Tüdrukute sünnipäevapidu!

Tähistasime aasta lõpus tüdrukute sünnipäeva. Sel aastal oli kuidagi eriti eriline, sest Leenu tähistas oma esimest juubelit. Mitte, et see tema jaoks mingit suurt tähtsust mängiks, aga meie jaoks küll. Juba viis aastat lapsevanemad olnud! Meie oleme igal aastal sünnipäeva mängutoas pidanud ja mind alati võtavad muigama need kommentaarid “miks on vaja lapse sünnipäeva nii suurelt pidada” või “miks selline raha sinna alla panna”. Meil on küll kodus ruumi, aga kuna lähemaid sugulasi on palju, hiljem on ka lasteaiakaaslased lisandunud ning on null motivatsiooni kodu lasta “trööbata”, siis oleme alati läinud mängutoa teed. Ülimalt mugav – lastel on palju tegemist, ruumi on rohkem ning täiskasvanud mahuvad ka ära. Meie jällegi pole need, kes kutsuvad terved rühmad sünnipäevale. Lisaks perekonnale on alati olnud oodatud meie lähemad sõbrad oma lastega ning lapsed saavad valida sõbrad, kellega kõige tihedamini mängivad. Proovime lasteaia osas sellist 4-5 lapse piiri hoida. Õnneks on meil mitut moodi hästi kokku jooksnud, sest lisaks sünnipäevale saame ka aasta lõpus sõprade näod veel üle vaadata ja head vana aasta lõppu soovida.  Meil on ka igal aastal pildistaja käinud, sest jäädvustamine on paraku mu jaoks endiselt oluline ja see on teine asi, mis on asendamatu. Asendatav oleks ilmselt siis, kui keegi kogenud perekonnast pildistaks, aga ma tõepoolest ei taha kõige selle sagimise kõrvalt veel kuskil kõhuli põrandal lapsi kaadrisse võtta. Oleme ääretult tänulikut Triinule, kes pea igal aastal kohal on olnud!

Oleme sünnipäevi tähistanud erinevates tubades ning seekord jäi silma meile endile lähedal asuv mängutuba Peetris. Olen rattaga sõites Luff mängutoast tihti mööda kulgenud ning läksin aga kodulehele uudistama. Täiega meie stiili tuba, selline mõnus ja hubane. Meil oli sel aastal mõte kaasata ka Lotte ning eriti meeldis mulle see, et Luffis on võimalik tekitada nö vaba plats, kus tegelane saab tegevusi läbi viia.Esialgu mõtlesin, et kuidas me küll ära mahume, aga selline 30 ja veidi peale inimest oli täpselt paras. Kööginurk kõige vajalikuga oli olemas, istumisvõimalus nii suurtele kui väikestele. Lapsed said ronida, liugu lasta, legode ja rongirajaga mängida.. Kööginurk nukumajandusega oli olemas, autod, motikad, hüppeloomad ja palju muud. Samuti beebinurk ja suurematele korvpall ja Xbox. Mulle tegelikult väga meeldis, et üles oli sätitud mõnus valgustus jõulutulede näol ning olemas olid kriidiseinad, kuhu sai sünnipäevalaste nimed ja numbrid kirjutada. Luff oli selline mõnus ja avar, heledates toonides ja skandinaavia stiilis. Minu meelest ideaalne pildistamiseks. Hästi vahva!  Maja perenaine oli hästi tore ja mulle tundub, et peo ettevalmistamine on nende poolt paindlik. Kui muidu on see sättimise aeg vist 15 minutit, siis me saime oluliselt varem kohale minna ja rahulikult ringi vaadata, kus, kuidas ja mida. Kusjuures meil oli küll oma tavaar kaasas, aga kohapeal olid olemas ka eraldi värvilised taldrikud, tassid, noad, kahvlid ja lusikad. Kui ma ei eksi, siis oli vist 30 paari.

Üks super hea otsus oli kaasata ka tegelane, kelleks oli Lotte. See oli ikka meie jaoks uskumatult mugav. Kui alguses hakkas juba üsna lärmakaks minema ja lapsed jooksid erinevas suunas pea laiali otsas ringi, siis Lotte saabudes koondusid kõik ümber tema ning tehti ühiseid lõbusaid tegevusi. Meil oli kutsutud ta 1.5 h ja mulle tundub, et see on laste jaoks natukene liiga pikk aeg. Lenna muidugi andunud fännina tegi lõpuni välja kõik kaasa, aga pärast esimest tundi vist hakkas vaikselt elevus tagasi tõmbama. Lotte ise oli ka super tore ning lastega veedetud ajast esimene pool oli pigem aktiivsem ning teisel poolel meisterdati koos.

Sel aastal sai tüdrukute sünnipäevaga oluliselt pingevabamalt võetud, kui varasemalt. Rosanna on juba üsna suur ja tuias suures joones oma rada. Laste aeg oli aktiivselt sisustatud. Mõtlesin, et ei ole soovi isegi toidu pärast ülearu muretseda. Muidu mõtled ikka igal aastal, kas piisab ja valik on okei saanud. Sel aastal aga mõtlesin, et kui saab otsa, siis eesmärk on täidetud.. kui jääb üle, siis jääb. On nagu on. Ja hea nali oli muidugi see, et kuna igal aastal on alati torti kõvasti üle jäänud, tekkis mõte, et teeks siis küpsisetordi ise. Erik oli täitsa omas elemendis ja pidas end kunstiliseks juhiks.. ma pole reaalselt kunagi kooke kaunistanud ja no hullult tore, et Erik selle enda peale võttis. Ma küll kahtlesin temas, aga sai teine väga hästi hakkama!

Meie armas juubilar!

Armas Leenu! Viis aastat tagasi muutus kõik, mida arvasime lapsevanemaks olemisest. Enne sinu sündi oli meil teine kujutlem, milline näeb elu välja lapsega. Mõtlesime, et elu nagu filmis, annad süüa ja paned magama. Lapsed ikka vahel nutavad, eks siis tuleb sellega tegeleda. Ennegi öösel üleval oldud ja pidutsemine varajaste hommikutundideni pole ju probleem. Mis see lapse öine söötminegi siis nii väga teistmoodi olla võib. Noja hiljem veel. Mõtle, kui vahva. Laps kasvab suuremaks, riietute ühtemoodi, käite koos kohvikus ja loomaaias. Mängite sooja ilmaga rannas ning sööte rõõmsalt jäätist. Lihtsalt niisama. Teisi vanemaid jälgides tekkis alati küsimus, et miks inimesed oma laste peale küll häält tõstavad. Ole lihtsalt rahulik, vaata silma ja räägi lapsega nagu täiskasvanud inimene. Nii lihtne ju! Ja nagu imeväel lõpetab laps nutmise ja ütleb “aitäh emme, et sa nii tark ja hea vanem mulle oled.. sain sinust lihtsalt valesti aru”.

31.12.14 saabuski see õnnis ja ideaalne vanemaks olemise aeg. Jumalale tänu, olin ma pärast 28 – tunnist sünnitust nii väsinud, et lihtsalt magasin esimese öö sisuliselt maha. Eriku esmased mälestused kõlavad järgmiselt: “täielik šokk. Mõtlesin, kas ma ikka jaksan aasta aega niimoodi elada. Käisin neli tundi lapsega öösel edasi -tagasi koridoris ringi. Laps nuttis nii kaua, kuniks magama jäi”. Ei teagi, kus personal sel ajal olla võis.. ise mõtlen, et keegi oleks võinud ju öelda, kuule äkki annaks sulle süüa või miskit. Samas oli aastavahetus, ilmselt olid kõigil mõtted vähe mujal. Hirm selle karjuva pambu ees jätkus ka kodus. Pidev hüsteeriline nutt ja öösiti üleval olemine. Vaene sina, ei võtnud kaaluski juurde ning ise olime stressis. Oleks keegi mulle öelnud, et proovi talle pudelist piima anda, oleksid vast esimesed kolm kuud vähe ilusamalt kulgenud. Lõpuks oli juba kerge paranoia sinu ärkamise ees. No kohe üldse ei oodanud seda hetke, sest see oli pidev imetamine ja nutu kuulamine. Vaesel inimesel oli kõht tühi, aga vähemalt oli ema järjekindel, et ikka rinnaga toitmine on ainuõige. Ikka tahad ju oma lapsele parimat. Mäletan öid, mil mõtlesime, et sa jäid magama ja kuna põrand kriuksub, siis parem oleks ilmselt elutoa diivanil ja tugitoolis magada, sest hoidku jumal selle eest, kui mingi kriuksatuse pärast üles ärkama peaksid. Õnneks pärast lõputult pikki nädalaid saabus pudelipiimaga ka õnn meie õuele ja ma olin täiesti hämmingus, kui laps 3-kuuselt otsustasid pärast söömist neli tundi järjest magada. Tasapisi selgines ka minu pea ning tundus, et see lapsevanemaks olemine ei olegi ehk nii hull. Kerigem siit nüüd korra tagasi, milline arvamus oli meil beebi kasvatamisest enne lapse sündi. Reaalsus polnud vist teps mitte selline nagu enda jaoks mõelnud olime. Mäletan, et alates kolmandast kuust hakkasin ma sinusse aina enam kiinduma. Olid järsku nii rahulik ja armas. Tõeliselt äge seltsiline! Üks hetk tundsin, et julgen sinuga ühes kodust väljaspool olla ning hakkasime aga aktiivselt beebide ujumises käima. Tegime ühiseid pikki jalutuskäike ning külastasime tihti vanaemasid. Aegamisi tekkis see  kindlustunne ja tugev side meie vahele.

Tänaseks on sinus endiselt olemas samad jooned, mis andsid juba beebina endast märku. Oled selline uudishimulik, nõudlik ja sõnakas neiu. Tegelikult täitsa mitmetahuline, sest sinus on olemas teistega arvestav külg ning suudad olla kodurahu huvides leplik. Oled suurepärane suur õde oma väikestele seltsilistele ning oskad leida ühised jooned ja mängud nii ühe kui ka kolme – aastasega.  Viiendal eluaastal oled sa oluliselt julgemaks muutunud. Varem olid sa selline tagasihoidlik ja hoidsid omasoodu, kuid järsku toimus mingisugune avanemine ja hakkasid aga kõiki teretama ning kõva häälega nalja viskama. Saad tänaseks rohkem sisust aru ning mõtled asjadele kaasa nagu täiskasvanud inimene. Õpid tasapisi meiega diskuteerima ning tihti kuuleme sind ütlemas, et “nii need asjad ikka ei käi”. Sa oled alati olnud see laps, kes ei naera klassikaliste tobeduste peale nagu näiteks tordiga näkku naljad. Võtad igasuguseid asju hästi südamesse ja vaagid nende üle pikalt. Olgu selleks kas minu väsimus, kellega haigus või mõni õnnetus, millest kuulnud oled. Sul on ülimalt hea mälu, sest tihti meenutad mingeid asju, mis endalgi juba meelest läinud.. või üllatad mõne meenutusega, mida ei oskaks arvata, et sul meeles võiks olla. Sa oled suur laulusõber ning meilegi üllatuseks laulsid sa julgelt üle kümne laulu meile järjest ette. Pärimise peale, kust sa neid õppinud oled? Vastasid, et aga me ju autos kuulame neid laule

Oled suur lasteaiasõber ning ajab ikka närvi küll, kui vanemad kord nädalas vaba päeva tahavad korraldada. Sul on tekkinud oma suured sõbrad, kellega loodetavasti jätkad ka kooliteed. Vahel tuled koju ja teatad, et jagasite täna sõbrannaga kutid ära ning kes kellega siis täpsemalt abielluma hakkab.

Sinu lemmik teemadeks on Lotte, Elsa ja Lõvikuningas. Huvitav küll, miks? Äkki sellepärast, et need on ainukesed täispikad multikad, mida sa kinos näinud oled. Oled juba täitsa asjalik kinokaaslane ning seda võib küll üheks ühiseks nauditavaks tegevuseks lugeda, mida meile kahekesi teha meeldib. Oskad hästi joonistada ja värvida, tunned tähti ja numbreid. Eriti hästi tuleb sul välja kirjutamine.

Su hing on lihtsalt nii ilus ja rikkumata veel! Eile tähistasime sinu ja sinu õe sünnipäevapidu ning imearmas oli õhtul kogu selle tralli lõpuks kuulda, et sa oled nii õnnelik, sest sinu parimad sõbrad peol käisid. Ühtlasi rõõmus selle üle, et kõik keda soovisid, ka tulid. Seda oli nii liigutav kuulda, sest ma esimese hooga oleksin pakkunud, et sulle meeldis Lotte või hoopiski palju kingitusi saada. Sa oled imearmas ja hea inimene!  Olgugi, et algus oli meil üle kivide ja kändude ning nii mõnigi päev suudad sa meele nii mõruks ajada, et hoia või juustest kinni, siis ei muudaks ma sinu juures absoluutselt mitte ühtegi asja. Tea, et sa oled üks parimatest otsustest, mis me oma elus teinud oleme. Aitäh, et oled meiega!

Võtame selle huvitava aasta siis kokku!

Aasta lõpp ongi käes! Taaskord on aeg hämmastavalt ruttu möödunud ja ma arvan, et seda võivad öelda paljud lastega vanemad. Vähemalt kolme lapsega tekib tihti küsimus, et kuidas mõni asi märkamata on jäänud? Ühtäkki on lisaks maas lamamisele hakanud Rosanna ka tantsima, solvuma, suuremaid tüdrukuid juustest tirima, küpsist sööma jpm. Väike inimene on kuidagi nii asjalikuks sirgunud. Kui keegi küsib, mis siis 2019. aasta meeldejäävamad sündmused on, siis korraga ei oskagi nagu vastata. Õnneks tõttab appi blogi..

Aega tagasi kerides, siis aasta algus tundus paljulubav. Erik oli just koju jäänud, plaanid olid suured. Nautida seda aastat, Erikuga ühist aega ning keskenduda ka laste kõrvalt enesele. Peagi selgus, et Rosanna pole päris see raamatulaps ning algus oli temaga üsna keeruline. Tavapärane oli öösel kuni 8 korda ärgata, 30 minutit imetada ja siis pool tunnikest kussutada. Vahel hakkasid protseduuriga pärast selle lõppemist aga algusest peale. Küll ei leppinud ta luti ega pudeliga, mis tõmbas minu väljas käimistel ja Erikuga koos trennis käimistele kiirelt kriipsu peale. Samuti oli Rosannal B12 vitamiini puudus, mida me rõõmsalt kuu aega kisa saatel “nautisime”, kui lõpuks tuntud Google ja Synlab hädast välja aitasid. Tõeline rahu saabus alles siis, kui imetamise lõpetasin. Sellele ajale tagasi mõeldes tulevad vist vaid ihukarvad püsti, sest tundub, et kolmandat korda järjest seda beebimajandust läbi teha, on ikka maksimaalne piiride kompamine! Enam küll ei suudaks, ei tahaks, ei jaksaks. Õnneks siia majja ühtegi last rohkem ei saabu, ei kurega ega ka muud moodi.

Ajas tagasi vaadates märkan, et võtsime endale aasta alguses ka uued pereliikmed – kalad ja teod, kes kahjuks kõik poole aasta möödudes oma otsa leidsid. Küll möllasime igasuguste uute tarvikute ostmise, vee tasakaalu mõõtmise ja muu sellisega, kuid tulutult. Selle eest on tore tõdeda, et kass on meil visa ning peab meiega elades hästi vastu! Juba tervelt kolm aastat!

Tere! Mina olen Vilkur Villem. Ma ei salli lapsi silmaotsaski, aga mul on sisemine kohusetunne käia absoluutselt igal pool, kuhu pere väiksematel minek. Eriti, kui minek on kodust välja. Nii veedan ma päevi õues mänguväljakul, lumememmede kõrval või küla vahel lastega jalutades.

Päris tore on vaadata, et panin eelmisel aastal mingisugused eesmärgid kirja ning viimasest lõigust loen:

Kodus oleks suureks sooviks sauna ehitusega alustada ja kui ma aasta lõpus saan öelda, et saun on valmis, siis olen ma meie üle küll väga uhke!

Siinkohal pean ma meid tõesti kiitma. Megatublid oleme ja saime lõpuks selle tehtud! Oma maja juures on saun ja terrass küll hindamatu väärtusega. Me leilitame nädalas ikka 1-2 korda ning mida külmemaks läheb, seda rohkem ka käime. Nüüd lumega on kohe eriliselt mõnus!! Ja äge on vaadata, kuidas lapsed saunakultuurist osa saavad. Ehtsad eestlased. Vabandan siiralt naabrite ees, kui talvel ümber maja paljaid lapsi näete jooksmas. Katsume kiiremas korras aia ette ehitada.

Selleks aastaks olid ka igasugused teatri – kino – ja raamatuplaanid kirjas.  Kinos käimine sai vist  liiga tõsiselt ette võetud, sest ära sai vaadatud tervelt 28 filmi. Ma parem ei hakka kokku lööma, palju selleks kulunud on. Samuti sai mõned korrad ka teatris käidud, alustades aasta algusest Leenuga, mil tee viis Nukuteatrisse.  Suvel käisime Erikuga Indrek Taalmaa “Onu Heinari lood” vaatamas ning aasta lõpus Draamateatri “Pangalaenu”. Samuti sai sõbrannadega Draamas “Tunnike rahu” vaadatud. Mulle tegelikult väga meeldib teatris käia ning oh seda imet, uuel aastal on meil juba kolm uut tükki ees ning kõik jäävad kusjuures ühe kuu sisse. Plaanis on külastada Tartus “Detektiiv Lotte”, Draamateatris “Võrk” ja Niinemetsa “The Kid”. Loodetavasti on järgmise aasta lõpuks on teatrikülastusi poole rohkem, kui sel aastal. Raamatutega oli vähe kehvem lugu ning alles nüüd aasta lõpus hakkan Mihkel Raua “Isa” lõpetama. Tegelikult suvel sai alustatud ka raamatuga “Vaikiv patsient”, mis oli täiega põnev! Küll aga lõpuni sellega ei jõudnudki, sest ilmselt oleksin pidanud pikema vahe tõttu otsast alustama ja noo ei viitsinud ikka küll.

2019. aastal väisasime perepuhkuse vormis nii Rakvere Aqva spad kui Saaremaa GOSpad. Me käime ikka igal aastal ja jäingi just täna mõtlema, et kuhu järgmisel aastal suunduda?  Mul on nii hea meel, et rosin on juba üsna asjalik! Lõpuks ometi on saabumas aeg, kus beebimajanduse saab lõplikult selja taha jätta ning suuremate lastega käia selliselt, et ei peaks koguaeg kellegi piimamajanduse või uneaegade pärast muretsema. Hästi tore!!

Suvi oli justkui kõigi ja kõige aeg! Ma kohtusin üle pika aja Lenna ja Nora beebigruppidega. Samuti sai meil kaks ägedat üritust ka Rosanna grupiga tehtud. Ei hakkagi siin täpsustama, sest mõlemad üritused olid sisuliselt lasteta. Huvitav küll, eksole. Ja üldse, teie kaheksa, kes te siin seda loete.. ma võin tervikuna panna teid oma aasta TOP5. Olge aga lahked!  Ma ei teagi, kas kuskil teises grupis sellist meelelahutust eksisteerib, kui meil. Tahaksin tuua siia mõne konkreetse nalja, aga välja kirjutades tundub see siin avalikult kirjutades too much. Ühesõnaga on ääretult äge, et üldse nii erinevad inimesed kokku said ja hämmastavalt hästi see värk siin juba pea kaks aastat toiminud on. Tähistasime suuremalt ka Eriku juubelit. Käisin Leenuga teletornis, tüdrukutega loomaaias ning suuremad said Erikuga ka esimese telkimiskogemuse osaliseks. Ja püha taevas, oleksin peaaegu unustanud! Üks ägedamaid trippe oli kahtlamata Lenna ja Noraga, mil külastasime esimest korda Lottemaad! See oli päriselt äge ja kindlasti võtame järgmiseks aastaks taas plaani..

Kahtlemata on 2019 taaskord suurte otsuste aasta. Oleme teinud oma pere – ja tööelus suuri muudatusi. Sügisel otsustasin, et annan endale võimaluse tööturule naasta ning vaadata, mis elu mulle toob. Enim on mul hea meel selle üle, et läbi töö jõudsid minuni super ägedad inimesed! Ütlen ausalt, et elu kolme lapse, suure majapidamise ja täiskohaga töö kõrvalt on üsnagi kurnav. Eriti oli seda alguses tunda. Küll aga inimene harjub kõigega ja mul on eriti hea meel, et sellega on harjunud ka lapsed. Ühtlasi leidsime oma perekonda ka ägeda hoidja-sõbra, keda Rosanna lahkudes alati emmeks hüüab. Viskab Lennagi nalja, et kuule, meil on ju kaks ema – sina ja C . Ja mul on tegelikult selle üle ainult ülimalt hea meel, sest minu jaoks on kõige olulisem, et lapsed ennast minu eemaloleku aja turvaliselt tunneks.  Lisaks minu otsustele, leidis ka Erik, et aeg on edasi liikuda ning vahetas temagi töökohta. Iga muutus vajab harjumisaega ja tore on mõelda, et 2019 on olnud sisseelamisaasta 2020. aasta jaoks. Nii palju uut ja huvitavat on veel ees!

Möödunud aasta õpetas mulle, et ära kunagi karda astuda uusi samme! Kõik mis tulema peab, see ka tuleb. Samuti on see aasta kombanud väga tugevalt minu taluvuspiire!? Ma tunnen, et ma olen tihti väsinud. Tahaksin rohkem tegeleda endaga (regulaarsed trennid, toitumine etc) Reaalne elu näitab, et selleks on vaja võtta aega oma vaba aja või laste arvelt. Tahaksin ikka selle tasakaalu oma elus leida. Kindlasti üks minu 2020. aasta eesmärkidest!

Küll aga tegelikult on tänamatu millegi üle nuriseda. Ma olen uskumatult tänulik selle eest, mis elu minu teele siiani toonud on ning minu moto on alati olnud võtta asjadest maksimum, et ei peaks tulevikus tegemata jäänud asju kahetsema. Olgugi, et igapäevaelu võib olla väsitav ning vahel on tunne, et kuidas ma küll jaksan? Kuid tegelikult olen südames siiralt õnnelik, et meid on õnnistatud kolme terve tütarlapsega, kes toovad igasse päeva midagi uut. Ma väga soovitan lapsevanematel lugeda Mihkel Raua “Isa”. Ütleb temagi, et lapsed võivad sinus esile tuua neid ÜKSIKUID rõõmuhetki. Küll aga vanemate jaoks piisab sellest, et kõik eelnev olematuks muuta.  Lapsed võivad olla lärmakad, väsitavad ja tüütud.. aga nad on teisest küljest ka nii ägedad, nutikad ja oma olemuselt ning hingeelult ainulaadsed.  Ma olen väga tänulik ka meie backup tiimile – minu ema ja ämm, suurt rolli mängivad ka vanaisad. Kahtlemata poleks Norat ega Rosannat sündinud, kui meil ei oleks võimalust omaette ajale. Me ei käi tihti, aga kui käime, siis pole kunagi olnud probleemi, et ei saaks. Alati on kuidagi leitud võimalus ja me oleme selle üle siiralt õnnelikud! Ma arvan, et kui me kodusele elule vaheldust ei saaks, me vist ei suhtlekski siis omavahel. Siinkohal pean ma kõik oma tänusõnad Erikule edasi ütlema, sest ilma temata polekski midagi. Tohutult kannatlik ja hea inimene! Ja olgugi, et minu jaoks on see iseenesest mõistetav, siis paljudes peredes see nii ei pruugi olla. Ma olen väga tänulik, et mu lastel on isa, kes on päriselt isa. Kelle jaoks on lapsed ägedad! Meie kodus on see nii tavaline vaatepilt, kus Erik mängib lastele normaalset tola ja ma siiralt usun, et see on midagi, mis neile eluks ajaks meelde jääb. Nüüd, mil kodune aasta on läbi saanud, võiksin mütsi maha võtta Eriku ees. See oli tema jaoks nii kodune, kui kodune aasta üldse olla sai. Ääretult äge, et ta sellise väljakutse vastu võttis. Nii mõnigi mõtleb, et võis ikka mõnus lebotamine olla, aga see otsus ei tulnud nii nipsust.  Ma nüüd tean, et Erik ei taha, et sellest siia selliselt kirjutan, kuid sisuliselt oli tal valida, kas viiekohaline summa või aasta kodus ning ta valis viimase ning seda kõike perekonna nimel. Mul ei ole vist kunagi ühtegi käiku sellepärast käimata jäänud, et Erik ei tahaks lapsi hoida. Lapsed on osa tema elust ja on näha, et ta on oma kohaloluga alati olemas. Muidugi sooviksin, et seda omaette aega oleks meil rohkem, kuid eks see saabub, kui lapsed juba tiba suuremad on. Praegu avastad nii mõnigi õhtu, et töölt tulles ei saa ühte lauset ka lõpetada, sest kellelgi on koguaeg miskit soovida, rääkida, mõni laul või uus luuletus hoopis varuks.. Tihti kuulengi Eriku päevast alles õhtuses ringis, mis meil lastega tavaks on – kõik istuvad maha ja räägivad, mis neile päeva jooksul enim meeldis/ei meeldinud. Nali on see, mis asjale kaasa aitab. Õnneks Erikul jagub seda huumorit kõigi jaoks ja annaks jumal, et edaspidi ka!

Teile armsad lugejad, soovime omalt poolt ilusat aasta lõppu! Lumi tuli maha, nii et pole aega toas passida! Nagu pildilt ka näete, peavad meie lapsed oma lõunasöögi õues sööma. Nautige hetke!

VLOG: Meie pere jõulud ..

Tuleb tunnistada, et 2019 aasta jõulud pole just minu TOP5 hulgas, aga tegelikult lõppkokkuvõttes möödusid nad täitsa toredalt. Kirjutasin viimases, kuid jagamata postituses, kuidas tunne pole päris see, mis olla võiks. Ilmselt mängis rolli igatepidi teistsugune aasta lõpp.  Ka meie pere jõulud möödusid neljas erinevas kohas tähistamisega, lisaks ka ettevõtete üritused, mida oli tervelt kaks ning üks veel uuel aastal ees ootamas. Mulle nii meeldis Lilli facebooki postitus, mida ilmestas tekst “Jõulud – see on mitu korda asjade pakkimist, riietevahetust, kiirustamist, ajast valesti arusaamist ja törts (loe: palju) närvihaiget ema. #jõulurahu“. Mind ajas see nii naerma, sest umbes sarnaselt kulges ka meie püha – ja rahuaeg! 

Kõige enam meeldis mulle meie jõululaupäeva hommik kodus. Saime rahulikult oma perekeskis juttu rääkida, kinke avada ja laulda. See oli üks vähestest asjadest, kus ma tundsin end sõna otseses mõttes, kui kodus.  Mulle väga meeldis see, et sel aastal me kuskil mujal kingitusi tegema ei pidanud ja reaalselt ei teinudki.  Jällegi mõnus oli kingitusi teha kodus, sest kõik läks üsnagi asja ette! Meil on Erikuga juba viimased aastad olnud kokkulepe, et kuuse alla jõuavad vaid pere – ja elamiskingitused ning nendele lisaks laste kingid. No võisin ma sealt kuuse alt “Erik ja Laura” nimega paki seest näiteks kõrvarõngad leida. Tegelikult pidasime ka seekord tublisti reeglitest kinni ning nii rändasid meie magamistuppa uus voodipesu koos tekiga, kööki wokipann, pajakindad, uued lusikad ja wokipann. Pikalt olime puudust tundnud ka supitaldrikutest ning jõuluvana pidas eraldi meeles ka tüdrukuid. Villule toodi süüa ja perenaisele Linea juuksehooldustooteid. Erik sai aga Mihkel Raua raamatu “Isa”.  Eriti vahva on see, et järgmise aasta veebruarikuus on meid ees ootamas tervelt kolm teatrietendust – Draamas “Võrk”, ämmalt lastele “Detektiiv Lotte” ja minult Erikule kingitud Niinemetsa “TheKid”

Meie selleaastane kingitus oli tüdrukutele legolaud ning meie hea sõber LEGO Eesti pidas neiusid ka super ägedate komplektidega meeles. Käsi südamel, aga ma pole kunagi varem, sh. ka lapsepõlves väikseid legosid ehitanud. Ma isegi ei mäleta, et mul midagi sellist olnud oleks. DUPLO’dega on meil juba omajagu kogemust olnud ning olgugi, et olin väikeste legode vastu, kiideti mulle neid ikka ette ja taha. Kui ägedad need ikka on ning lapse arengule vaid kasuks. Sel aastal, kui LEGO maaletoojaga juttu oli, mõtlesin, et olgu, aitab DUPLO’dest neid on meil küll ja veel ning laseme siis väiksed legod ka meile majja. Ma pean tunnistama, et kui tüdrukud pakid kätte said, ei olnud nad sugugi niiiiiii elevil, kui mina olin. Küll aga elevus tuli sisse, kui vaikselt ehitama hakkasime. See on ikka nii äge. Lõpuks tekkis mul endal sõltuvus, nii et panin leht lehe haaval ise neid kokku. Ja muidugi, kui rannamaja ja suur laev valmis sai ehitatud, tekkis lastel ka suurem mängurõõm. Tegelikult on hämmastav ja uskumatu, kui palju väikseid osakesi võib ühes suures komplektis olla. Nii palju pisidetaile, mis teevad LEGO komplektid ägedaks!  Ja tegevust jagub tundideks..

Veel vaatasime me Lennaga esimest korda vahetult enne jõule ära Frozeni esimese osa multikast ning samal õhtul suundusime kinno ka teist osa vaatama. Ülimalt lahe oli! Mul olid tegelikult nukud juba septembrikuus ostetud ja planeeritud sünnipäeval üle anda, kuid pakkisin need siiski jõulukuuse alla ära. Olin just vahetult ka Apollos ringi vaadanud ning leidsin sealt kihvtid Frozeni alused, mille peal joonistada/meisterdada/kokata. Täiega kriibib hinge, sest minust jäi Apollosse maha Frozeni Kristoffi tegelaskuju, kelle üle Lennal oleks kindlasti ülimalt hea meel olnud!

Samuti leidsid tüdrukud nii kingipakkidest, kui jooksvalt terve kuu ka päkapikkusussidest praktilisi asju. Meie armas sõber Debenhams oli selles osas abistava käe ulatanud ning kuna ma ei tahtnud rohkem mänguasju ega muud temaatilist teemat koju, oli tore vahelduseks leludele ja šokolaadile lapsi riietega meeles pidada. Lenna sai jõulupaki seest imearmsa ükssarvikuga kleidi ning Rosanna nunnu roosades toonides jäneseteemalise komplekti. Sussi sisse oli ideaalne sokutada ka pesu, sokke, sukapükse. Nii, et kel järgmiseks aastaks ideid vaja, siis vahelduseks kommidele saab osasid päevi ka vajalikuga täiendada. Muideks uus suur Debenhams on lisaks Rocca al Marele avatud ka T1’s, kuhu peaks tulema ka suur koduosakonnavalik. Minu teada isegi eraldi korrus selle jaoks. Nii, et kes Debenhamsi lainel, siis minge vaadake järele!

Jõulupühadel proovisime lisaks peotrallile lihtsalt niisama olla. Tegime sauna, küpsetasime pannkooke, käisime koos jalutamas. Eile saatsime Rosanna ämma juurde ning mõtlesime tüdrukutega esimest korda ka jõuluturgu külastada. Lörtsi sadas küll näkku, aga käik oli sellegipoolest tore. Käisime nendega Kesklinna kohvikus ning uskumatu on tõdeda, kui lihtne ikka kahe nii suure lapsega ringi liikuda on. Koju jõudes magasime kõik kolm tundi järjest ja õhtul käisime veel Erikuga kahekesi kinos. Minek oli üle kivide ja kändude, kuid kinoelamus megapostiivne. Vaatasime filmi “Nugade peal”, väga soovitame. Mõnus ja eritahuline, sai nalja ja paralleelselt ka mõttetööd tehtud.

Aasta lõpp ning tüdrukute sünnipäevapidu aga läheneb. Ikka uue hooga edasi!

Jõulutunne, kus sa oled?

2019 aasta jõulud on minu jaoks alanud kuidagi teistmoodi. On olnud natukene harjumatu ühtäkki tööinimese ellu astuda ja siis jõuludeks nii korraks pidurit panna. Olen emana siiani pea kõik jõulud kodune olnud ning kuidagi jõulurütmis tiksunud. Seekord algas puhkus nii järsku ning ühtäkki saabus suuremat sorti väsimus, sest keha sai vist aru, et oleks aeg jalad seinale visata. Eelmisel nädalal tulin ma pea igal päeval koju ja vajusin kuhugile magama ära. Lõpuks oli endal juba imelik. Ükskord virgusin näiteks tüdrukute toa põrandal ning avastasin, et Erik teeb kõigile kolmele parasjagu vanni. Teisel päeval läks Erik kiirelt korra poodi ja mäletan vaid hetke, kui Nora mulle mõnusalt mängutoas teki ulatas. Järgmisel momendil tegin silmad lahti ja näe Erik ka kodus! Ei teagi, mis vahepeal toimus. Ja kuidagi väga raske oli sellelt rongilt maha astuda ja end ümber häälestada. Kohe hakkasid igasugused jõulukäimised, mis ausalt, minu jaoks oli pigem tüütu kohustus. Ma pole ühelgi teisel aastal sellist tunnet tundnud ning seekord oli see väga tugev. Vahel tunnen, et seda kõike on minu jaoks liiga palju – täisajaga töö, suur majapidamine, kolm last.. ja kui sinna lisandub veel uusi ülesandeid ja “kohustuslikke” käike, tekib mingisugune korralik blokk ette. Jõulud peaks olema tegelikult rahulik aeg ning edaspidi proovin ma vältida sellist ringi jooksmist kolme väikse lapsega. Paki neid iga päev autosse, mõtle, et kõik vajalik oleks kaasas ja arvesta laste unedega, et kõigil ikka hea tuju varnast võtta oleks. Jõulusööming näeb nii kui nii välja selline, et absoluutselt kõigi teiste soovid sead ettepoole ning lõpuks võid oma külma kartulit ise süüa.  Ma arvan, et kokkuvõtvalt räägib minus täielik väsimus.

Ühest küljest on väga tore näha pereliikmeid, teisest küljest jälle lihtsalt ei jaksa aga ringi rännata.  Seamegi mõtteid, et edaspidi jõulud üleüldse enda perekeskis ja oma kodus pidada. Tulevad need, kes tulla  soovivad. Tore oleks luua omad traditsioonid ja vähem rõhku panna ehk söömisele ja rohkem ühisele ajale. Päev enne jõule kuusealust “sättides” tuleb ikka selline tore tunne peale ja kujutan juba ette hommikust laste elevust. Hästi tore! See on jälle see, mida väga ootan ja naudin. Kell on aga pool kaks öösel ja loodetavasti tuleb homme imetore päev!

Tee iseendale kingitus ..

Mulle nii meeldib, et aastatega on see metsik kingituste tegemine ära kadunud. Küll on igasuguseid variante proovitud – kõigile, loosiga, perelt – perele. Tegelikult on see nii sisutühi, kui kingitust “peab tegema” tegemise pärast. Ka töökollektiivides on inimesed loosiga tõmmanud kolleegi nime, keda kunagi nähtudki pole. Siis antakse ette eelarve, et proovi palun oma küünlake, jõulutee ja mandariinid selle summa sisse ära mahutada. Lõppkokkuvõttes kaob kingituse tegemise mõte ära, kui ei kingitegija – ega saaja sellest rõõmu ei tunne.

Samas kodus ja oma perele meeldib mulle väga kingitusi teha. Minu meelest on tore, kui mõni üllatus ka varuks on ja meil on üldiselt kokku lepitud, et tarbetuid asju ei koju ei osteta. Samuti on laste kingitused väga hoolega läbi mõeldud. Üldiselt on ka nö vaikiv kokkulepe, et Erikuga teineteisele kinke ei tee. Pigem kas koju midagi praktilist või just midagi konkreetset, mida väga teisel vaja läheks. Nii paljud räägivad, et oh ei meie küll teineteisele enam kingitusi tee (mehed-naised omavahel).. peaasi, et lapsed oleksid rõõmsad. Tegelikult on aga tore, kui elukaaslane, abikaasa, laste isa sind ka meeles peab. Mõni väike üllatus võiks ikka varuks olla ning seda üleüldiselt, mitte ainult jõuludel. Muidugi on kena mõelda, et tarbime võimalikult vähe, kuid samas kui ka need üksikud tähtpäevad/pühad käega lüüa, siis ei jäägi eriti midagi järele. “Ah, juba 30’s sünnipäev, polegi ideid, kingiks kaaslasele hoopis raha!” või “Naistepäev – ostan selle ühe õie ära ja saan linnukese kirja” või siis hoopis “emadepäev – lapsed nii kui nii teevad mõned joonistused”.

Üldse on huvitav jälgida, et lastega peredes on tihti just naistel käed-jalad nii tegemisi täis, et laste jõulud eriliseks muuta. Ei räägi siin sugugi ainult kingituste tegemisest, vaid ka kodu ehtimisest, piparkookide meisterdamisest, kuusepuu rüüsse seadmisest jpm. Ikka tahad, et lapsed kõike kogeks ja sellest jõulumaagiast osa saaks. Nii jäetakse end alatasa tagaplaanile..

Ja kui keegi sind jõulude ajal meeles ei pea, siis tee seda ise! Mina tunnen küll, et olen normaalselt energiat siin kodu – töö – laste ja tulevate jõuludega kulutanud. Muidugi on kõik tore, aga samas väsitav ka. Just täpselt õigel ajal võttis minuga ühendust BABE, kes saatis esimese advendi puhul mulle jõulutervituse ..  ning koheselt tekkis mul mõte, et tore oleks just emadele midagi tagasi anda, sest ilmselgelt ei ole ma ainus, kes end kõige vahel jagama peab. Ja see midagi on mõeldud just nendele emadele, kes annavad endast nii palju, et nende lastel oleks tore ja hea ning nad koguks iga päevaga mõne toreda uue mälestuse. Küll planeeritakse oma päkapikusussi sisusid ja kirjutatakse päka-kirju..

BABE on juba ilumaailmas kolm aastat minu vaieldamatu lemmik. Selle aja jooksul pole ühtegi teist brändi proovinud. Kõik kreemid – dushigeelid ja näohooldus on jäänud BABE kätesse ja ei oskaks selle üle rõõmsam olla. Viimane kord võtsin ma kasutusse niisutava ja kerge näokreemi ning STOP akn maski.  Maski teen kusjuures siiamaani kord nädalas. Ühest potsikust jagub päris pikaks ajaks ning mõjub ka hästi! Seekord proovisin järele ka teise, niisutava kreemi ning šampooni. Kui ma saaksin mixida, siis ma jätaks selle sinise kreemi koostise ja lisaks punase kreemi lõhna juurde. Šampooni osas olin ikka väga skeptiline. Ka veel siis, kui ma sellega parasjagu pesemas olin. Polnud selline klassikaline, et megalt vahutaks.. ja juuksed olid niiskena kuidagi teistsugused. Küll aga kui ära kuivatasin, muutusid need megasiidiseks ja pehmeks. Kusjuures šampoon juba sisaldab juuksepalsameid, mistõttu ei ole eraldi tarvis juukseid pehmendada. Kes pole veel jõudnud BABE tooteid kasutada, siis kättesaadavad ja heade soodukatega leiate need Apotheka e-apteegist. Muidugi läheb ka facebookis üks mõnus kinkekomplekt loosi! Muideks, kui kellelgi veel kingiideed pole, siis BABE sari annab ideaalse võimaluse midagi kingikotti poetada ning uskuge mind, sellega on praktiliselt võimatu mööda panna!

Emotsionaalne teine advent

Kindlasti on teil olnud päevi, mis ei lähe päris selliselt nagu sa ette kujutad. Või ma eksin? Meil oli kindlasti teine advent selline, mis minu kujutlemas nägi välja kui puhkus seitsmel pehmel padjal – piparkoogihõng, jõulune saun ja mõnus pereseltsis veedetud aeg. Peaaegu, aga mitte päris, sest  pühapäevasesse päeva jäi nii palju erinevaid emotsioone, et selle kirjeldamiseks peaks vist algusest alustama.

Kes minu blogi pikemalt jälginud on, teab, et selle aasta alguses ehitasime me sauna ning läbisime ka täiendavad tuleohutusnõuded, mis puudutab maja kasutusluba. Ma olen elava tule suhtes alati skeptiline olnud. Ilus ja tore, aga samas ka hirmutav.. minu jaoks oli sauna ehituse jooksul eriliselt oluline kuulda oma ala asjatundjatelt kinnitust, et meie puit-elementmajas ei kuumene keris kuskil pööningul üle ning ei sütti mingisugune vill seal suurest kuumast.. et õhk liiguks ilusti ning keris oleks nõuetekohaselt ja turvaliselt (enne kõike laste suhtes) paigaldatud. Ma isegi ei tea, miks ma lapsed eraldi välja tõin, aga mul on päriselt korralik paranoia lahtiste keristega. Kuidagi oma vaimusilmas olen juba lapsepõlvest peale ette kujutanud, kuidas astud aga lavalt alla, libised ja kukud otse piireteta kerisele. Õudukas.

Algas siis meie ilus ja imeline teine advent. Tegime hommikul süüa, tuju oli super hea! Vaatasime aknast välja ja no päike paistis ning kutsus kõiki välja. Erik võttis kõik need tegelased oma tiiva alla – käidi üheskoos prügikastis prügi alla hüppamas ja kividel ronimas. Olin siis ka tubli ja kasulik ning tegin õhtusöögi valmis ja mõtlesin, et õige naine läheb toob puud ka tuppa ning kütab sauna soojaks. Küll on mõnus Erikul lastega jahedast tuppa tulla, mõnusalt siin saunatada ja siis kustuvad lapsed kui iseenesest ükshaaval. Mina olen siis see, kes kütab kerist väheste puude ja võibolla mõne kiiremini põleva esemega (papp/paber).. Lapsed tulid tuppa, hakkasime aga sööma.. Erik vaatas tule üle.. ja üks hetk märkab köögist, et paksu tossu tuleb saunast. Ma suudan sellistes olukordades reeglina mõistusega võtta ja no mis me märkasime – kütmiseava ees olev uks on lahti. Ise veel arutame, ei no tore lugu küll.. kes selle nüüd lahti jättis ja kas tõesti keegi lastest võis siin nii käia? Üritasime süüdlast leida ja märkame, et iga järgneva hetke, mil ukse kinni paneme, lükkab see end ise lahti ning tuleleegid ja sädemed reaalselt pressivad uksest välja.. Tundsin, kuidas ärevus hakkas lisaks vingule mu sisse kogunema ning kohe hakkasid mingid kellukesed helisema. Lapsed kupatasime maja teise otsa, Erik sulges kõik alarmid.. jõudis mu emagi helistada, et miks tulealarm tööle on hakanud? Nimelt on meil majja pandud eraldi andurid vee, temperatuuri ja suitsu jaoks ning esimesed kolm inimest saavad kohe sõnumi, kui midagi peaks valesti olema. Mõtlesin, et ei ole võimalik. Sellistel hetkedel ei suudagi enam normaalselt mõelda, sest see kuradi uks surus end koguaeg lahti, vingu tuli aina juurde ning nägime, et see toss, mis tavaliselt välja liigub, tuleb otse tuppa. Mu esimene äkkmõte oli, et täiesti pekkis, kas kuskil võib midagi üle kuumenenud olla ja süttimisvalmiduses. Erik käis kiirelt pööningul – kõik oli ok. Selle aja peale, mil ma seda ust kinni hoidsin ja nägin, see toss klaasi taga aina paisub ja paisub.. otsustasime kõik maja uksed olemasolevale lahti teha. Üks hetk lihtsalt mõtlesime, et ok, emotsioonid alla ja mõtleme rahulikult. Ja mis juhtus? Tuli tõmbas uuesti leegi õiges suunas, üles. Mõtlesime, et what the hell. Mu ainus soov oli, et saaks selle tule lihtsalt kustutatud.. aga ust ka lahti ei saanud teha, sest leegid olid õhuringluse tõttu nii suured. Õnneks vähemalt toss liikus välja. Ja no lõpuks saime aru, et me oleme nii rumalad olnud. Millegipärast oli see  kerise tuhašaht tükk aega puhastamata olnud, millele lisaks pani Erik liiga palju puid juurde. Tule võimsus oli nii suur, kuid samas värske õhk ei saanud täitunud tuhašahti pärast peale tulla. Seda oli hästi näha, et kui välisukse natukenegi lahti tegid ja värsket õhku peale tuli, liikus tuli ja toss õigetpidi .. kinni pannes, hakkas aga jälle tuppa ajama.  Lõpuks hoidsimegi oma 10 minutit kerise sahtli nii lahti kui saime ning välisukse samuti.. nii et see kraam seal kerises põles kiirelt läbi.. ning jäi lõpuks hõõguma. Teate, mis minu suurim hirm sellises olukorras on? On see, et ma pole päriselt kunagi täpselt läbi mõelnud, mida ja kuidas ma teeksin, kui mu maja põlema läheks.  Muidugi loogiline on, et lapsed ja koduloomad välja.. aga  veel? Mis järjekorras ja mida üldse päästma peaks? Millised oleksid mu järgmised sammud, kui näeksin, et tuli võtab selliselt võimust, et midagi enam ise teha ei saa? Et ei jääks pärast tunnet, aga kui oleks .. ?  See tuli on ausalt õudne asi! Ja selliseks kujunes meie perekondlik, teise advendi imeilus jõulune saun. Panen kõigile südamele, et elavat tuld ikka pidevalt kontrolliksite ning seda omapead ei jätaks. Olgu ükskõik kui turvaliselt või hästi ehitatud, siis nagu näha võib ikka olukord halvasti välja kukkuda, kas enda rumalusest või halbade asjade kokkusattumisest.

Lõpp hea, kõik hea. Lapsed said ka korraliku emotsiooni ja kiire vanni.. Lõpuks kustusid kõik järgnevaks kolmeks tunniks. Muidugi selle asemel, et puhata, mõtlesin, et pakiks kiirelt mõned jõulukingid. Ja nii kiirelt, kui ma ka mõtlesin, kulus mul selle tegevuse peale kaks tundi! Jah, lugesite õigesti – kaks tundi! Ega siis midagi.. milleks ikka puhata, kui saab ka pakkida.. ning oligi see imeline lõunapuhkus läbi saanud. Mis seal siis ikka, pool päeva oli veel ees! Püüame siis paremini, kui hommikul. Lapsed olid nii koostööaltid.. sõid oma soolase toidu ära ja kõigil oli vaim valmis piparkookide rullimiseks, vormimiseks, küpsetamiseks.. Tegelikult oligi täiega tore! Rosanna oli üleüldse terve selle aja söögitoolis meie kõrval – uudistas ja mugis omaette. Tüdrukud olid ka väga – väga tublid ja elevil oma tegevusest! Ülimalt keskendunud oli Nora, kes hüüdis pärast iga õnnestunud vormi – EMME VAAATA! Minu ülesandeks jäi siis ainult ahi avada – sulgeda – avada – sulgeda. Kaunistasime veel üheskoos ning kuna tüdrukud olid nii tublid olnud, mõtlesin, et kena oleks neid premeerida ühe glasuuritud piparkoogiga (ise veidi juba ette teades, kuidas see Lennale mõjuda võib). See, milliseks õhtu kujunes, oli halb vaadata. Halb oli Lennal ning minul lihtsalt nii palju küsimärke lapse osas üleval. See emotsioonide virr – varr, mis oma tund aega kestis (selle ühe piparkoogi söömisest), väsitas Lenna nii ära, et ta oli õnnetu ja nuttis pikalt. Küll aga kirjutan sellest teinekord pikemalt.. sest tundub, et see tekst venib siin aina pikemaks ja pikemaks, kui ma sellele punkti ei pane. Lõppkokkuvõttes tahaks öelda, et päevad lastega on üllatusi täis.. ja vahel pole isegi üllatusteks lapsi vaja.

Lapsed annavad jõuludele hoopis teise tunde!

Sel aastal täitub viies jõuluaasta laste seltsis. Minu meelest iga aastaga aina ägedamaks läheb! Lennal on küll selline vanus, et ta nii palju uurib, küsib ja mõtleb kaasa. See elevus laste silmis on ikka hindamatu. Teadagi hakkasid päkapikud juba usinalt mööda kodusid käima ning head ja paremat kraami laiali jagama. Siiani on meie kodus olnud neli jõulusokki, sest möödunud aastal sai Rosanna väikse vanuse tõttu mööda hiilitud. Sel aastal oli aga asi tõsisem ning mind painas ikka päris pikalt tõsiasi, et Eriku ostetud sokid polnud päris minu maitse järgi ja rosina oma oli meil sootuks puudu. Teadagi on siin majas laste saamisel kriips peal, niisiis panin vaimu valmis, et uued, nimelised jõulusokid soetada! Päriselt, nii keeruline! Esimese hooga vaatasin ma Anna Lutteri sokke, kuid need ei olnud päris minu maitse järgi. St. minu maitse järgi küll, kuid mitte laste.. sellised liiga täiskasvanulikud ehk!? Ma ikka mitu nädalat tegin luuret ja taaskord matsin mõtte maha, sest tundus ilmvõimatu leida midagi ägedat! .. seniks kuniks sattusin Gertrudi jõulusokkidele.

Mulle hakkasid sokid kohe väga meeldima ning ei saanudki mõtteid neilt ära. Mul on siiiralt hea meel, et Gertrud meie tüdrukutele kolm sokki tegi, sest päriselt, need on oodatust veel ägedamad. Kohe on aru saada, et hästi ja kvaliteetselt tehtud. Ainult puhas rõõm oli need üles riputada. Muidugi lastele serveerisin seda juttu järgmiselt, et emme on nii väga soovinud uusi sokke, et kõigil ikka ühes stiilis oleks ja puha. Ja et jumala eest ikka päkapikud meie soove kuuleks. Niisiis ühel hommikul oligi meie päkapikk Iti tüdrukute sokid välja vahetanud. Teate, mis tegelikult nende jõulusokkide suur pluss on? Need pole üldse hirmsuured.. meil eelmised olid nii suured, et kui sinna väike šokolaad sai poetatud, siis pidi seda tikutulega taga otsima, sest kadus too kuhugile sügavustesse ära.

Meie tüdrukutel käis esimesel päeval üks tegelane mööda sokke kolamas ning jättis neile lausa kirjadki!  Teate, kui vahva oli vaadata, kuidas kirja kõrval šokolaad nii teisejärguline tundus. Küll Lenna oli meelitatud, et päkapikk teda eelmisel õhtul  märkas ning magama minnes teatas, et päeva parim asi oli kiri päkalt, kes meile oma nime ütles. Kusjuures me otsustasime sel aastal, et päkapikk ükski päev tulemata ei jäta ning halva käitumise tõttu võib toodu olla küll kohandustega, kuid seda distsiplineerimist sel korral päkapikust ilmajätmisega ei rakenda.

Huvitaval kombel jõuab rosina soki sisse igasugust söödavat kraami, kuid suuremate tüdrukute omast võib nii mõndagi muud leida – kleepse, sokke, pesu, riideid, peavõru, võtmehoidja koti külge, plastiliini, värviraamatu etc. Te ei usu, aga esimesed tellimused sai sisse seatud juba septembrikuu alguses. Ma loodan, et ma pole ainuke imelik, kes juba suve lõpus hakkas kingitustele mõtlema ja neid planeerima.. nii ideelt, kui rahaliselt. Minu meelest nii toimetades on see detsembrikuu palju stressivabam ja mõnusam!

Need on need meie pere naised..

Avastasin, et ma pole ammu meie pere naistest kirjutanud! No neid on meil siin igas vanuses ja pikkuses, aga võtaks esialgu kaks keskmist ette – Lenna ja Nora. Täiesti hämmastav, kui suureks tüdrukuks on Lenna sirgunud. Uskumatuna tunduv number 5 on ees terendamas ning ega õdegi alla jää. Seda tüüpilist heietust tuleb meie peres pidevalt ette – “appi alles ta sündis ja juba kolm”. Tegelikult just eile õhtul mõtlesin, et see on ikka jube veider mõelda, kuidas ma nii täpselt mäletan end mõtlemas sellest, et aasta pärast on Rosanna juba tüdrukute sünnipäeval suur tüdruk ning tatsab mööda mängutuba ringi ning täpselt see sama mõte saab teoks juba järgmisel kuul!

Ütleme nii, et aina enam hakkan ma Lennast rohkem sotti saama. Ta tõepoolest ongi selline täitsa omamoodi tüüp. Natukene kirjeldaks, et raske loomusega ja isegi mitte meie jaoks .. vaid tal on endaga raske. Tundub hästi selline inimene, kes hakkab seadma megakõrgeid ootuseid ja kui midagi peaks ebaõnnestuma, on kõik ümber ringi kehvasti. Nad on ikka Noraga totaalselt erinevad. Lenna jaoks on väga oluline, et kõik oleks korras ja ette teada, vist ongi veidi selline minu tüüpi, aga tundub kuidagi eriti üle võlli. Samas võibolla ma ei taha ise endale tunnistada, et päris nii hull olen, kuid tegelikkuses vaatab peegelpilt mulle kodus iga päev vastu. Leenu tõsimeeli võib solvuda, kui keegi on tema kapis asju ümber tõstnud või mõni kleit asub vale riidepuu peal. Samuti vaadates tema voodit, on see alati viimseni viimistletud. Ta ei ärka kunagi varahommikul nii üles, et kõnniks voodist välja. Just üks päev jäin mõtlema, et püha taevas, ta on ikka eriline pedant. Ta on voodis kaks tekki, mille vahel ta valib ning hommikul ärgates sätib ta alati täiesti sirgelt alla paksema teki, mille peale asetab õhukese. Teki ääred peavad kõik sirged olema ja katsu sa teda kiirustada, sest võid kindel olla, et hästi see ei lõppe. Nüüd juba teame, et tal on igal hommikul vaja aega, et voodi korda sättida. Mänguasjad padja peal kõik reas. Te ei usu, aga Lenna varub endale alati voodisse hunniku paberit (ette mõeldes, igaks juhuks kui nuusata vaja).. küll aga pole see paber kunagi suvaliselt, vaid iga leheke on eraldi kokku volditud ning padja kõrvale üksteise otsa asetatud. Õhtune magamaminek näeb selliselt välja, et kui Lenna võtab  päevariided ära, siis alustab ta nende voltimisest. Nora aga sisuliselt astub riietest välja ja sinna need jäävad. Samas on mul nii hea meel, et Lenna on mõnusalt avatumaks muutunud ning suhtleb inimestega. Vahepeal oli periood, kus lihtsalt pööras küsijale selja. Ta on tohutult tähelepanelik ja kui ta millegi kohta küsib, siis see huvi on siiras, mitte niisama pläma. Ma pakun, et me rääkisime Lennale Eriku mootorratta lubadest julgelt aasta tagasi ning üks päev sõidab Erik temaga lasteaeda ja kuskilt mälusopist hakkas aga tulema. “Issi, miks sa omale mootorratast pole ostnud, kui load on olemas?”, “miks emme ei taha, et sa sõidad? Mis sinuga siis juhtuda võib?”, “aga kui me oleme suured, kas siis hakkad sõitma?” etc.  Lennale lähevad igasugused asjad nii korda. Vahel õues jalutades räägib ta loodusest, uurib muru sees putukaid ja mõtleb nende hingeelule (võiks arvata, et selline avastamisaeg tuleb noorest vanusest, aga tegelikult on putukaid avastatud küll, lihtsalt läheb nii korda). Pidevalt räägib, et me peaksime olema ikka nii tänulikud, sest tänu puudele saame me hingata. Lehti korjates paneb ta alati tähele, millise kuju ja värvidega need olla võiksid. Kuidas seened kaitsevad puid sellega, et räägivad metsavanale, kui keegi raiduma neid tuleb.  Kui ma peaksin ühe sõnaga Lennat kirjeldama, siis ma ütleks PÕHJALIK.

Nora on meil aga hoopis teist masti tüdruk, selline ekstravert. Lenna kirjeldab teda sõnadega rõõmus ja ulakas ning Nora oskavat hästi jonnida. Küsisin Erikult ka, et öelgu hoobist, kuidas ta norsikut kirjeldab ja ta arvas, et lärmakas ning elav. Domineeriv. Minu arvates lihtsalt üks kange mutt! Ta on nii kange, et ma ei teagi, mis temaga saama hakkab. Meil on juba ammu lastega kokku lepitud, et kodus on koduriided ja lasteaias lasteaiariided. No lihtsalt selle põhimõttega, et kodus trööbaku palju tahavad ning korralikumad riided las jääda väljaspool kodu käimiseks. Võite kolm korda arvata, kuidas Nora riietuda tahab. Okei, sellest sai ta aru, et lasteaia kleitidega kodus olla ei saa, aga sellest kohe üldse mitte, et sukkpüksid võiksid kodus ka kappi jääda. Niisiis käib ta kodus sukkpükste ja kodupluusiga. Samal ajal, kui mul on 8 paari uusi retuuse lasteaia jaoks kappi varutud. Ütlen ausalt, et jumal tänatud Rosanna kasvab peale. Saab kõik riided, mis Norale ei kõlvanud, endale. Veider on see, et beebina kutsusin ma teda Toivoks, sest ta tundus selline ehtne maatädi. Suur on minu üllatus, et sellisest beebist sirgus megaprintsess. Sõbranna just uuris, mida sünnipäevaks kinkida võiks. Põhimõtteliselt, mida rohkem sukkpükse ja kleite siin majas on, seda parem. Nora on tegelikult täiega lihtne laps, lihtsalt kohati ettearvamatu. Selles mõttes, et kui ta ikka su peale solvub, siis sa oledki vastik emme ja kunagi sind sünnipäevale enam ei kutsuta ja no kui siin tüdrukutel omavahel ütlemiseks läheb, siis see on ikka jõhker küll. Põhimõtteliselt sellist võimuvõitlust vaadates, tekib küll küsimus, et kuidas siin üks osapooltest üldse ellu saab jääda. On üsna kuldreegel, et Nora võidab siin majas kõik lahingud, sest tal on paraku kõvem hääl ja käsi. Samas Noras on tasakaaluks seda hella poolt oi kui palju! Ta võiks lõputult kallistada ja tahta, et keegi (loe: Erik) teda pannkoogiks musitaks. Minu jaoks on väga suur üllatus see, et kui Rosannat ootasin, oli mul mingisugune oma kujutlem, kuidas Lenna hakkab beebi eest väga hoolitsema. Välja kukkus hoopis teistmoodi, sest üsna tihti on Rosanna ja Nora kui sukk ja saabas. Käivad, toimetavad ja majandavad. Omal ajal oli Lennat ja Norat nii lihtne kahekesi jätta, sest Leenu oli juba 2-aastaselt meeletult kohusetundlik ja alati tuli oma kesise sõnavaraga ütlema, kui Noral abi oli vaja. Nora seevastu on seda tüüpi, kes Rosannaga kuskil nurga taga sosistab ja käkki keerab. Ma ei teagi, kas ma julgen seda siia kirjutada, aga üks päev tekkis järsku megavaikus. Mõtlesin, et jube kahtlane, hüüdsin, keegi ei vastanud. Erik läks vaatama ja Nora oli Rosanna Lenna narisse aidanud. Siiamaani tekivad natukene külmavärinad peale, kui mõtlen, mis kõik oleks võinud juhtuda. Pärast seda päeva tuleb ikka koguaeg silm neil kahel peal hoida. Pärast lühikest ja konkreetset juttu Noraga hakkas ta aga naerma ja samal õhtul, kui kõik nende magamistoas muinasjuttu lugesime, hakkas ta minu selja taga uuesti Rosannat trepile vinnama. Tundub selline klassikaline laps, kel on suht suva, mida need suuremad plägisevad. Kui Nora on selline, kes teeb ära ja siis hakkab mõtlema, siis Lenna on pigem vastupidi – enne mõtleb ja siis teeb.

Minu meelest ühe pere laste puhul ongi kõige ägedam see, kui erinevad nad olla võivad! Need kaks tegelast on nii väliselt kui sisemuselt nii erinevad. Siin kodus igatahes igav küll ei hakka..

Peaasi, et igav ei hakkaks ..

Millegipärast on kätte jõudnud jälle aeg, kus pidevalt on midagi muutumises. Ma ei saa aru, mis motoorne rahutus meid vaevab, aga lisaks sellele, et igal aastal uus laps sünnib, otsustasime oma elu veel põnevamaks elada. Vahel tekib endalgi küsimus, et miks me koguaeg suuri otsuseid tahame vastu võtta? Sinna sisse käivad igasugused kolimised, maja ehitus, kõik meie kolm last, minu tööle minemine ja nüüd siis tundus, et õige aeg oleks ka Erikul uusi väljakutseid vastu võtta. Lisaks siis sellele, et meil niigi hakkab korralik planeerimine lapsehoidja ja vanemate vahel, võtame juurde uusi riske ja lähme väikse ootusärevusega neile vastu. Eks vahel mõtlen ikka, et loodetavasti see liigne julgus kätte ei maksa. Samas mulle nii sobib, et me Erikuga hingame ja elame ühes rütmis. Kõik olulised valikud oleme püüdnud läbi mõelda ja isegi, kui uus tundub veidi harjumatu või kohanemist vajav, siis päeva lõpetame ikka küsimusega  – millal siis veel, kui mitte nüüd? Kui ei proovi, ei saagi teada, mida elul sulle tegelikult pakkuda on. Oleme kuidagi ikka seda meelt, et alati saab ja kui toimuvad ebaõnnestumised, siis küll neist ka välja ujutakse! Kõige hirmutavam tundub mõte, kus vanas eas lastelastele räägid, et kõige pöörasem seiklus su elus oli 40 aastat ühte asja teha. Võibolla isegi mitte ühte asja, aga lihtsalt elada elu vaid mööda turvalisi valikuid. Ausalt öeldes on huvitav viie aasta möödudes taas tööd teha, sellist teistmoodi tööd. Mõnus ja põnev on! Muidugi ei ole kõik päevad ühtemoodi ilusad ning ikka tuleb ette, et pead veidi out of box  või mugavustsoonist väljaspool tegutsema. Samas tore on end jälle uutes asjades proovile panna.

Seda on naljakas kõrvalt näha, kui paljud on imestunud nägudega, kui kuulevad, et mul on kolm last ning noorim on 1-aastane. Peamised reaktsioonid on, et miks sa küll lapse kõrvalt tööl käid, saaksid ju pool aastat tasustatult kodus olla. Ma lihtsalt ütlen selle peale, et inimene ise tunneb, kui on õige aeg. Ja kui asi on õige, jookseb kõik iseenesest paika. Meie lapsed on väga hoitud ja Rosanna ei pea kuhugile hoidu minema, vaid saab oma turvalises kodus imetoreda hoidjaga kasvada. Mäletan, et olin ise kunagi ülikooli kõrvalt lapsehoidja, ka 5 päeva nädalas ja hommikust õhtuni üsna pikad päevad. Ja mul oli niiii äge klapp teise pere lapsega.. selline tunne nagu oleks täitsa enda oma. Lõpuks oligi ta mul nagu väike sõbranna, kellega tegime päevaseid toimetusi koos. Mida aeg edasi, seda põnevamaks ka läks. Soovisin ka oma lapsele väga sellist hoidjat, kes ei käi siin vaid raha pärast, või et okei, hoian siis lihtsalt ära.. vaid kes ongi selline nooruslik ja lahe ning mis peamine, et ise tahab. Mulle vähemasti tundub, et oleme sellise inimese ka leidnud!

Meil on Erikuga ikka super hea tiimitöö ja ma loodan, et see jätkub väikeste kohandustega samas vaimus edasi! Naised, kel teil veel lapsi pole – palun valige hoolega omale kaaslast ja tulevaste laste isa! See on ikka nii oluline, et mõtleksite ja elaksite ühes või vähemasti sarnases taktis. Erik on minu teine pool ja ma armastan seda mõtet, et ilma minuta saaks ta ideaalselt kõikide pere ja kodu puudutavate asjadega hakkama. Jutt meestest, kes lastega ei tegele või kelle arvates koduasjad on naiste rida.. see on minu jaoks lihtsalt nii teine sajand, kui üldse olla saab.

Ja ausalt öeldes au ja kiitus naistele, kes igapäevaselt mehi korras kodu ja sooja söögiga ootavad. Lapsed on olnud hoitud ja kõigil on õhtu lõpuks hea olla. Ma olen ise selles rollis olnud ning nüüd kuu aega vastupidises rollis olles, ei oskaks ka midagi mõnusamat tahta. Mehed, teadke, et see on ikka puhas luksus, kui saabute koju ja ei pea mõtlema hakkama, mida täna süüa teha. Ma olen iga jumala päev olnud tänulik, sest ei pea niigi tööga kohanedes veel eriliselt kodule rõhku panema. Erik on kõige vajaliku eest hoolt kandnud! Aitäh sulle!