Rosin juba poolteist aastat vana!

Täiesti uskumatu, kui kiiresti on aeg läinud! Rosanna sai täna poolteist aastat vanaks! Viimane laps kasvab kuidagi eriti ruttu.  Tundub nagu paar kuud tagasi oleks tema aastast sünnipäeva pidanud ja nüüd juba triivime siit teise eluaasta poole. Ikka küsitakse, et kas on hirmutav ka, et lapsed nii kiirelt kasvavad? Praegu sellist tunnet üldse pole, sest tegelikult on nad veel väiksed. Samas sattusin üks päev vaatama vanu videoklippe, mida olin Lennast kunagi instagrami üles laadinud ja siis tuli küll kerge heldimus peale. Isegi tema oli alles nii väike ja mõelda vaid, et  kui tema oli poolteist aastat vana, siis oli ta veel ainuke laps. Aina enam ma veendun, et rosinas on palju Lennat. Kuidagi beebieas nii sarnased ja tegelikult see iseloom on ka ikka väga üks ühele. Lenna oli väiksena ka selline kulm kortsus ja niisama naerma ei kippunud. Rosanna tundub täpselt sama masti laps olevat. Nora on meil selles suhtes ikka täielik erand, sest ta on kõik oma 3.5 aastat lõbus sell olnud.

Aga vot see meie roosikene on selline, et kui midagi ei meeldi, paneb kulmu kortsu, tõstab lõua üles ja ümiseb oma madalat häält. See on tegelikult nii naljakas, isegi suuremad tüdrukud hakkavad igakord naerma, kui ta seda nägu jälle teeb. Ta on selline toimekas ja iseteadlik. Hakkab vaikselt seda kahest sisse viskama ning ausalt öeldes pole ma oma vaimu veel valmis pannud. Ma mäletan, et selline 1 a 10k. on suuremad tüdrukud hakanud normaalselt end kehtestama ja eks rosinal on juba esimesed tundemärgid. Saate aru küll, see on nagu rohkem 1.5 – aastase otsustada, kas ja kuidas me välja lähme. Paraku on meie kolm tüdrukut endale sama kange ema vastu valinud, nii et kui ikka õue ei taha tulla, siis jääd üksi tuppa. Aga nali naljaks. Rosannal viskab juba praegu seda riietumise teemat sisse ja ma juba tean eos, kuhu see välja jõuab. Ees terendab see periood, kus paned lapse riidesse ja ta koorib end lahti ja PROOVIB uuesti panna, sest kõike on vaja ISE teha.  Elame, näeme! Rosannale on veel iseloomulik selline solvumine. Mäletan, et Lenna oli ka selline, kes ei hakanud kohe kisama, vaid pigem torises ja ei lasknud kellelgi end puutuda. Vot selline on ka meie kolmas tüdruk. Mäletan, et Nora solvumisleveli võis aga väga kergelt saavutada ning oi, mis üürgamine koheselt lahti läks. Muidugi ei saa salata, on ka rosin ära õppinud selle ääretult kõva häälega rääkimise.. ja mulle tundub, et mida laps edasi, seda lärmakamaks nad lähevadki, sest vaja ju kohe ruttu oma soovitud tähelepanu saada ja mis sa teed, kui kaks konkurenti pidevalt kõrval.

Tegelt on Rosanna väga äge laps! Ta on selline asjalik.. koguaeg käib ja toimetab omaette või teistega. Väga popp on praegu oma beebiga mängida, sest seda tassib ta igasse tuppa kaasa, söödab ja hoolitseb tema eest. Vaikselt on hakanud avastama ka LEGOsid! Selline kuu – kaks tagasi oli periood, kus ta käis end wc-potis pesemas ja üleüldse see veevärk oli täiega tema teema, sest kui ta kuulis, et kuskil dušš salamisi lahti läks, ronis ta riietega KOHESELT  sinna alla. Ja eriti lemmikud olid tema saunajärgsed päevad, kus ta käis leiliruumis kopsiku seest vett otsimas. Õnneks sellega oleme vist nüüd ühele poole saanud.

Tähelepanelikumad jälgijad on märganud ka neiu moekat tukka ning ma polegi vist selle tuka tagamaid siin blogis kirjutanud.  Vaatasin siis mina üks päev, et lapsel juuksed jumala silmas.. eirasin ja mõtlesin, et okei okei, käime kuskilt juuksurist kiirelt läbi ja siis saame korda.. möödusid päevad ja mul näpud juba sügelesid. Proovisin siis esimest korda lõigata nagu suurematelgi olen lõiganud. Noh teate küll, võtad aga köögikäärid ja püüad no nii enam vähem sirgelt lõigata.  See kohe ikka üldse Rosannale ei sobinud. Üks päev siis vaatan, et oh laps on omaette dušši all, toon kiirelt käärid, et äkki saan siis otsagi veidi lõigata. Ütleme nii, et ma olen kõike proovinud, aga lapse selja tagant tuka lõikamine pole veel minuni jõudnud. Ja nii tundus see üsna hea idee.. võtsin käppelt aga juuksed kuidagi näppude vahele ja lõikasin aga maha. Pesime, kuivatasime ja siis ei suutnud ma küll naeru tagasi hoida, sest esiteks tukk oli täiesti viltu ja teiseks juba väga lühike.. Aga kuna enam polnud vahet, kas lühike ja viltu või väga lühike ja sirge, siis otsustasin viimase kasuks. Ikka päris pikalt ajas laps meid naerma, kui ta meile vastu kõndis. Selline armas kiiver peas. Õnneks juuksed kasvavad tal ruttu ja eks järgmine kord siis paremini ..

Rattasõit, koogitegu ja kolimine..

Me oleme tänaseks siin juba kaks nädalat kodus olnud. Ise olen poes käinud ja meie enda rendiruumides tööd teinud. Meid suunati küll kodukontorisse, aga laste kõrvalt on veidi keeruline, niisiis on ikka ideaalne võimalus oma asjad ära teha sisuliselt kodust üle tee. Erik on töö tõttu liikuvam, nii et päris eeskujulikud me nüüd ka pole.

Päris hull on ikka mõelda, et kuu aega peavad lapsed veel kodus olema. Lenna on sisuliselt praegu juba oma tüdimuse astme ületanud. Nii palju vingumist ja nuttu iga päev, et ma ei kujuta ette, kuidas siin tervemõistuslikuks jääda saab. Iga päev mängime lauamänge, joonistame, käime õues. Muideks Leenu õppis meil rattaga sõitmise vahepeal ära, nii et tegevust on küll ja veel!

Ta on selles mõttes üsna tubli, et rattasõit tuli ikka väga kiirelt. Esimene päev harjutasime, tundus kuidagi lootusetu, aga järgmine päev lasi Erik juba sadulast lahti ja ise ta sõitiski. Muidugi millele me üldse ei mõelnud, olid need korralikud matsud, mis ta sõites vastu maad paneb. Esimestel päevadel ei tulnud see keeramine, ega ka rahulikult rattalt mahatulek üldse välja. Nii, et vähemalt kaks päeva viskas end sõitvalt rattalt hoo pealt vastu asfalti või kruusa.  Endal oli küll valus vaadata, aga ta ise oli rahul. Kolmandal päeval õppis vaikselt 90c pöörama ja no eks nüüd tuleb lihvida seda värki siin. Lennal on 16 tolline ratas ja tahaks tegelikult 20 tollise nüüd ära osta ja Norale praeguse ratta harjutamiseks jätta. Ma mäletan, et olemasoleva ratta saime ca 100 euroga ja see oli mingi sooduse ajal. Arvasin, et laste rattad sinna kanti jäävadki, aga “tore” avastus oli, et  rattad jäävad pigem ikka sinna 200 – 400 euro vahele. Julm ikka! Lisaks sellele on Lenna kõikidest riietest/jalanõudest välja kasvanud. Vaikselt siin soetanud, aga kõik pakid liiguvad üsna aegluubis ja ei saa pahaks ka panna.. kujutan ette, kuidas kodused inimesed mööda epoode käivad.. Lenna jõudis juba vanaemalegi rääkida, et tal pole üldse riideid ja see teeb ta õnnetuks.. Vaene inimene!

Üks päev tegime siin tordi meisterdamise võistluse, nii et mõlemad tüdrukud said oma materjali ette ning tegid oma maitse järgi koogi. Üllatus, üllatus, mõlemad tulid väga head välja ja vanemad said end korralikult nuumata. Seda kooki sai lõpuks nii palju, et me ei jõudnudki kõik ära süüa. Vähemalt oli lastel toimetamist! Nii, et pange lapsed kokkama, tulemuseks 2n1. Lapsed tegevuses ja ise saab ka maiustada!

Meie jaoks suur muutus on veel see, et kolisime lõpuks tüdrukute toad ümber. Võtsime aga nari lahti ning Lenna kolis enda voodiga endisesse nukutuppa, tänasesse oma tuppa. Saime ikka korralikult mööbeldatud, nii et terve õhtu oli tegemist täis. Rosannale saime aga hea hinnaga ajutise voodi, mis oli vist mõõtudelt 70×140, nii et see vist väga kaua ei kesta, aga meil oli nii või teisiti plaanis samasugune voodi lasta teha nagu suurematel, nii et seni ajab sellega asja ära. Uskumatu kergendustunne oli suurematest lasteasjadest lahti saada. Lõpuks ometi saime  ära anda võrevoodi ja suure mähkimiskummuti, samuti leidis tipitelk uue omaniku! Mul on nii hea meel, et saime asjad kuidagi nii ära mahutada, et Lenna tuppa jäi mänguasjadest vaid nukumaja ning väiksemate tuppa raamatud ja väiksemad mängud. Kes pikemalt blogi jälginud, teab, et ma olen alati üritanud vältida olukorda, kus mänguasjad elutuppa või magamistuppa trügiks. Selle ümber mööbeldamisega tekkis veidi tunne, et pärast on need magamistoad lihtsalt mänguasju paksult täis. Aga tõesti! Super hea tunne on, et lapsed on suuremaks kasvamas ning kõik see titmajandus hakkab siin majas lõpuks otsi kokku tõmbama. Mul on kohe siiralt hea meel, et siia majja enam lapsi ei tule!

Uskumatu, aga see väike tegelane oskab suure kiiguga kiikuda!

Kuus uut tegevust meie kodus!

Kaheksa päeva lastega kodus on pannud meid eriliselt mõtlema, kuidas nende aega lõbusamalt sisustada, sest kui täiskasvanu jaoks on see juba üsna üheülbaline, on see tegelikult ka laste jaoks mõnes mõttes väsitav. Olgugi, et meil on kodus kaks mängutuba, siis nädalaid järjest samade mänguasjadega mängida, on päris nüri.  Jäin siis ühel päeval juurdlema, et tegelikult puuduvad meil kodus lauamängud. No reaalselt tsirkus oli meil olemas, aga muud suurt midagi. Ma pole isegi mõelnud mingitele toredatele ühistele lauamängudele, sest sellised pikemad tegevused Rosanna kõrvalt tundusid nagu veidi maratonijooksuna. Nüüd aga, mil kõik tegevused aina kordusid ja kordusid.. mõtlesin, et telliks mõned uued mängud koju. Ja eranditult kõik on tüdrukuid siiani pikalt tegusana hoidnud! #eiolekoostöö

1. Lauamäng Dobble Winter.  See jäi mulle puhtalt -36% soodustuse tõttu silma, hinnaks 6.99 eurot Apollos. Täiega hea tähelepanu harjutamise mäng. Põhimõtteliselt tuleb leida  pildilt ühesugused kujundid. Ütleme nii, et kolmesele on ehk võidu peale veidi keerulisem, sest need pildid on reeglina eri suuruses ja olgem ausad, ma isegi alguses mõtlesin, et ega see suurt pinget vast pakkuda ei saa.. kuid eksisin. Täitsa mõnus mäng on! Endalgi võtab ka hetke aega, et õige vastus öelda.

2. Tegevuskaardid – 100 muinasjutumõistatust. Täiega tore mäng! Põhimõte on siis selles, et viiekümnel kaardil on mõlemal pool üks ülesanne . Ülesannete keerukus on erinev – mõnel kaardil ühenda mööda joont üks asi teisega, teisel jälle leia puuduolevad osad, kolmandal vaja juurde joonistada, neljandal piltidevahelised erinevused leida jpm.  Erinevatel kaartidel saadavad last muinasjututegelased. Tihti küsin näiteks Lennalt juurde, mida ta antud muinasjutu kohta üldse teab. Meie pere kolmene lahendab lihtsamaid ülesandeid ja viiesele on kõik need ülesanded täpselt jõukohased. Muidugi ülisuur eelis on see, et need on korduvkasutatavad. Lahendused saad hiljem ära kustutada. Jäin just mõtlema, et kui lapsi rohkem, siis äge oleks isegi võistlus teha, kes kiiremini ja õigete vastustega ülesanded lahendab, on võitja!

3. Puidust trips-traps-trull. Meie enda Puhhi poes on müügil puidust vastupidav trips-traps-trull, mille ma mingi hetk Lennale ostsin, sest viiene tundus paras sellega mängimaks. Ja oligi! Saab täitsa hästi aru ja oskab juba ette näha, mida jälgid, et vastane ei võidaks. Minu meelest täiega tore toode, sest esiteks on see puidust ning kestab pikalt ning ei pea lõputult paberit kulutama, et neid riste ja ringe sinna joonistada. Ja kuhu ma lõpuks jutuga jõuda tahtsin.. hoopis sinna, et kui peres on lisaks viiesele ka selline paras ühene, siis Rosannale pakub see mäng umbes sama palju pinget, kui Lennale. Ta küll sisu ei mõista, aga tema jaoks on ääretult oluline neid klotse sisse ja välja tõsta.

4. Minu esimene Alias. See on vist meie üks absoluutne lemmik! Märkasin seda Nora rühmas ja ma isegi ei imesta, kui ma selle sinna ise müüsin. Igatahes oli see mul pidevalt mõtteis ning jõulude ajast mäletan, et oli ka mineva kauba hulgas. Ja nüüd kodus olles tuli see mulle esimesena ka pähe. Nii läks ka see mõte kaubaks.

Põhimõtteliselt kõik on nagu ikka, lihtsalt lihtsamad ja lastele sobilikud sõnad on pildi näol ning seda päriselt nii äge kuulata, kuidas nad end väljendavad ning ajas paremaks muutuvad. Olin just samal ajal tube koristamas, kui kuulen, kuidas Lenna hakkab Erikule seletama:

“No see on selline asi, mis on suvel, eks.. selline, mis nagu tilgub.. aga täiskasvanutel ei tulgu. Ainult lastel tilgub”.. vaatan koridorist Erikule otsa ja ise täiega naersin. Muidugi valel ajal naersin, sest õige nali alles saabus.

Nora megalt kiheles kõrval..  “mina tean, MINA TEAN, MINAAAA!!!” Erik: “Okei, okei, take it easy, pöial-liisi, ütle ära siis, mis sa arvad, mis see on?” Nora: “JÄÄÄÄÄTIS JUUUUU!” Lenna: “jaaaa Nora, ongi jäätis, tubli!” Lihtsalt hoobilt selline teineteise mõistmine!  

5. Suurematele oli tegevust küll ja veel ning siis sattusin üks päev  meie oktoobrikate grupis märkama, et joonistustahvel kütab kirgi. Mõtlesin, et meil tegelikult Lennal kunagi oli ja see oli täitsa asja ette, kuid kuna ma vahepeal olin väga usin plastikust loobuja, siis läks ka meie tahvel. Nüüd pidin ta ikkagi tagasi ostma ja mu ainuke kriteerium oli, et see poleks mingi väike kipakas, vaid selline, kus saab ikka normaalselt suurteoseid vormida. Kuna suuremad tüdrukud kasutavad ikka paberit ja pliiatsit, siis Rosannale tundus see variant kõige parem olevat. Leiab ka meie kodus igapäevaselt kasutust! Soetasin Coopist ca 15 euroga.

6. Ja kõige lõpuks üks äge avastus meie enda Puhhi sortimendist – kleebitav värvimispaber Jolly Rolly! Sisuliselt on see nagu värviraamat, aga rulli keeratud paberil, millel on taga kleepuv/nakkuv pind. Ehk siis laps ei pea seda igavalt kuskil laual joonistama, vaid võib  selle südamerahus seinale kleepida, ilma et see sul hiljem sinna jälgi jätaks. Ja me leidsime sellele juba teisegi rakenduse. Lapsed saavad neid kujundeid välja lõigata ning oma toaseina sellega kaunistada.  Hinnaks hetkel e-poes ainult 5 eurot. Selle raha eest on tegevust küll ja veel!

Elu naistega.. viskab seda jutunurka normaalselt sisse!

Tüdrukutel viskab vahel korralikku jutunurka sisse ja ega sellega on nii, et kui kirja ei pane, ongi meelest läinud. Meil oli vahepeal kodus väga aktuaalseks teemaks abiellumine/paarilise valimine jms. Esialgu tahtsid kõik issiga abielluda, aga siis saadi aru, et ta on juba võetud. Lenna oli ikka tükk aega veendunud, et ta  abiellub siis oma parima sõbrannaga ning kui vahepeal suutis ta ümber mõelda ning jagati omavahel poisidki ära, siis nüüd oleme otsapidi alguses tagasi. Mina siis räägin lapsele, et kõik on tore ja ilus, aga siis tuleb arvestada, et beebisid te teha ei saa. Lenna vastas mulle, et ega ta ei tahagi. Tal pole vaja nii palju lapsi, kui mul, sest “pärast vinguvad koguaeg kõrvaaugus”. That’s right! Oled kõigest õigesti aru saanud!

Nora selle eest on meil mõnus targutaja ja väike kamandaja, kuid olgem ausad, aeg teeb oma töö ning nii mõnigi kord on juba üürgamine asendunud solvumisega. Käib kodus lõug püsti ja pidevalt soovitab keegi tal pea kuklast alla lasta, sest muidu võib vihma ninast sisse hakata sadama. Aga ei, see teda ei heiduta. Me oleme korduvalt Norsi üürgamise peale öelnud “sa oled nagu siga aia vahel”. Ta on enda arvates sama kõva sõnaseadja ja nii teatab ta kõigile lahkudes “tsau siga aia vahel!” – õpetajatele, vanavanematele jne.  Abiellumise juurde tagasi minnes, siis paar kuud tagasi läksin Noralegi lasteaeda järele ning minu poole pöördub 6-aastane rühmakaaslane, kes küsib otse ja selgelt – kas tema võib Norale külla tulla? Hiljem kuulsin, et too poiss oli õpetajale öelnud, et armastab Norat. Ega ei teagi, kuidas tänapäeval see laste kasvatamine ette näeb? Tasuks vist juba kaaslane välja valida ja ära broneerida? Arvestades, et ise olin Erikuga tutvudes 13 – aastane, siis ega Noral ongi ainult viimased 10 aastat minna.

Tavaliselt enne õhtujutte me koristame kõik koos kodu ära ning viime mänguasjad omale kohale tagasi. No, et ikka järgmisel päeval oleks ka tore päeva alustada. Muidu sujub meil see kodukorraldus hästi, kuid juurde käib alati jutt ja seda Nora suust “KOOOOGUUUUAEG PEAN MA SINU JÄREL KORISTAMA!”. Huvitav küll, kus ta seda kuulnud on? Ja ka just eile õhtul vaatasime uut ja põnevat küsimuste raamatut “Räägime kasvamisest” ning kui esmapilgul võiks tunduda, et see sobib suurematele lastele, sest vastused on väga detailsed ja hästi põhjendatud, siis hoopis vahvam oli kuulata 3- ja 5 – aastaste vastuseid.

  • Milleks on rinnahoidjaid vaja? – Leenu: “mis mõttes? et rinnad otsast ära ei kukuks.”
  • Milleks on vaja hambaid pesta?  – Nora:  “noh sealt on vaja ju need kiletükid ära saada”
  • Miks on poistel noku? – Nora: ” … no ma ei tea, miks seda vaja on, aga kui mina poisiks kasvan, siis saan ka selle endale”

Rosanna meil veel rääkida ei oska, aga pealtnäha võiks juba praegu öelda, et kui Nora tundus suht tegija, siis see viimane neiu võib neist veel kõige tegijam tulla. On ikka inimesel oma toimetused, tegemised ja arvamus. Selles mõttes võime me ta tihti leida wc-potist end pesemas. Võtab aga vett ja laseb minna. Kui esialgu olin ma veits šokis, siis nüüd on see nagu tavaliseks muutunud. Õnneks ei peagi pikalt pead murdma, sest tal on ka teisi lemmikuid. Näiteks üle mõistuse äge on kassikrõbinad vette kallata või siis enda veetopsi nii jõhkralt loopida, et ka sealt titelukust vesi mööda elamist laiali pressib. Muuseas tasub mainida, et kassitoit on meil kõrgemale ära tõstetud. Samas who cares?, tõsta kõrgele tahad, inimesel seda nutti ja ronimisannet on küllaga. Roska jaoks on hädavajalik, et ta saaks suure laua taga istuda nagu teised tüdrukud. Mis sellest, et nina vaevu üle laua ulatub. Õnneks mõistus võtab hästi ja saab aru küll, et kui tooli pealt ei ulata, siis saab laua peal ka istuda. Ja nii saigi meie lapsest sarironija, kes lihtsalt võtab kõikvõimalikud kõrgused ette.

Ei saa salata, kolm erinevas vanuses manni teevad päevad huvitavamaks küll..

Eluke siin eriolukorras

Tänasel päeval ei hakka ma isegi kirjutama, kui vastutustundetu on hetkel reisida ning vast iga mõtlev inimene on aru saanud, et seni kuni ta oma panust ei anna, ei muutu siin Eestis midagi paremaks. On siililegi selge, et ükski elujõus noor inimene ei muretse selle kerge palaviku ja köha pärast, vaid sellepärast, kuidas see mõjub eakatele ning kuidas ühe viiruse kiire levik võib majandusele korraliku hoobi anda ning milline saab olla inimeste tehtud kahju tulem. Või õigemini on juba mõju avaldamas. Inimesed enam ei tarbi nii palju, on eesootava osas ettevaatlikumad. Ettevõtted on alustanud koomale tõmbamisega, inimesi koondatakse ning kui panna end ettevõtja rolli, siis võib ikka abitu tunne olla küll, sest lähitulevikku ennustati küll majanduskriisi, kuid et see nii järsku jalad alt lõi, poleks ilmselt paljud osanud ette näha. Meie rendiruumid puutuvad ka otseselt kokku  näiteks huviringidega, kes on tänaseks päevaks ruumid “teadmata ajaks” üles öelnud. Ka töötajana on seis mannetu ning vist enamus meist teevad oma kalkulatsioone, kuidas sellest jamast võimalikult valutult välja tulla. Tuleb kiita valitsust tubli töö eest ja opositsiooni selle eest, et sellisel ajal mingit poliitilist palagani ei mängita. On tore näha, et keerulisel ajal hoitakse kokku, mitte ei õõnestata teineteise jalgealust. Ka meie neljas võim on teinud tubli tööd ning uudiseid kajastanud küllaltki neutraalselt!

Aga mis edasi saab? Keegi ei tea. Seniks on lihtsam võtta nädal korraga. Ja kui enne  püüdsin ka mina teha pikemaid plaane, siis tundub see üsna asjatu. Kõik on pidevas muutumises ja eks tavakodaniku ülesanne on püüda siin rahulikuks jääda, oma elu võimalikult tavapäraselt edasi elada, seni kuni vähegi võimalik. On suurim hea meel, et valitsus on otsustanud teha esimesi samme andes inimestele esialgu kindlustunde, aga ega siin loota, et keegi su sissetulekut kuni 70% ulatuses lõputult kompenseerib, on tühi lootus. Eks see kõik tuleb pika vinnaga ning inimeste tarbimisharjumused ajas muutuvad. Mina omalt poolt soovitaks lihtsalt igal majapidamisel vaadata üle oma kulud ja tulud, teha korralikke korrektuure ning eraldi välja kirjutada, millised on vajadusel võimalikud kokkuhoiukohad jpms.

Meie jätsime oma reisiplaanid juba ammu katki, nii spa külastused, kui ka Türgi reisi ning kahju oli ikka lastele öelda, et nende esimene oodatud välisreis jääb nüüd ära, kuid mis teha. Küll neid võimalusi veel tuleb. Ma arvan laste jaoks oli reisi ära jäämisest kehvem uudis lasteaia kinnipanek. Oleksite pidanud Lenna nägu nägema, kui ta kuulis, et mitu nädalat peab ta kodus olema.

Omaette väljakutse on lastele piisavalt tegevust leida. Kuidas pidada kodukontorit, kui kolm last on kodus ja maksimaalne omaette tegutsemise aeg on 30 minutit korraga? Alustuseks sai koju ostetud hunnik paberit ja uued joonistusvahendid. Plastiliin ja piparkoogivormid aitavad veel hädast välja, aga no tõesti. Arvata, et see lapsi järgmised 1.5 kuud köidab, on küll päris hull. Kaua sa neid kujundeid vormidest ikka joonistad. Kühvli – ja liivamajandus on ka ikka mõnusalt üksluine, sest ühel hetkel saavad kõik sünnipäevapeod, liivatordid ja lossid ehitatud. Hoovi pealt on juba lademetes käbidki kokku korjatud. Eks siin on aeg enda kujutlusvõime ka rohkem tööle panna. Pidasime siin sügiselgi spordivõistlusi, aga see tähendab ka vanemate aktiivset kaasatust.  Lapsed õppisid omavahel ka Tsirkust mängima. Mul oli juba super hea meel, sest täringu loopimine ja täppide lugemine võttis arvestatava aja, kuniks üks hetk märkasin, et Lenna võidab Noraga mängides kõik mängud, sest täpid loeti vastavalt vajadusele kokku.

Üht olen küll täheldanud, et kodus käib kõik pidevalt toidu ümber. Selline tunne nagu oleks see vana aja vanaema, kes alustab hommikul pudruga ja jätkab sealt kohe kartulite koorimisega, sest jumala eest, lõuna tuleb varsti peale. Veel pean ma tõdema, et hämmastav on leivakulu meie majapidamises. See on jõhker! Eile tõin ma paki rukkipala, astusin sellega õhtul uksest sisse ja täna hommikuks oli see otsas.

VLOG: Pere suurematega Tartu kiirpuhkusel!

Võtsime möödunud aasta lõpus plaani Detektiiv Lotte etendust külastada ning ämm kinkis tüdrukutele sünnipäevaks teatripiletid. Seda väikse vimkaga, sest etendus toimus Tartu Vanemuise teatris. Möödunud nädalavahetusel tegimegi suuremate tüdrukute ühe kiirpuhkuse. Rosanna saatsime ämmale ja startisime enne lõunat Tartu poole. Kas kellelgi on soovitusi, kuidas pikematel sõitudel laste und istudes mugavamaks muuta? Reaalselt Nora pea käis nagu ping-pongi pall edasi – tagasi. Kuna Vspa’sse saab küllaltki hilja sisse, otsustasime Ahhaa keskuses kiirelt käia. Külastasime seda ka kaks aastat tagasi ja ütleks, et nii tihedalt käies, osutus viimane kord väga igavaks. Natukene kahetsen, sest oleksime võinud hoopis Tagurpidi maja külastada. Ahhaas pakkus kõige rohkem elevust kreenis tuba, kujutan ette, et Tagurpidi majas oleksid lapsed veel rohkem elevil olnud.

Lõpuks jõudsime oma esimese Vspa külastuseni. Oleme vaid korra veekeskust külastanud ja siis ei jätnud millegi pärast üldse head muljet. Küll aga spa kogemus tervikuna oli super mõnus! Hotell oli ilus, puhas ja maitsekas. Meie tuba oli super suur, sisuliselt kaks kahe inimese voodit ning seal polnud mingid suvalised voodikäkatsid lastele, vaid nende diivan-voodi oli sama mugav, kui meie suur voodi. Kui möödunud kord tutvusime veekeskuses sisuliselt suure basseini ja titealaga, siis seekord avastasime, et seal üks suur bassein veel, kus lapsed saavad mõlemad püsti ringi käia, vesi rinnuni. Sealt edasi läks veel mõnus saunaala. Kusjuures inimesi oli päris palju laupäeva õhtul, kuid üldse ei häirinud. Parajalt ja mõnusalt ruumi! Tahtsime õhtustada veel Joyce’s, aga kuna laud oli kinni panemata, siis kohta ei saanudki! Mis minu jaoks veidi harjumatu, kuid tegelikult täitsa okei lahendus oli see, et spa ise asub kaubanduskeskuses. Hommikumantlitega ujuma minnes nägid sisuliselt eskalaatorist alla poode. Samas oli ka mugav sealt kohe õhtul edasi sööma liikuda. Ühine riietusruum oli suur pluss. Ühesõnaga kõik tegelt meeldis väga! Omamoodi küsimus on, kas 180 eur + parkimine on seda väärt?  Meie jäime igal juhul rahule, kuigi veidikene oli ikka tunne, et liiga palju küsitakse.

Küll aga sellisele puhkusele andis väga palju juurde just kahe lapsega reisimine. 3- ja 5 – aastasega oli ikka nii lihtne ja mõnus! Tõepoolest, kõik olid rahulikud ja kuskil rabelema ei pidanud. Õhtul ühes toas magama minna polnud ka mingi probleem. Lapsed said kaisus olla ja kobisid lõpuks oma voodisse.. Ei pidanud kedagi kuskil piimatama või käskima suuremaid vaikselt olla. Kaks vanemat kahele lapsele on ikka supelux! Lisaks kõigele saime 9 h järjest magada. Megahea uni oli!

Hommikusööki saab ka ainult kiita. Valik suur ja maitsev ning kohvimasin lasi rõõmsalt piimaga kohvi ka. Küll aga pani hämmastama üks teisest rahvusest paar kõrval lauast. Ma arvan terve see hommikusöögisaal vahtis neid. Nad istusid keset ruumi ja neil ikka lappas korralikult seda toitu lauale ja põrandale. Mõned kurgiviilud veeresid isegi meieni. Üks hetk olid nad lõpetanud, jätsid selle laga maha ja lahkusid “viisakalt”. Nora vaatas ka lihtsalt suu lahti. Ma ei saa hästi aru, mida sellised inimesed mõtlevad? Kas piinlik pole? Pead ikka ehe mats olema, kui lagastad terve laua ja selle ümbruse täis ning ootad, et teised sinu jama küüriksid ja koristaksid. Kahju oli kohe hommikusöögiteenindajatest, sest seda tuli koristama lausa kolm inimest. Õudne!

Jõudsime veel tunnike ujuda ning siis hüppasime kiirelt riided selga ning valmistusime sõiduks, kui tuli välja, et Vanemuine on hoopis kiviviskekaugusel. Etendus ise oli väga tore ja oma raha väärt! Ma arvan see sobib hästi ka mitte nii Lotte fännidele. Meie lastele igatahes meeldis väga ja tegelikult meile endile ka. Täitsa lõbus oli ja kihvtide lauludega sisustatud. Kiidusõnad ja soovitame!

No mis ma oskan öelda .. !?

Püha taevas? Vahel ma mõtlen, millega inimesed oma vabal ajal tegelevad. Mõned päevad tagasi sattusin siis ühes grupis postituse peale, kus üks ema imestab teiste emade üle, kes viivad oma lapsed lasteaeda selleks, et ise lapsehoidjana teiste lapsi vaadata. Tal tekkis lausa küsimus, et milleks siis endale neid lapsi üldse vaja, kui enda omad viite ära, samal ajal hoides teiste omi. Raske on sellistele postitustele mitte reageerida. Tekkis minulgi küsimus, et mida küll need vaesed õpetajad tunda võivad, kui viivad oma lapsed kõrvale rühma, et ise paarkümmend teist last päeva jooksul ära hoida? Täielik nahhaalsus ja kes vähegi mõtleb pedagoogiks saamisele, võiks kaaluda varianti lapsi mitte saada. See meeletu hingevalu, mis te oma lastele valmistate, mõelge sellele hetk enne, kui neid beebisid tegema hakkate. Muidugi ilmus sinna alla ka kommentaar minu eelmisest beebigrupist pärit emalt, kes lisas oma hämmingu emade üle, kes saavad väikese vanusevahega lapsed, kuid “suuremad” kahesed siis sõime panevad.

Iroonia irooniaks, aga naljakas on ennast ka ajas muutumas näha. Mulle tundub, et vanusega tuleb see leppimine, et kõik inimesed ei olegi ühesugused, ega mõtlegi samamoodi nagu sina. Muidugi mõned asjad panevad mind rohkem imestama, kui teised.. aga nüüd ise sellest titeetapist vaikselt väljudes näen ma sellele ajale veidi teisiti tagasi. Ilmselt oleneb ka inimese enda olemusest ja tüübist ning tõepoolest ei ole mina see klassikaline tibuemme, kes käib ja paitab iga nurga peal laste päid. Ma ei hakka enda puhul isegi detailidesse laskuma, kuid tahaksin inimestele lihtsalt meelde tuletada, et vaadake vahel oma ninaotsast kaugemale. Üleval välja toodud näide on ideaalne ilmestamaks seda, kus igaüks kaagutab ikka oma künka otsas. Tõepoolest, inimesed käivadki tööl ja seda igasuguse hinna eest. Mõnel vanemal on SOS olukord ning ellujäämiseks ei jäägi muud üle, kui lihtsalt käia ja teha. Leida igasugused 10 muud võimalust, et lapsele keegi hoidja vaadata, et ise haiguspäevadega poolt oma palgast ei kaotaks.

Võiks kuidagi püüda aru saada, et inimesed on erinevad. On neid, kellel on SOS, aga on ka neid, kes viivadki oma lapsed lasteaeda, et ise beebiga kahekesi kodus olla. Küll püütakse end alati aktiivselt “välja vabandada”, kuid reaalsus on see, et ema on ka inimene. On neid, kelle närvisüsteem on vähe labiilsem ja neid, kel tugevam. Mina võin julgelt väita, et mina pole mingisugune “käsi vastu rindu” super ema, kes magab öö peale sügavalt 1-2 tundi ning hommikut alustab suures lastekarjas naeratus näol ja teatab “oi, mis ilus ja kaunis päev – alustame aga pannkookidega ja siis liigume eakohaste meisterdamisülesannete juurde edasi” , endel beebi rinnal.. ning seda nii aastaid järjest. Ei, reaalne elu vähemalt meie peres nii ei ole. Ajaga tekib teatav enesekindlus ning vähemalt mina usun, et mu lastel on parimast parim elu oma turvalise elukeskkonna, õdede, vanemate, sõprade ja lähedastega. Neil on vaheldusrikas ja põnev elu. Nad on saanud kõik oma haigused koduseinte vahel põetud. Viiene saab siiani kord nädalas puhkepäevi, et varusid koguda. Jah, nad on juba 2-aastaselt pidanud minema sõime, kus mina ukse peal kurjalt näppu vibutasin ja ütlesin, et “SINA oled nüüd 5 päeva nädalas siin pikad päevad ja MINA su õega lebotan samal ajal kodus diivanil”. Saate ise ka aru, et sellisesse konteksti pannes tundubki see nii “appi panid oma kahese lasteaeda või!”. Ma ei hakka siinkohal rääkimagi, et mu pere noorim on 1 a ja 4 k, millest mina olen neli kuud täiskohaga tööl käinud.

Mina leian, et elus tuleb leida teatav tasakaal, kus mitte ainult lapsed poleks rõõmsad ja rõõsad, vaid ka nende vanemad. Elu paraku ei koosne ainult lastest.. Minu jaoks on esmalt oluline minu enda vaimne tasakaal, et mitte end kogu selle segamajanduse sisse ära kaotada. Olen ikka seda meelt, et laps on õnnelik, kui vanem on rõõmus, positiivne ja elust pakatav. Igal inimesel on selleks oma viis. Kes viib oma kahese lasteaeda, kes tunneb, et tema õnnehormooni toob välja vaid kodus lastega kooskasvamine, siis olgu nii. Kuid kohatu on viltu vaadata vanematele, kes elavad ka pere kõrval muud elu, olgu selleks töö, hobid, sõbrad vms. Igal inimesel on vaja rutiinist välja saada. Mina tunnen elavalt, et minu rutiinist väljatulek ongi tööl käimine. Mind alati paneb veidi muigama, kui keegi lööb lauale argumendi, et tema on palju raamatuid lugenud ning väidab, et varane lapsest eemalolek on tema närvisüsteemile igati kahjulik. Ma tahaks vaid öelda, et palun vaadake natukene enda ümber ringi ning märgake laiemat pilti, kui ainult need mõned targad raamatud. Mujal maailmas on vanemad üksikuid kuid oma pisikestega koos. Kas kõik need lapsed on teie arvates täiskasvanuks saades vaimselt ebastabiilsed, sest nad pole kuni aasta kauem olnud oma vanematega koos? Sügavalt kahtlen. Pidades kedagi sellepärast kuidagi kehvemaks vanemaks, et ta sinust teistmoodi elab, on veider.

Ikka rohkem mõistmist, sõbrad!

Nora sai 3!!!

Kolm ja pool aastat tagasi unistasin ma sellest, et kõhus kasvav beebi oleks täitsa oma nägu ja tegu. Mõtlesin, et nii vahva oleks, kui ühele üdini tasakaalukale lapsele tuleks kõrvale selline särtsu täis õde. Ja kui juba iseloomu soovida sai, mõtlesin, et eriti huvitav oleks, kui Lenna kõrval kasvaks üks heledajuukseline. 25.01.17 sündis täpselt selline beebi nagu ma arvasin olevat. Juba varakult sain tunda, et tegu on ühe õpikulapsega – sööb, magab, koguaeg on rõõmus. Selline, kellele võis ükskõik, mis tobedat nalja teha ja ta naeris.. eks ma teadsin ise ka, et asi on alati tasakaalus ning Nora tasakaalustavaks jõuks on tema kõva hääl. Just see on tema asendamatu vahend korra majja löömiseks. Ma  kirjutasin juba tema beebieas, et sel lapsel on küll, kuidagi rohkem VOL’e juures, kui tavalisel tegelasel. Ilmselt on ta lihtsalt kõva häälega nagu ta emagi. Norsi ongi selline lärmakam laps. Mitte isegi halvas mõttes, vaid ta naerab kõvemini, räägib kõvemini, hüüab kõvemini.. aga ka .. karjub kõvemini, nutab kõvemini, kisab kõvemini. Saate vast aru küll!

Nii tore on teda sirgumas näha, sest kui sellised kahesed on veel veidi kadedad ja ei oska jagada, hakkavad need kolmesed juba maailma paremini mõistma. Ta on hästi armas ja toimetav oma Rosinaga.. vahel ikka viskab kadedust ka sisse ja ega kõike siis jagada ei taha. Küll aga teoorias on ta nii kõva sell. “Kui sa ikka hea laps tahad olla, siis tuleb jagada”, räägib ta samal ajal, kui Lennalt asju ära võtab. Või siis “KOGUAEG pean ma teie järel koristama”, viies oma laiali visatud riideid pesukorvi. Nora on selline, kes 30-kraadises suves veetis aega sukkpükste ja kleitidega, ei puudunud ka k/s mitte hingav müts ning kummikud. Talve saabudes käiks hea meelega palja tagumikuga ning otsis juba suvekastidest kleidid välja. Kõik on vähe ristivastupidi.

Esimesel aastal oli Nora hüüdnimeks Toivo (sest ta meenutas meile prisket poissi. Vabandan heas vormis Toivode ees!) ja Toits (hüüdnimi Toivost ja meenutas rohkem toitu). Lenna polnud Nora kõrval kontrastiks kunagi nii palju söönud, kui norsi oma esimesel eluaastal kokku.. ja see oli meie jaoks nii naljakas. Vahel panin talle traksipüksid jalga ja mõtlesin, et laps näeb ikka normaalne traktorist välja. Aga teate, elu üllatab. Nüüdseks on Nora täielik printsess. Ma hakkasin juba suve alguses varuma lastele lasteaeda riideid. Norale soetatud saagiga olin ma elurahul. Kapp on lihtsalt retuuse, pluuse, särgikesi, sokke varuga täis. Küll aga norsi otsustas kuskil 2-3 kuud tagasi, et tema käib edaspidi AINULT kleitide ja sukkpükstega. Alguses arvasin, et mingi nali.. aga kui selgus, et retuusidest keeldumine on täielik, tänasin ma ainult jumalat Rosanna eest, kes kõik 104 suuruses riided endale saab. Kui me nüüd sünnipäevani jõuame, siis Nora südamesoov oli saada uusi kleite. Nii uskumatu kui see ka pole, oli ka päkapikkudelt saadud sukkpüksid tema meeldejäävaim kingitus. Preili soovib alalõpmata enda peas patse näha ning eriti tore oleks, kui emme vähemalt kord nädalas küüsi värviks. Meenubki siinkohal eilne hommik, mil Nora jooksis suure elevusega suurde tuppa teatama TULGE KOHE VAATAMA.. “ISSSSIIIII, TULEEE!”. Erik tuleb esikust tagasi ja teatab “omg, ma pidin sellepärast esikusse minema, sest ta nägi sinu küünelakki kotis”. Jah. Elu naistega!

Nora on meie peres ainuke tüdruk, kes alati on valmis kallistama, musitama, sülle tulema. Vahel töölt tulles ütlen kõigile tsau ja viimaks kui sirutan Rosannale käed, et tule emmele sülle.. vaatab Nora kiirelt edasi – tagasi, hindab olukorra ära ja umbes 30 sek möödudes pakub ta “MINA VÕIN IKKA TULLA”. Öeldakse, et keskmised lapsed jäävad tagaplaanile. Meie peres see kohe kindlasti paika ei pea. Ta on selline lõbus, naljakas, häälekas ja nõudlik. Raske on teda mitte märgata.

Ma olen nii super tänulik kellele iganes tahes, et minu juurde üks selline laps saadeti! Nii isemoodi, nii iseteadlik.. no nii tähtis inimene, et püha püss! Meie armas Nora!