Pärimine pole lust ega lillepidu!

Kirjutan pärandusest ja pärimisest. Kõik puutuvad sellega elu jooksul kas kaudselt või otseselt kokku. Pärida saab siis kolmel viisil: pärimislepingu (kokkulepe, kus pärandaja nimetab teise isiku oma pärijaks), seaduse (pärand jagatakse esimesel ringil võrdselt laste ja abikaasa vahel, teisel ringil näiteks kui lapsi pole saavad vanemad ja abikaasa jne) või testamendi järgi (pärija ise valib kuidas ta oma vara pärandab).  Kõige keerulisem variant on siis, kui inimesed pole teinud pärimislepingut või testamenti ning seda eriti kärgperedes, kus mehel või naisel on elu jooksul olnud mitmeid abikaasasid ning nende kõigiga erinevad lapsed.
Tahangi kirjutada sel teemal, et inimesed oleksid natukene rohkem teadlikumad, mida see pärandamine ja pärandus endaga kaasa toob. Esiteks on see küllaltki keeruline teema, sest  leibkonnad on nii erinevalt üles seatud. Teiseks ei ole pärimises mitte midagi positiivset, kui pärandit pole korralikult vormistatud. Eestis on nii palju neid juhtumeid stiilis „ma poleks iial arvanud, et minu perekonnas selline rahaahne inimene on” . Üllatus, üllatus. Selliseid inimesi on igas perekonnas ja nad ilmuvad alles siis välja, kui ise kasu tahavad saada. Tavaliselt on tegu just nende inimestega, kellest sa kõige vähem seda ootaksid. Seega ärge arvake, et teie kõik õed- vennad, tädid- onud (nende elukaaslased, perekonnad) nii üllad on, et mõistlikult asju lahendada suudaksid. Eestlastele on kombeks kõik asjad kokku kraapida ja sellest samuti ei piisa. On ka vaja teiste inimeste rahakotti piiluda.  Olen kuulnud ja näinud nii palju absurdseid olukordi, kus järgmisel päeval pärast inimese surma, tullakse ja hakatakse nõudma oma osa. Võetakse isegi kadunu kodust pildid ja pildiraamid seinte pealt kaasa. Tegelikult need inimesed, kes minemas on, ei kujuta ettegi kui palju jama nad võivad endast maha jätta. Vildakad ja ebaselged testamendid, kus pärandatakse x- inimestele oma vara, tekitavad tohutult segadust. Ja lahkunu ei kujuta ettegi, mis juba päev pärast matuseid toimuma hakkab. Muidugi ei saa ka pahaks panna, sest selliseid heauskseid inimesi on nii palju. Tihti leidub perekonnas vähemalt üks ebanormaalne inimene, kes ei austa lahkunut. Ja see on lihtsalt vastik. Jääb lootus, et kadunu seda lihtsalt pilvepiirilt näeks.
Teine asi, millele absoluutselt ei mõelda, on probleem, mis võib ka puudutada traditsioonilise perekonna mudelit. Näiteks, perekonnas on ema-isa ja neli last. Laste vanematel on ainukeseks varaks suur maja, kus on mitu põlvkonda üles kasvanud. Nüüd vanematega juhtub midagi ja pärand läheb seaduse järgi kõigile neljale lapsele võrdselt. Idee poolest tähendaks see seda, et maja müüakse maha ning summa jagatakse neljaks. Aga oh üllatust, kaks neist lastest leiavad, et maja ei saa ikkagi maha müüa, sest see on justkui omaette ajalugu ning nemad koliks sinna hea meelega ise sisse. Muud ei jääks neil sellise variandi puhul üle, kui teistele lastele nende osa rahas kinni maksta. Aga kui ei ole sellist võimalust ? Mis siis saab?  1. Kaks last loobuvad oma osast 2. Müüakse suure vihaga maja maha. Noo igal juhul ei jää mingi osa neist inimestest rahule ja väga kergelt juhtub see, mis paljudega. Perekonnad lähevad tülli ja peavad pikalt viha teineteise vastu.
Minu jaoks on veel arusaamatu, kui pärandatakse üle põlve. Muidugi on erandjuhtumeid ja kõike ei saagi ühtemoodi vaadata. Siiski pean normaalseks, kui pärandatakse põlvest põlve. Nii nagu ka õigusjärgselt, peaksid esimesed pärijad olema ikkagi kõige lähedasemad – ja nendeks on sinu enda kasvatatud lapsed ning abikaasa, kellega oled lubanud olla nii heas kui halvas.
Ühesõnaga neid variante, mis kõik võib juhtuda, on väga palju. Nii et ei tasu arvata, et see pärandi saamine mingi suuremat sorti õnnistus on. Ja mina leian, et see on normaalne, kui kõik lapsed oma vanematega selle teema ükskord ette võtaksid, et hullemaid tagajärgi tulevikus vältida. See on väga vale arusaam, kui ei julgeta sellest juttu teha, sest „äkki keegi arvab, et ma loen ta raha või ootan kellegi surma”.

Palju edu, isegi kui puutute selle teemaga alles 30 aasta pärast kokku! Tõsiselt, ärge kartke rääkida oma lähedastega sel teemal, sest ma usun, et keegi poleks huvitatud oma õe- venna või teiste sugulastega eluaegset viha pidamast. 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga