Kuidas alustada talisuplusega?

Nii huvitav on see, et mõte talisuplemisest on käinud peast läbi juba oma selline 1 – 1.5 aastat. Kuidagi oma peas valmistunud, et kunagi ikka tahaks ära teha. Mida aeg edasi, seda enam on see populaarsust kogunud ja juba sügisel veeretasin mõtet, et hiljemalt ikka kevadel võiks hakata algust tegema. Kuskil nädal enne jõule vaatan, et mida asja, sugulane alustas ja täitsa niimoodi keset talve. Õigele eestlasele omaselt tekkis kohe “naabrist parem” või “ega ma kehvem olla saa” efekt ja juba järgmisel päeval seadsime sõbrannaga sammud Nõmme Spordikeskuse Trummi basseinidesse. Tundus selline paras koht alustada! 18 detsember siis koorisime end õues riidest lahti ja läksime kiirelt sisse ning üsna kohe välja.. siis mõtlesime, et issand, kuidagi väheks jäi, lähme teist korda veel.  Esimesel korral käisimegi 10 ja 15 sekundit sees.  Paneme igal korral filmimise peale, et hiljem sealt näha, kaua siis suplesime. Tänaseks olen kokku käinud 12 korda ning kui esimesel korral olin vees ca 15 sekundit, siis kolmandal korral 40 sekundit, neljandal 1 minut, viiendal 2 minutit ja nüüd lõpu poole juba 3 min ja 25 sek. Üldiselt on nii, et päris palju mängib rolli ikka kraad. Esimestel kordadel oli vesi näiteks +3 kraadi, siis juba + 1.5 ning viimastel on olnud +0.3 ja + 0.2. Keha minu meelest tunneb kohe ära, kas on kuidagi jahedam võrreldes eelmise korraga või ei. Minu meelest peab ka see paika, et kuni 30 sekundit vees on see nö kõige keerulisem osa. Sealt edasi pole enam vahet, kas oled 1 või 2 minutit. Aga mõned nõuanded oma kogemuse põhjal alustajatele.

  • Vali + kraadid esimeseks korraks, vesi võiks jäävaba olla.
  • Sa pead ise oma peas valmistuma ja läbi mõtlema kas ja miks sa seda teha tahad ning kuidas. Sul ei ole mõtet ujukates basseini äärele mõtlema minna, et kas üldse. Raiskad lihtsalt oma aega.
  • Muretse endale ujumisjalanõud (Prismast saab super head!) ja spordikindad (pole tegelikult nii vajalikud, aga pikemaks ujumiseks just kui hädavajalikud). MÜTS pähe -pead ära vee alla pane.
  • Riietu õues! Kontrast tundub väiksem. Me tihti koorime ujumisriietelt õueriided ära, paneme jalanõud jalga ja räägime oma mõned minutid juttu veel. Viimased teineteise utsitamised ja siis vette.
  • Esimest korda lihtsalt proovi! Proovi, mis tunne on. Ole valmis, et hinge lööb sul kohe kinni ja sel pole vahet, kas oled esimest või kaheteistkümnendat korda, ikka veel lööb. Vähemalt mul. Järgmistel kordadel proovi võimalikult ruttu hingamine paika saada. Mu pea igas videoklipis kuuleb esimese kolme tõmbe juures “LAURA HINGA, HINGA, HINGA, MÕNUS, HINGA”. Kuna mul sõbranna on ka Laura, siis täpselt paras 2n1 mõlemale seda hüüda.
  • Kes juba mitmendat korda käimas, siis ega tuleb lihtsalt otsustavalt käituda ja me kuskil kolmandal korras jagasime ära, et tuleb suund kohe kaugemale seada.
  • Iga järgneva korraga hakkadki aina kaugemale ujuma ning me vähemalt kaheteistkümnendaks korraks nüüdseks tiirutame ringiratast.
  • Oluline on teada, et kõige külmem hakkab näpuotstel ja jalgadel. Jalanõudeta ei kujutagi ette, kuidas seal 3.5 minutit ujuda oleks. Kätega on nii, et ujumiskinnas siiski ei kaitse sõrmi piisavalt. Minu meelest kuskil 30 sekundiga on need täpselt sama külmad ja siis viskan ma need käest minema ka. Edasi teen vaheldumisi. Ujun, siis käed välja ja põlvetõstejooks. Kui käed on väljas, puhun neid soojemaks.
  • Veest välja tulles proovi ikka rahu säilitada. Kõik on endiselt peas kinni! Ära rapsi ja kiirusta. Mõni hetk pärast veest väljumist tekib ülimõnus tunne ja alles ülemöödunud kord me veel võimlesime oma märgade trikoodega seal. Kehal hakkab tegelikult soe.
  • Kes ujumisjalanõusid kasutab, võtke need viimasena jalast. Riietuga ülevalt alla. Vähemalt mulle tundub see kõige mõnusam. Minul läheb esimesena trikoo ära, buff kaela.. pusa selga ja viimasena jahmerdan sokkide ja jalanõudega.
  • Selliste kiirete kastmistega soojeneb keha ruttu üles. Küll aga alates teisest minutist tuleb ise kaasa aidata.. ma olen kodus kas saunas käinud või kuuma dushi alla veel läinud.

Ja tõsiselt! Ma soovitan siiralt kõigil proovida, kel vähegi huvi. See on lisaks enese karastamisele ja kalorite kaotamisele täielik eneseületamine ja see tunne, mis vahetult pärast ujumist on, on super mõnus! Lisaks sellele harjub su keha jahedaga palju paremini toime tulema. Kui varem käisin lumeleilis tihti, kuid ruttu, siis nüüd rullin ikka tagahoovis mõnuga edasi – tagasi ning esimene lumi saab juba enne leili proovitud! PS! Kel huvilistest veel nägemata, siis Pealtnägijas oli talisuplemisest hiljuti lugu – saate vaadata SIIT.

OMA PESA: kõik lapsed said lõpuks oma tuppa!

Teate, mul on nii hea meel.. Selles eriti nõmedas aastas on olnud ka palju toredat ja üks tore asi on see, et üheks 2020. aasta lubaduseks sai L. oma tuppa kolida ning väiksemad siis ühte. L. kolimine oli juba selline küllaltki kulukas, et polnud päris  see, et tõstad asjad teise tuppa. Ikka pidi veidi asju juurde vaatama. Näiteks nagu kirjutuslaud, tool, põrandalamp, laualamp. Samuti väiksemate tuppa R.’le kapp ja mõned sisustusasjad. N. ja R. on niivõrd väikse vanusevahega, et see õhtune magamapanek oli meie üsna tüütuks muutumas. Ma lõpuks lubasin endale juba mitu nädalat iga jumala kord, kui ma neid ise magama panin, et ma kolin selle R. siit lõpuks välja! N. on muidu tubli ja saab ilusti aru, et võiks vaikselt olla, aga see pidev nihverdamine ja teki sättimine ning pissil käimine häiris roosi magama panemist niivõrd, et lihtsalt ei suutnud seal enam olla. Muideks, kui N.’ga olin jube uhke, et vot see on laps kelle kõrval ma pole pidanud alates aastast kordagi õhtustel aegadel passima.. siis rosin tuli täpselt nagu L. – passid ja passid ikka mõnuga oma tunnike pimedas toas. Nii hakkasingi mõtlema, et tahaks sellele kuidagi nüüd lõpu teha ja kuidas see harjutamine välja peaks nägema, kui see väike roosikeke harjutamise ajal röökima kukub. Siis on jälle probleem ja N. ei saa magama rahus jääda. Niisiis istusin ma ühel kolmapäeval seal voodi kõrval ja mõtlesin. Ok. Aitab. Homme. Veeretasin tunni aja jooksul kõik oma mõtted seinavärvist, kardinatest, mööbli paigutamisest. Nii, et reedel palusin õhtul oma ema lapsi hoidma ja ütlesin E.’le, et nüüd lähme seinavärvi ja vaipa ostma.

Tublid abilised..

Me ei ole vist kunagi oma kodus siin ise seinu värvinud ja nurgapragusid parandanud, nii et suur abi oli K-Rauta värviosakonnas töötavast naisest, kes äkki ise on kunagi maaler olnud? Kes seda teab.. igatahes ta andis väga täpsed suunitlused ja rääkis nii ilusti detailselt ära, mis on hea ja mis on kehv ja mis vigu on võimalik teha ja kuidas üldse kõige lihtsam ja mõistlikum värvida oleks.  Noja reede õhtul tassisime mängutoast mööbli välja, E. kattis põranda ja teipis kõik ilusti ära. Laupäeva hommikul parandas seinapraod ja tegi esimese ringi värvimist ning õhtul teise ringi. Pühapäeval veel tuba kuivas ja esmaspäeval kolisin R. tagasi.

Meil oli mängutuba varem selline kirgas kollane ja see saigi teadlikult tehtud selline eredam, et ikka hoiaks lapsed mängutoas erksana. Mäletan, et kui mööblit veel sees polnud, ütles isegi maaler, et ta loodab, et keegi siin magama ei hakka, sest juba värvides läks silme ees kirjuks. Magamistuppa aga selline kollane poleks sobinud, niisiis valisime nüüd kõige heledama roosa alatooniga värvi, mille kohta N. pärast esimest värvimist arvas, et tegu on hoopis halli värviga. Minu jaoks oli aga palju suurem küsimus see, et kuidas lahendada mänguasjade olemasolu siin majas selliselt, et magamistubades neid liiga palju poleks. Ma ei tea, aga mul on mingisugune kiiks, et magamistubades võiks võimalikult vähe asju olla. Sellepärast ka mulle algselt mängutoa plaan meeldis, et magamistoad jääksid selliseks rahulikuks puhkepaigaks.  Kuna meil on suuremaid asju omajagu – mänguköök, legokapp, turulett, minupikkune nukumaja, mänguasjakast, väike laud.. siis tundus mõistlik millestki loobuda. Nii, et otsin hetkel meie mõnusale turuletile uut omanikku! Kel huvi, võtku ühendust.  Esialgu mõtlesin, et roosil uude tuppa läheb voodi, riidekapp, tugitool, mänguköök, legod ja see väike ikea kirjutuslaud, aga püha taevas, kui ma kõik sinna tuppa ära vedasin, et oli see lihtsalt mööblit ja asju täis. Kuna N.  oli kolimisest küllaltki elevil, et ta lõpuks oma toa saab, siis andsime talle natuke valida, mida ta oma tuppa tahaks. Saate aru, ta ainuke soov oli kirjutuslaud, nagu L.’l.  Kuna see poleks olnud kuidagi eelarves, siis sai ta hoopis oma Ikea laua oma tuppa. Ajab asja ära ja saab joonistada küll. R. tuppa jäi siis mänguasjadest lõpuks köök ja legod. Vaiba saime Hansapostist mingi suurema alega ning roosad kardinad võtsin talle veel Ikeast (aluskardin veel puudu) ja Kukupesast kaks postrit. Ahjaa, mänguköögi värvisin ka mööblivärviga uuesti üle. Hoopis teine tera. Tuba sai täitsa armas!

Enne ja pärast ..

Mõtleme siin, et järgmisel aastal tahaks teised toad ka vaikselt üle kõpitseda. Järgmisena on plaanis N. tuba ette võtta. Tühjaks teha, tapeet ühest seinast maha ja kõik värskelt üle värvida. Äkki tal veab ja saab ka oma kirjutuslaua tuppa. Igatahes tuba vajaks värvi, kardinaid ja kirjutuslauda.

Lõpp hea, kõik hea. Algus vähemalt tehtud ja Roosi tuba nüüd valmis!