Peaasi, et igav ei hakkaks ..

Millegipärast on kätte jõudnud jälle aeg, kus pidevalt on midagi muutumises. Ma ei saa aru, mis motoorne rahutus meid vaevab, aga lisaks sellele, et igal aastal uus laps sünnib, otsustasime oma elu veel põnevamaks elada. Vahel tekib endalgi küsimus, et miks me koguaeg suuri otsuseid tahame vastu võtta? Sinna sisse käivad igasugused kolimised, maja ehitus, kõik meie kolm last, minu tööle minemine ja nüüd siis tundus, et õige aeg oleks ka Erikul uusi väljakutseid vastu võtta. Lisaks siis sellele, et meil niigi hakkab korralik planeerimine lapsehoidja ja vanemate vahel, võtame juurde uusi riske ja lähme väikse ootusärevusega neile vastu. Eks vahel mõtlen ikka, et loodetavasti see liigne julgus kätte ei maksa. Samas mulle nii sobib, et me Erikuga hingame ja elame ühes rütmis. Kõik olulised valikud oleme püüdnud läbi mõelda ja isegi, kui uus tundub veidi harjumatu või kohanemist vajav, siis päeva lõpetame ikka küsimusega  – millal siis veel, kui mitte nüüd? Kui ei proovi, ei saagi teada, mida elul sulle tegelikult pakkuda on. Oleme kuidagi ikka seda meelt, et alati saab ja kui toimuvad ebaõnnestumised, siis küll neist ka välja ujutakse! Kõige hirmutavam tundub mõte, kus vanas eas lastelastele räägid, et kõige pöörasem seiklus su elus oli 40 aastat ühte asja teha. Võibolla isegi mitte ühte asja, aga lihtsalt elada elu vaid mööda turvalisi valikuid. Ausalt öeldes on huvitav viie aasta möödudes taas tööd teha, sellist teistmoodi tööd. Mõnus ja põnev on! Muidugi ei ole kõik päevad ühtemoodi ilusad ning ikka tuleb ette, et pead veidi out of box  või mugavustsoonist väljaspool tegutsema. Samas tore on end jälle uutes asjades proovile panna.

Seda on naljakas kõrvalt näha, kui paljud on imestunud nägudega, kui kuulevad, et mul on kolm last ning noorim on 1-aastane. Peamised reaktsioonid on, et miks sa küll lapse kõrvalt tööl käid, saaksid ju pool aastat tasustatult kodus olla. Ma lihtsalt ütlen selle peale, et inimene ise tunneb, kui on õige aeg. Ja kui asi on õige, jookseb kõik iseenesest paika. Meie lapsed on väga hoitud ja Rosanna ei pea kuhugile hoidu minema, vaid saab oma turvalises kodus imetoreda hoidjaga kasvada. Mäletan, et olin ise kunagi ülikooli kõrvalt lapsehoidja, ka 5 päeva nädalas ja hommikust õhtuni üsna pikad päevad. Ja mul oli niiii äge klapp teise pere lapsega.. selline tunne nagu oleks täitsa enda oma. Lõpuks oligi ta mul nagu väike sõbranna, kellega tegime päevaseid toimetusi koos. Mida aeg edasi, seda põnevamaks ka läks. Soovisin ka oma lapsele väga sellist hoidjat, kes ei käi siin vaid raha pärast, või et okei, hoian siis lihtsalt ära.. vaid kes ongi selline nooruslik ja lahe ning mis peamine, et ise tahab. Mulle vähemasti tundub, et oleme sellise inimese ka leidnud!

Meil on Erikuga ikka super hea tiimitöö ja ma loodan, et see jätkub väikeste kohandustega samas vaimus edasi! Naised, kel teil veel lapsi pole – palun valige hoolega omale kaaslast ja tulevaste laste isa! See on ikka nii oluline, et mõtleksite ja elaksite ühes või vähemasti sarnases taktis. Erik on minu teine pool ja ma armastan seda mõtet, et ilma minuta saaks ta ideaalselt kõikide pere ja kodu puudutavate asjadega hakkama. Jutt meestest, kes lastega ei tegele või kelle arvates koduasjad on naiste rida.. see on minu jaoks lihtsalt nii teine sajand, kui üldse olla saab.

Ja ausalt öeldes au ja kiitus naistele, kes igapäevaselt mehi korras kodu ja sooja söögiga ootavad. Lapsed on olnud hoitud ja kõigil on õhtu lõpuks hea olla. Ma olen ise selles rollis olnud ning nüüd kuu aega vastupidises rollis olles, ei oskaks ka midagi mõnusamat tahta. Mehed, teadke, et see on ikka puhas luksus, kui saabute koju ja ei pea mõtlema hakkama, mida täna süüa teha. Ma olen iga jumala päev olnud tänulik, sest ei pea niigi tööga kohanedes veel eriliselt kodule rõhku panema. Erik on kõige vajaliku eest hoolt kandnud! Aitäh sulle!

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga