.. pärast pikka vaikust

Vau! Endalegi üllatuseks pole ma nii ammu bloginud. Sellist 2-kuust pausi polegi vist viimase kaheksa aasta jooksul olnud. Viiruse aeg möödus ühelt poolt justkui edukalt, teiselt poolt oli nii palju segaseid aegu ning see aasta on kahtlemata minu ja Eriku ühise 15. aasta jooksul üks keerulisemaid. Puutusime viimase kahe kuu jooksul nii paljude segaste asjaoludega kokku, mida poleks eluilmaski ette osanud näha. Õnneks on see aeg tasapidi möödumas.. pikk tee veel minna ja on veel palju tööd teha enesega, kuid loodetavasti saame aasta lõpus aasta edukalt kokku võtta. 2020 esimene pool on kindlasti selline, millele väga positiivselt tagasi ei vaata.

Mul on hea meel, et suvi on otsapidi meieni jõudnud ning algus tervitas meid küll mõnusalt, soojalt.  Meil on kodus palju muudatusi toimunud ning Lenna kolis vahepeal oma tuppa ning väiksemate tüdrukute tuba sai ka lõpuks täiesti valmis.  Lõpuks ometi on meil täitsa enda magamistuba, kuhu teistel asja pole. Mul on selle üle ainult suur rõõm! Lõpuks sain ära tellida oma öökapid, laualambid, kardinad ja kõik jutud! Varsti on nagu päris täiskasvanute tuba, ilma võrevoodi ja luttideta patjade vahel. Rosanna on ilusti oma uue voodiga kohanenud.. magamapanek võtab muidugi pika aja, kuid arvestades, et ta on kõik “huvitavad” küljed Lennalt pärinud, siis mind sellline tunniajane voodi kõrval istumine ka ei üllata. Muidugi viimased hommikud on ta sujuvalt kell 6 meie juurde kolinud, aga hetkel veel pigistab silma kinni.

Erikul on seoses uue tööga tekkinud välislähetustel käimised, mis tähendab, et olen kolmega täitsa omapead. Pean tunnistama, et alguses täiega pelgasin, sest kuidas ma nii pika aja nendega kõik vajalikud toimingud tehtud saan, kuid tundub, et ma olen isegi produktiivsem, kui siis, mil Erik kodus on. Lapsed on kuidagi koostööaltimad. Võibolla on nad kuulekamad, sest neil on lihtsalt veidi kahju, kui ma üksi nendega taidlema pean. Kasvõi sellised igapäevased ülesanded, tüdrukud on majapidamistöödes nii ilusti kaasa löönud. Nädalavahetusel mõtlesin, et miks ma seda kõike üksi pean tegema, kui lapsed hea meelega aitaksid. Niisiis korrastas Nora kappe, viis musta pesu pesumasinasse ja puhta triikimisse. Lenna vaatas, et kõik mänguasjad oleksid oma kohtadel, sest Mart (meie robottolmuimeja) hakkas tööle ning pole vaja, et ta kohe errorisse jookseks.  Leenu viis veel kõik välisjalanõud garderoobi ning pani paariline paarilisega ilusti kõrvuti.  Tihti muutub see korralikuks seapesaks, sest igaüks otsib sealt oma lemmikuid..

Samas üks vahe sattusin just ühele Pere ja Kodu artiklile, õigemini pealkirjale, kus väikese vanusevahega laste ema räägib, et ta ei jaksa. Alt leidis muidugi igasuguseid vahvaid kommentaare, kus emad kordamööda käsi rinnule lõid ja ei saa küll nemad aru, milles seisneb raskus. Pidasin kuidagi vajalikuks siia veidi meist ka kirjutada. Lenna, Nora ja Rosanna on kõik 2-aastase vanusevahega ning ma pean tunnistama, et on tõepoolest väga väsitav! See jutt tugivõrgustikust, vanaemadest, hoidjatest.. kui te arvate, et see midagi oluliselt päästab, siis tegelikult mitte. Hinge saad tõmmata, aga sisuliselt oled sa oma lastega ikkagi koguaeg koos. Ma pakun, et 95% hoiukordades, mida me vanematelt küsime, on seotud töö tegemisega. Me pole kahekesi ikka väga ammu kuskil nii käinud, et viime umbes lapsed ära ja siis oleme kahekesi. Tavaliselt lähevad lapsed ämmale või mu emale nädala sees, kui tööl käime. Sel nädalavahetusel saame üle pika aja koos pulma minna ja öö kodus eemal olla. Laste igasugused pisikesed nääklemised, tülid, solvumised on väsitavad. Ka metsikult kõva hääl ja rõõmsad kiljumised. Eriti väsitav on see siis, kui sa öösiti magada ei saa. Vahepeal leidsin end väga tihti mõtlemas, et ei jaksa ja liiga palju on korraga kolme lapse kõrvalt ette võetud. Muidugi käivad väsimuse ja tüdimusega kaasas ka need toredad hetked.. mil Nora ühel sünnipäeval tuli näiteks minu juurde, niheleb mu ees pikalt.. küsin siis, et mis sa soovid ja ta ütleb, et ta tuli mulle lihtsalt ütlema, et ta armastab mind. Või kui Lennaga jääb õhtuti jutustamisaega ning räägime maailmaasjadest või loomadest. Saadab mind õhtul oma toast ära ja ütleb, et kohtume unenäos. Rosanna on veel väike, kuid oma emotsioonides nii siiras. Mõtlen siin neid positiivseid emotsioone, mil koju tulles üks hea-tuju laps vastu tuleb. Eks see vanemaks olemine ongi selline üles- ja allamäge ning mida rohkem lapsi, seda enam ka situatsioone, millega tegeleda.

One thought on “.. pärast pikka vaikust

  1. Mina says:

    Minu imetlus 3+ lastega peredele (eriti veel väikse vanusevahega), kes veel kenasti omavahel hakkama saavad. Muidugi on väsitav see. Sellepärast mul 2 last suurema vanusevahega ongi 🙂

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga