Pildid ajast, mil veel suvi oli..

Vahepeal tuli ikka hull suvi peale.. kõik olid nii tuhinas ning kolisime meiegi välja. Küll oli mõnus, Lenna oli just terveks saamas ning polnud märkigi teiste tegelaste saabuvatest täppidest. Kevadel on meil hoovis alati ülisuur võilillemeri, millest lapsed nii põnevil on.. sest “vaata kui ilus” ja “emme, teeme ühe hästi suure võilillepärja, mille ma tuppa riietekappi viin”. Pildi peal on tõesti ilus, aga elu näitab, et üsna tihti tuleb niiduk välja ajada ning puuke siia – sinna tõrjuda.  Eriti kihvt on veel see, et murutraktor läks enne hooaega katki. Seega ei teagi.. suve lõpuks elame heinas.

Pange nüüd tähele Nora outfiti. Ta vist ei mäleta möödunud suvest midagi, sest  tal pidid  25-kraadise soojaga raudpolt jalas olema paksud sukapüksid, kleit, tossud ja lätu. Milline imeline maalaps! Ja ise veel nii rõõmus. Meelitasime küll nii ja naa, kuid sukkadest me kuidagi kohe lahti ei saanud. Õnneks tulid nüüd jahedad ilmad peale ja tõstsin iga viimse kui sukapaari kõrgele kapi otsa ära. Ennetamaks järgmise soojalainet. Seega, kui te meid kuskil Noraga trehvate ja mõtlete, mis huvitav hilpharakas meil kaasas on.. siis ei, meie ei ole teda riidesse pannud.

Leia pildilt Rosanna..

Laste esimene piknik murul, koos lusika ja vitamiinipurgiga. Rosanna tegi lõpuks rohelisega ka veidi tutvust ning see ei meeldinud teps mitte.

See müts on ka omaette hea nali. Leidsin selle kapist ning mõtlesin, et paneks pähe.. me naersime Erikuga vist 10 minutit järjest. Rosanna näeb sellega välja täpselt nagu veepallur.

Ainuke normaalne pilt seeriast “vaadake kõik kaamerasse”..

Näete, sain meie Viljardi, Villu, Vilkuri ka pildile.. ei jõudnud teine oodata, et ma ta tuppa jooma laseks ning ega tema siis end oodata lase. Ma pole temast tegelikult ammu kirjutanud. Vanust on tal tänaseks veidi üle kolme aasta ning ütleme nii, et oleme temaga mõnusalt vatti ja vaeva näinud. Tema ilmselt meiega ka.. Ilmselt mõtles ta, et Noraga sai asi ühele poole, kuid kui Rosanna majja ilmus, ei läinud ta lapse ligi pea kuus kuud.  Tundus, et ta oli üsna stressis, sest ta pidevalt ründas meid – näksas jalast, hüppas lapsi pikali, tõmbas vihase küünega. Lenna ja Nora käisid kodus koguaeg mööda seinaääri. See oli nii absurdne olukord ja mõtlesin, et kui ta selliseks jääbki, siis ei saa me teda küll oma kodus pidada. Õnneks harjus ka tema pika vinnaga uue elukorraldusega ning nüüd on tore edasi! Või noh.. ta on rohkem majavalvur, kui sülekass. Reeglina elab ikka üsna oma elu ning lume sulades on ta rohkem õuekass. Vilkur on selline omamoodi.. meie pere lapsed on talle nii omad, et kui nad kuhugile kahekesi minemas on, käib ta nendega kaasas ja valvab.  Näiteks käivad nad mu ema juures nii, et Vilkur pressib end ka tuppa, magab seal seni, kuni tagasi hakatakse tulema. Üks õhtu mängis Nora üksi õues liivakastis ning Vilkur istus temast 2 meetri kaugusel ning valvas seni, kuni Erik ja Lenna ka maja taha jõudsid. Tegelt on ta armas ja oma, ikkagi meie esimene koduloom!

Üks väike trenn siia õhtusse!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga