OMA PESA enne & pärast: uus mänguala!

Otsisin huvi pärast 2017. aasta postituse välja, kus Leenule mingisuguse mänguala kokku panime. Norsi oli veel beebi ja kuna meie kodu lähistel pakuti vanemat mängumaja tasuta, siis mõtlesime, et mis seal ikka, võtame vastu ja ajutiseks lahenduseks väga okei. See ajutine lahendus kestis lausa kolm aastat, kuniks sel aastal mõtlesin, et okei, nüüd või mitte kunagi. Juhiksin ülemisel pildil tähelepanu kuuskedele!

Meie peres käivad need kodutööd lumepalliefektina. Esialgu mõtlesime, et meil on siin 24 kuuske ning võiksime alt oksad ära võtta, et hoov oleks avaram ning mõnusam. Nelja tunniga olid äia poolt kõik oksad juba langetatud ja siis hakkas mõte jooksma, et okei, teeme siiski uue mänguväljaku ära. Olin oma peas juba mõnda aega kaalunud, et milline võiks uus maja olla. Me ainult maja ei tahtnud, sest lapsed sellises vanuses, et tahaksid ronida ja liugu lasta ning lihtsalt üks maja tundus nende jaoks vähe või kuidagi igav. Jõudsin meile sobiva välja valida, kui saatsin E.’le juba lingi, et okei, ma tellin selle ära ja paneme püsti! Siis panin meie vana mänguka netti  üles.. millele tuli omakorda mitukümmend sooviavaldust ning loosi läks see, kes juba õhtul järele sai tulla.  E. aga ei tahtnud mänguväljakut lihtsalt muru peale panna, sest meil kiige – ja liumäealune oli alati korralik sopahunnik, kui vihma parasjagu sadanud oli. Muru seal enam ei kasvanud ning maas olid lihtsalt ühed mullased laigud. Niisiis mõtlesime, et tellime selle multsi sinna alla. Mults oli parasjagu otsas, käiku läks hoopis lehtpuude hake, mis on isegi et mõnusam. Vähemalt endal oli kergem seda laiali ajada.

Muidugi mõtlesime, et äkki peaksime ikkagi huvi pärast hinnapakkumise tagumisele aiale võtma, et ehk kannatab selle ka ära teha. Saime pakkumise ja tehtud sai seegi. Ise naersime, et väga normaalne, kui alustame mõttega, et võtaks mõnel kuusel oksi vähemaks.. ja lõpetame hoopis kõikide kuusealusta, uue aia ja mänguväljakuga. Kui ma nüüd õigesti mäletan, siis tagumist aeda tuli meil 85 m jagu, ca 35 aiaposti ja vahele keevisvõrk.  Järgmisena hakkas E. sõbra abiga maja kokku panema. See oli ikka korralik pusle ja võttis mitu õhtut aega. Siis oli aeg panna paika mänguala piirded, et hakkepuit mööda aeda laiali ei lendaks. Mänguala tuli meil ca 55 m2 ning millegi pärast alguses arvasime, et vajalik oleks see ala ka üles kaevata. Tegelikult piisas hoopis immutatud puiduäärest, alla läks geotekstiil, et muru läbi ei kasvaks ning peale hake. Esialgu, kui hakkepuit saabus, mõtlesime, et täitsa lõpp, seda on nii palju, et kaua meil küll selle laiali vedamiseks aega läheb. Tegelikkuses läks mõned tunnid, sest puit ise oli hästi kerge ning mugav rehaga laiali lükata.

Üks päris korralik ajakulu oli maja värvimine.. meil ei olnud siin värvi osas suurt valikuvarianti, sest kiik ja liivakast ise olid juba pruunid. Muidu oleks mulle küll hoopis midagi valge ja halliga meeldinud. Me tegelikult tellisime alguses majale lisaks punase liumäe ja katuse, kuid saime siiski rohelise. Võibolla imeveidi häirib mind, aga on nagu on. Tahaks majale veel korraliku ukse lasta ette teha, siis on selline ilmakindel ka, et vihma päris sisse ei sajaks.  Tellisin eraldi juurde veel telefoni, postkasti, rooli ja teleskoobi. Igatahes selline ta sai ja ilmselt kõige rohkem on hea meel just ruumikuse üle, nii et see kuuskede kärpimine oli küll igavesti hea mõte..

Hea uudis on see, et lastel on veel pärast paari nädalat huvi majas mängida!

Võtame need möödunud kuud kiirelt kokku!

Vahepeal hakkas see elu veerema nagu lumepall. Kogus ainult hoogu ja tulemuseks polnud mitte üks ilus ümmargune kera, vaid pigem mingisugune jube lopergune moodustis. 2020 on kahtlemata out of my comfort zone aasta. Sel aastal olen pidanud nii palju oma harjumuspärasest lahti ütlema. Lihtsalt pidanud minema vooluga kaasa ja lootma, et suurema laine alla ei jääks. Suutsin lõpuks endale aru anda, et siin saab vaid ise pidurit panna, enne kui on liiga hilja. Alustasin sellest, et andsin mõni aeg tagasi tööle lahkumisavalduse, sest kõik see kodu – töö ja väikeste lastega majandamine jooksis minu jaoks nii kokku, et isegi päev korraga võtta oli üks suur error.  Tuli endale tunnistada, et  vähe ambitsioonikalt lendasin enda soovidele peale, proovides kuidagi kolmel rindel edukas olla.

Ma pole ikka väga pikalt kirjutanud, sest see low-period aina venis ja venis ning ei kippunud ikka üldse arvutit lahtigi võtma. Vahepeal on nii palju toimunud ja kõigest  täpsemalt ei hakkagi kirjutama.. Küll aga on mul nii kahju, et ma pole üldse meie tegemisi talletanud ja lastest kirjutanud. Kas te reaalselt kujutate ette, et kui mul on arvutis tavapäraselt iga kuu kohta eraldi pildikaust, kust võiks leida vähemasti 5-6 albumit/per kuu fotodega, siis hetkel on mul 2020 kaustas üks suur ümmargune null ja tühjus. See teeb mind üsna õnnetuks, sest esimest korda kuue aasta jooksul pean leppima mingisuguste suvaliste telefonis tehtud piltidega.

Ühel pühapäeval nuputasime pikalt, et mida siis lastega ilusa ilmaga teha.. järsku meenus, et meil peaks siin kodu lähedal üks seiklusrada olema. Võtsime rattad, jäätised ja piknikuteki ning läksime ronima! Megatore, et sellised võimalused olemas on !

Suvi algas E. välislähetusega ning juunikuud alustasin üksi kolmega.. E. tulekuga tähistasime kiirelt jaani – ja sünnipäeva, pärast mida puhkasime Noorus Spas. Külastasime suuremate lastega loomaaeda ning kõigi kolmega Polli ja Kuristu talu ka. Need olid Roosi esimesed korrad päris taluloomi ja linde näha. Viimased avaldasid talle enim muljet ning kui Kuristu talus ämber kapsa ja porgandiga kätte anti, arvas ta, et need on talle söömiseks. Talle sobis hästi, et sai OMA toitu vahepeal mõne jänesega jagada. Kõik, kes te siin Harjumaal elate ja Pollis ning Kuristus käinud pole, kindlasti külastage!

Meil täitus vahepeal E.’ga seitse aastat abielu ning selleks puhuks põgenesime sinna, kuhu ilmselt enamus eestlased pärast koroonat läinud – Lätti! Oleks nagu Eestis, aga ikkagi väljamaal. Avastasime, et oluliselt odavam on ikka Riias puhata..  Käisime loomaaias, kus ma kunagi varem käinud pole. Võiks öelda, et mulle meeldis isegi rohkem, kui Tallinna oma. Ei olnud nii palju matkamist, loomaaed ise kodusem ja rohkem looduse keskel. Millalgi tahaks kindlasti lastega ka minna. Näevad ka kaelkirjaku ja sebra ära.  Ööbisime Vanalinna ääres Hiltonis. Ja kui esialgu võib tunduda, et oh, mis kallis hotell, siis tegelikult Eesti mõnes spas saab ühe öö sealse kahe öö hinnaga.

Alles hiljuti kohtusime veel meie oktoobrichatiga. Kirjutame iga päev ja täiega tore on vähemalt kord aastas ikka näod ka üle vaadata! Ka sõbrannadega oleme palju kohtunud ning nendega on see graafik väga aktiivseks läinud. Sel nädalal lausa kahel korral Pärnusse minek! Mul on nii hea meel, et mu ümber on minu inimesed, kes viitsivad ka kõige postiivse kõrval kuulata vingumist, hala ja muremõtteid. Siis, kui ise ei oska, on alati keegi, kes teeb tuju heaks või mõtleb kaasa sinuga. Ja teisest küljest alati saab megapalju nalja ning igasugused absurdsed ja masendavad olukorrad keeratakse nii üle vindi, et ei jää muud üle, kui ainult naerda. Oleks nagu teraapia omaette!

Muideks Roosi alustas ka lasteaiateed, kuid selles roosinupukesest kirjutan teinekord pikemalt! Ja lisaks kõigele oleme kodus tagahoovi nüüd suuremalt ette võtnud. Kirjutan ka sellest pikemalt, kui nüüd lõpuks valmis peaksime saama.