära krõmpsutada päevas siis peaks vitamiini vajaduse kättesaama (sisaldab ka ohtralt rauda). 🙂

    • NautigeHetke says:

      Mul on mingi teine firma.. Eesti apteekerite retsepti järgi vms.
      Peaksin ka Retaferi siis proovima..
      Muidu sõin siin vahepeal maasikaid kõvasti. Ostsin üle päeva kilo maasikaid, mille peaaegu, et üksi ära sõin.. muidugi spinati puhul ei kujuta ette, kuidas ma seda puhtalt sööma peaksin 😁

      • Airi says:

        Proovida võid muidugi 🙂 kunagi ei tea millal aitab. Aga spinatit krõmsputangi mina puhtalt niiöelda näksiks või vahepalaks 😁

  2. Laura says:

    See liigutuste tundmine on niiii individuaalne… Esimesega tundsin 14+0 ja teisega 12+ liigutusi. Gaasidega segi ajada minu jaoks on seda võimatu. 🙂

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga