Planeerija või mitte?

Lugesin siin põgusalt koduste toimetuste vahele elu planeerimisest. Hakkasin siis mõtlema, et kui suur planeerija ma tegelikult olen. No ikka väga suur! Ja ma ei oskagi öelda, kas ma olen just planeerija või suur eesmärkide seadja!? Tundub, et mõlemat.

Igatahes, absoluutselt kõik suuremad asjad on siiamaani tulnud mu elus teadlikult. Minu jaoks on täiesti tavaline võtta suuremaid ja väiksemaid eesmärke. Näiteks keskkoolis käies ma teadsin, et ma ju pean selle ära lõpetama, ülikooli viimasel aastal ma teadsin, et mul ei jää muud varianti, kui lõputöö ära teha. Esimest last planeerisime me väga hoolega, just arvestades uue pereliikme saabudes kõiki muid aspekte – haridus / töökoht / sissetulekud /elukoht jne. Kommenteeritakse, et kõik ei pruugi alati minna plaani järgi, siis see on absoluutselt õige. Ma olen lihtsalt selline planeerija, et kui ei lähe esimese plaani järgi, siis mõtlen kiirelt varuplaani ja nii lihtne ongi. Heaks näiteks võin tuua esimese lapse planeerimise. Sisimas olime tema saabumiseks valmis 1 a 1 k. varem, aga täpselt nii kaua ei õnnestunud mul lapseootele jääda. Olin üsna õnnetu, sest 12 sõpra/tuttavat/pereliiget tõid selle aasta jooksul mulle beebiuudiseid. Samas mõtlen ma alati, et kui ei lähe nii nagu soovin või vahel ka midagi kehvasti läheb, siis ju on see millegi jaoks hea. Mu peamine lause, mille järgi juhindun, on see, et kõik läheb täpselt nii nagu minema peab.. ja kõik läheb lõpuks ikka hästi. See, et sa ise mõtled, et nii minema peab, ei tähenda, et see ka nii oleks.  Lõpuks mängis elu meile esimese lapse täpselt ideaalsel ajal kätte. Pärast seda, kui lõpetasime oma lõputööde kirjutamise (kirjutasime Erikuga ühel ajal), suundusime me puhkama ning siis sai lõpuks ka see väike terake mu kõhus kasvama hakata.

Teise lapse puhul oli samamoodi, planeerisime tedagi hoolikalt, kuid tema ei lasknud end kaua oodata. Ja mis hoolikasse planeerimisse puutub, siis seda ma teen tõesti põhjalikult. Mul sõbranna alati naerab, et kas jälle on exceli tabel käepärast. Päris tõsiselt, on küll! Ja see hea abivahend on mind saatnud mõlema lapse planeerimisel, elukohtade vahetamisel, maja ehitusel, Eriku suurtes otsustes (ametikoha/kooli/töökoha vahetus). Kõik plussid – miinused, tulud – kulud, valikuvariandid nimedest, sünnikuu/tähtkuju …, nimeta mida iganes ja kõik saab sinna kirja. See lihtsalt annab mulle täieliku kindluse, et suured otsused on tehtud läbimõeldult ning kui hiljem ka selgub, et otsus polnud just kõige parem, siis vähemalt ma tean, et ma ei teinud seda rutakalt.

Ma planeerin ka absoluutselt iga kuud ette. Reeglina valmistan lõppeva kuu lõpus uut kuud ette, et oleks selge pilt, palju järgmisel kuul „vaba raha“ kasutusse jääb. Kas võtame suuremaid asju ette või lubame endale puhkusekuu, kus kulutame ainult endale. Ma olen teinud selliseid arvestusi eurode pealt ja no siiani ei ole veel hätta jäänud. Samuti annab iga suure otsusega laveerida ning kompromisse teha. Lõppude lõpuks on oluline, et sellel ka tulemus oleks. On kuid, kus anname endast rahaliselt maksimumi, nii et kuu lõpus tunneme rõõmu, kui saame taara ära viia.. ja on kuid, kus kulutame suurima südamerahuga mõnisada eurot riietele/puhkamisele etc.  Ja mõlemad variandid on teadlikud variandid! Kui võtta seda asja veel kompaktsemalt, siis planeerin ma ka iga nädalat – nädalatoit / trennipäevad / koristuspäev / puhkepäevad jne. Ma leian, et eriti väikeste laste kõrvalt muudmoodi väga ei saakski. Vähemalt mina ei saaks.

Ja päris ausalt, me oleme ka mõelnud / rääkinud ootamatutest asjadest nagu surm või lahkuminek. Viimane neist ei ole ilmselt väga ootamatu, aga siiski. Me oleme rääkinud läbi, kuidas me mingis olukorras otsustaksime, näiteks peamiselt selles osas, kui me koos siit ilmast mõne õnnetuse tagajärjel lahkuma peaksime, siis meie mõlemi jaoks on oluline laste edasine käekäik /elukoht ning ka see osa, mis puudutab meie kodu. Me ei ole veel notariaalselt midagi kinnitanud, aga see plaan(!) on olemas.

Igal asjal on oma hea ja halb külg. Vahel on seda liigset planeerimist ehk liiga palju ning see muutub omamoodi väsitavaks. Mul on nii mõnegi pealt veel õppida seda “go with the flow” elustiili. Samas ma tean, et ilma planeerimiseta ei suudaks ma vist selliselt eksisteerida nagu ma täna olen.

Lõppkokkuvõttes võin ma vist rahulikult, täie kindlusega väita, et ma olen kohe kindlasti eesmärkide seadja ja plaani-inimene!

Kas te olete planeerijad? Kui palju te elus ette planeerite? Või veel põnevam, kui sa oled täielik “mitteplaneerija”, siis jaga, kuidas kõik uus ja põnev sinuni jõudnud on!?

 

2 thoughts on “Planeerija või mitte?

  1. Vahel-olen-blogilugeja says:

    Nii põnev postitus! Tunnen päris tihti, et kui mõni planeerib miskit pisikest asja nädalaid ette, siis mina olen täpselt see, kes vooluga kaasa läheb. Samas olen inimene, kes mõtleb välksamisi umbes viis sammu ette, kõikidele potentsiaalsetele variantidele, kuidas miski minna võib. Mul on alati läbi mõeldud, mida mingi olukord endaga kaasa VÕIB tuua, kuid samas meeldivad mulle elu väikesed üllatused ja emotsiooni põhjal otsustamine (ma ei räägi siin suurtest asjadest). Ehk ma vist olengi mingi imelik hübriid, kes ei tee asju rutakalt või mõtlemata, samas ma armastan spontaansust ja elu vabalt võtmist. See ei tähenda, et ma ei tea mida elult tahaks või ma ei unistaks 🙂 Mõni nimetab seda elu usaldamiseks aga ma usaldan lihtsalt ennast ja enda valikuid, tulgu need kaalutledes või spontaanselt. Muidugi jah, kui sõbrannad küsivad millal beebid/oma korter tulevad, siis saan alati imelikke pilke, et KUIDAS ma ometi ei tea 😀

    • NautigeHetke says:

      Oh issand, nägin alles nüüd su kommentaari! 🙂
      Eks igaüks ongi omamoodi.. Planeerimine on tegelikult omaette kiuks, ega ei saagi väita, et see alati kasuks tuleks. Eks üritan isegi mõne kohapealt järeleandmisi teha, sest täiesti hulluks ei tasu end ka planeerida 🙂

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga