Pole ammu nii palju vesistanud..

Kolm lugu, mis tõstsid  minu emotsioonid lakke ning panid mind nii palju mõtlema.

Esimene pisarakiskuja oli Pealtnägija lugu lastest, kes päästeametisse helistavad. Kohutav on kuulda seda siirast kurbust ja hirmu lapse hääles, kui ta nutval häälel räägib, et vanemad kaklevad ning ema lõi isal pea lõhki. Erinevaid salvestusi lastakse kuulda politseil, päästekorraldajal, ohvriarbi spetsialistil ja riigi peaprokuröril. Absoluutselt kõigi näoilme muutub pärast esimese salvestuse kuulmist. Minus tekib selline viha nende vanemate vastu, kes ei oska muudmoodi asju lahendada, kui kätega. Mis inimene sa oled? Mis inimene sa oled, et sa tõstad käe teise inimese vastu? Mis inimene sa oled, et sa peksad oma lapse vanemat käte ja jalgadega näkku? MIS INIMENE SA OLED, ET SA KÄITUD NII OMA ENDA LASTE SILME EES? Mul läheb süda pahaks, et selline – vabandust väljenduse eest –  rämps meie seas eksisteerib. Õõvastav oli näha laste filmitud video sellest, kuidas nende endi isa emale jalaga näkku virutab, mööda maad lohistab ja vastu ust teadvusetuks lööb. Ka kogenud päästetöötajatel on oma sellistes olukordades oma tööd raske teha. Ma isegi ei hakka siin spekuleerima, miks need inimesed on selliste vägivaldsete inimeste kõrvale jäänud. Sellest on korduvalt ja korduvalt räägitud, et piisab ju vaid ühest korrast aru saamaks, et see vägivaldsuse alge on olemas. Mitte üheski suhtes ei ole normaalne tunda hirmu, rääkimata muust! Minu esimene mõte oli, et nendele ohvritele tuleks lasta neid samu kõnesid nende endi surmahirmus olevatelt lastelt!  See on lihtsalt kohutav! Isiklikult oleksin ma nõus ka viimases hädas naiste turvakodus oma lastega elama, kuid kindlasti mitte vägivaldse inimese kõrval. Ma otsiksin mistahes abi, aga sellist elu ma ei elaks, isegi kui mul taskus oleks vaid viieeurone. Okei, ise kannatad need peksmised ära, mõeldes ehk, et toit on laual.. aga see, kuidas see laste psüühikale mõjub, on korvamatu. Tõesõna, seda 112 numbrit peaks juba maast madalast õpetama, alustades lasteaedadest. Ka politsei tõdes, et laps helistab vaid siis, kui tunneb tõelist surmahirmu ning ei tasu neid väikseid vapraid hingesid alahinnata. See on ikka tohutu julgus väiksel lapsel astuda oma vanemate vastu. Ausalt öeldes ma ei taha seda perevägivalla statistikat teadagi, sest mul on kuri kahtlus, et seda esineb ikka tohutult palju.  Mõelda vaid, kui väike osa reaalselt helistab ning neidki on nii palju.. mis siis see päris olukord veel olla võib?  Saate vaatamise lõpetasin ma pisarais ja see pani mind mõtlema, kui oluline on rohkem märgata enda ümbrust, olla tähelepanelikum ka pisikeste „huvitav, kas?“ olukordade suhtes.

Meie esimene elukoht oli Lasnamäel ning meie naabriteks oli üks väga vana proua ja tema keskealine poeg. Olime alles kolinud, kui ühel õhtul, üksi kodus olles, kuulsin kõva karjumist ja lauseid „ära tee!“. Ma vist ei kahelnud hetkekski, vaid kutsusin kohe politsei, kuigi nägin, et peale suuremat nüpeldamist lahkus mees korterist. Läksin nende ukse taha ja kutsusin memme meie korterisse teed jooma ning julgustasin teda ikka avaldus ära teha. Politsei fikseeris olukorra, kuid  kahjuks sellega asi piirdus. Vahel mõtlen, et mis on fikseerimise mõte? Kas see, et kui järgmine kord laibale järgi tullakse, siis on vähemalt teada, et suure tõenäosusega poeg ta maha lõi?

Veel sattusin ma vaatama ühte tõsielul põhinevat lugu, mis rääkis kahest paarist, kes on teineteise kõrval no matter what. Lühidalt, siis ühe paari meespoolel avastati ajuvähk, mis ühtlasi võttis temalt ka nägemise. Vähist sai ta lahti, kuid nägemist ta tagasi ei saanud. Mehe kõrval oli imeline naine, kes elas kõik need raskused temaga koos läbi. Saate lõpus nad abiellusid ja näha oli naise piiritut armastust oma kaaslase vastu. Teise paari lugu oli veel traagilisem, sest tegu oli üsna noorte inimestega, kes reisisid ja avastasid palju üheskoos maailma. Ühel üritusel kukkus aga naine veekogusse, kuid kuna tegu oli mõõnaperioodiga, siis kiirelt tuli vastu ka põhi. Arstid ütlesid, et ta jääb allapoole kaela halvatuks ning naise emagi julgustas meest, et mingu ta oma eluga edasi ning ärgu jäägu toppama. Ei, see sama noormees jäi oma tüdruksõbra kõrvale ning aitas teda kõikide toimetuste ja taastusraviga, tuli isegi sellepärast töölt ära, et kogu aeg naisele pühendada. Oma ühises pulmas pidas mees oma naisele kõne nii, et pidi korduvalt väriseva hääle tõttu katkestama. Siis saabusid ka minu silmi pisarad, sest tõesõna, need inimesed on imelised, haruldased ja tunnustust väärt! Selliseid inimesi on tohutult vähe, kuid tore, et nad olemas on! Jäin isegi mõtlema, et kui endal midagi sellist juhtuks, emba-kumba pidi. Ma ei ole nii kindel, kas ma suudaksin olla nii tugev ja heas, kui ka halvas lõpuni minna ja sama ka vastupidi. Ma ei tahaks elus oma kaaslase elu sel viisil ära rikkuda, et ta mind elu lõpuni põetama peaks. Eriti, kui tegu on veel noore inimesega, kes võiks täisväärtuslikku elu elada.

Kolmandaks käis mul vanaema külas ning kui ta pisarsilmi rääkis mulle „Oled jätnud jälje“ lugu, siis olin veendunud, et pean selle järele vaatama. Jah, lõpetasin taaskord pisardades ja see kolmas lugu viimase kahe päeva jooksul pani mind tõdema, et kõik raskused, mis meile teele tulevad, on meile õppetunniks.  Need läbi tehes ja neist midagi kasulikku kaasa võttes, oleme me oma ülesande täitnud. Neid peljates ning kergemat teed minnes, tulevad need raskused üks hetk uue ringiga tagasi. Tulevad seni, kuni lõpuks ikka õpid.

Ma olen ikka tohutult õnnelik ja tänulik, et nii mina, kui ka minu lähedased on terved, õnnelikud ja elujõulised! Tahes tahtmata paneb tervis paljuski meie piirid paika. Hea tervis on kõige alus, hoidkem seda!

One thought on “Pole ammu nii palju vesistanud..

  1. Avekas says:

    Vaatasin samuti Pealtnägijat ja Pritsoni saadet. Tegi silma märjaks küll, tegelikult on nii palju neid perekondi kus tarvitatakse vägivalda. 🙁 See hetk kui selle lohistaja tõttu laste ema sai vastu pead obaduse oli minu jaoks kõige jubedam. Ei oskagi sõnadesse panna mis öelda tahaks. Õudne.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga