OMA PESA: kõik lapsed said lõpuks oma tuppa!

Teate, mul on nii hea meel.. Selles eriti nõmedas aastas on olnud ka palju toredat ja üks tore asi on see, et üheks 2020. aasta lubaduseks sai L. oma tuppa kolida ning väiksemad siis ühte. L. kolimine oli juba selline küllaltki kulukas, et polnud päris  see, et tõstad asjad teise tuppa. Ikka pidi veidi asju juurde vaatama. Näiteks nagu kirjutuslaud, tool, põrandalamp, laualamp. Samuti väiksemate tuppa R.’le kapp ja mõned sisustusasjad. N. ja R. on niivõrd väikse vanusevahega, et see õhtune magamapanek oli meie üsna tüütuks muutumas. Ma lõpuks lubasin endale juba mitu nädalat iga jumala kord, kui ma neid ise magama panin, et ma kolin selle R. siit lõpuks välja! N. on muidu tubli ja saab ilusti aru, et võiks vaikselt olla, aga see pidev nihverdamine ja teki sättimine ning pissil käimine häiris roosi magama panemist niivõrd, et lihtsalt ei suutnud seal enam olla. Muideks, kui N.’ga olin jube uhke, et vot see on laps kelle kõrval ma pole pidanud alates aastast kordagi õhtustel aegadel passima.. siis rosin tuli täpselt nagu L. – passid ja passid ikka mõnuga oma tunnike pimedas toas. Nii hakkasingi mõtlema, et tahaks sellele kuidagi nüüd lõpu teha ja kuidas see harjutamine välja peaks nägema, kui see väike roosikeke harjutamise ajal röökima kukub. Siis on jälle probleem ja N. ei saa magama rahus jääda. Niisiis istusin ma ühel kolmapäeval seal voodi kõrval ja mõtlesin. Ok. Aitab. Homme. Veeretasin tunni aja jooksul kõik oma mõtted seinavärvist, kardinatest, mööbli paigutamisest. Nii, et reedel palusin õhtul oma ema lapsi hoidma ja ütlesin E.’le, et nüüd lähme seinavärvi ja vaipa ostma.

Tublid abilised..

Me ei ole vist kunagi oma kodus siin ise seinu värvinud ja nurgapragusid parandanud, nii et suur abi oli K-Rauta värviosakonnas töötavast naisest, kes äkki ise on kunagi maaler olnud? Kes seda teab.. igatahes ta andis väga täpsed suunitlused ja rääkis nii ilusti detailselt ära, mis on hea ja mis on kehv ja mis vigu on võimalik teha ja kuidas üldse kõige lihtsam ja mõistlikum värvida oleks.  Noja reede õhtul tassisime mängutoast mööbli välja, E. kattis põranda ja teipis kõik ilusti ära. Laupäeva hommikul parandas seinapraod ja tegi esimese ringi värvimist ning õhtul teise ringi. Pühapäeval veel tuba kuivas ja esmaspäeval kolisin R. tagasi.

Meil oli mängutuba varem selline kirgas kollane ja see saigi teadlikult tehtud selline eredam, et ikka hoiaks lapsed mängutoas erksana. Mäletan, et kui mööblit veel sees polnud, ütles isegi maaler, et ta loodab, et keegi siin magama ei hakka, sest juba värvides läks silme ees kirjuks. Magamistuppa aga selline kollane poleks sobinud, niisiis valisime nüüd kõige heledama roosa alatooniga värvi, mille kohta N. pärast esimest värvimist arvas, et tegu on hoopis halli värviga. Minu jaoks oli aga palju suurem küsimus see, et kuidas lahendada mänguasjade olemasolu siin majas selliselt, et magamistubades neid liiga palju poleks. Ma ei tea, aga mul on mingisugune kiiks, et magamistubades võiks võimalikult vähe asju olla. Sellepärast ka mulle algselt mängutoa plaan meeldis, et magamistoad jääksid selliseks rahulikuks puhkepaigaks.  Kuna meil on suuremaid asju omajagu – mänguköök, legokapp, turulett, minupikkune nukumaja, mänguasjakast, väike laud.. siis tundus mõistlik millestki loobuda. Nii, et otsin hetkel meie mõnusale turuletile uut omanikku! Kel huvi, võtku ühendust.  Esialgu mõtlesin, et roosil uude tuppa läheb voodi, riidekapp, tugitool, mänguköök, legod ja see väike ikea kirjutuslaud, aga püha taevas, kui ma kõik sinna tuppa ära vedasin, et oli see lihtsalt mööblit ja asju täis. Kuna N.  oli kolimisest küllaltki elevil, et ta lõpuks oma toa saab, siis andsime talle natuke valida, mida ta oma tuppa tahaks. Saate aru, ta ainuke soov oli kirjutuslaud, nagu L.’l.  Kuna see poleks olnud kuidagi eelarves, siis sai ta hoopis oma Ikea laua oma tuppa. Ajab asja ära ja saab joonistada küll. R. tuppa jäi siis mänguasjadest lõpuks köök ja legod. Vaiba saime Hansapostist mingi suurema alega ning roosad kardinad võtsin talle veel Ikeast (aluskardin veel puudu) ja Kukupesast kaks postrit. Ahjaa, mänguköögi värvisin ka mööblivärviga uuesti üle. Hoopis teine tera. Tuba sai täitsa armas!

Enne ja pärast ..

Mõtleme siin, et järgmisel aastal tahaks teised toad ka vaikselt üle kõpitseda. Järgmisena on plaanis N. tuba ette võtta. Tühjaks teha, tapeet ühest seinast maha ja kõik värskelt üle värvida. Äkki tal veab ja saab ka oma kirjutuslaua tuppa. Igatahes tuba vajaks värvi, kardinaid ja kirjutuslauda.

Lõpp hea, kõik hea. Algus vähemalt tehtud ja Roosi tuba nüüd valmis!

.. kui enne jõulukuud on juba kingitused olemas!

Minu meelest mida aasta edasi, seda varem ma jõulude peale mõtlema hakkan. Olen juba viimased 2-3 aastat  kenakesti suve lõpus mõtteid seadnud ning selgi korral olid septembrikuus juba esimesed kingid tellitud. Tegime siin pikalt eeltööd, mis võiksid olla tüdrukute soovid ning kuna neid üritusi tuleb siin uksest ja aknast (jõulud erinevates majapidamistes + laste sünnipäevad), siis kindla peale minevad asjad sai kiirelt lukku lüüa. Oleme vanavanematega ka kiirelt ja mugavalt teinud, valin ja tellin ning klaarime hiljem omavahel. Paralleelselt võttis minuga ühendust ka OstaEU.ee turundaja Lätist ning uuris, kas mul oleks huvi tellida riideid või kosmeetikat. Minul säärast huvi polnud, vaid peas terendasid vaid LAPSED! OstaEU pakub tegelikult edasisaatmise teenust soodsa hinnaga nendest riikidest, kus muidu saatmine oleks hirmkallis. Ma reeglina muidu ei kipugi selliselt tellima, kuid üksikud kohad on, kus olen järeleandmisi teinud. Näiteks UK Disney’st või Amazonist. Viimasest oligi plaanis ka sel korral tellida.

Sisuliselt on nende teenus imelihtne ning kuna ma olen varasemalt ühe teise ettevõtte kaudu sarnast saatmist proovinud, siis  jäin vaid lootma, et see kontode tegemine ja aadresside saamine ning tellimuse vormistamine käiks kiirelt. Ja ausalt, nii oligi. Tegin sisuliselt konto, tasusin ühe euro ning sain vastutasuks Inglismaa, Saksamaa, Poola, Prantsusmaa ja Leedu aadressi. Minu puhul toimus tellimine UK Amazonist, kus lisasin siis tooted ostukorvi ning kättetoimetamise aadressiks märkisin oma OstaEU käest saadud Inglismaa aadressi ning oluline oli ära märkida ka kliendinumber. Kõik oli sinnani lihtsalt käinud, vedasin veel mõtet, et huvitav, kuhu see ID number siis õigepoolest lisada tuleks. Kuid täpselt minusuguse jaoks on OstaEU  isegi näidismalli Amazonist tellimiseks koostanud. Ei oleks saanud enam lihtsamaks minna. Kaup tellitud, meilile tuli info ning järjepanu sain ise veebist jälgida, kus minu kaup on, kuhu riiki liikumas, millal orienteeruvalt jõudmas. Kui saadetis on Eestisse jõudnud, siis saad sealt ise valida, millist kättetoimetamiseviisi soovid. Valida on Omniva ning DPD vahel. Minule toimetas mugavalt koju kätte DPD. Kindlasti pean mainima, et hinna määramisel pole samuti miskit keerulist, sest kogu hinnakiri on kaalu ja riikide kaupa ilusti välja toodud SIIN. 

Soovitan ikkagi kavalalt teha ning kamba peale üks tellimus teha, isegi, kui kokku tuleb suurem summa, saab rahumeeli ära jagada. Paralleelselt heaks näiteks saab tuua selle, et UK Disney’st Eestisse tellides on muidu nende endi pakutud transport 22.50 eurot.  Seda isegi juhul, kui tellida kuni 1 kg toode. OstaEU’st tellides kuluks 7.50 eurot kokku. Sisuliselt on hinnavahe 15 eurot, mille eest saaks juba uue toote välja valida. Igatahes väga tänuväärt teenus!

Schleich loomafiguurid

Kinkide juurde tagasi jõudes, siis ma ei hakkagi täpsustama, millise kuuse alt kes mida leiab. Küll aga L. põhiline soov oli Barbie riidekapp,  kuid vaatasime juurde veel maagiline ükssarvik, millest palju juttu olnud. Teisel peol saab kuuse all olema “Tom õpib rahamängu” (päris usinalt sirvinud ja väga soovitan rahatarkuse raamatuid kooliminejatele osta! Lõbusalt ja lapselikult asjad ilusti lahti seletatud) ja rahakott. Tänu sõbrannale avastasin koolikotte vaadates Coocazoo brändi ning olen super rahul, sest kogu komplekt (rahakott, koolikott ja pinal) said olema ühte masti. Kuna me siin vaikselt järgmisele aastale mõtlemas, siis sünnipäevaks otsustasime mobiili asemel hoopiski Canyon laste nutikella soetada. Pikalt mõlgutasin mõtteid, kuid see tundus millegipärast mõistlikum valik. Just see, et see on koguaeg käe peal, sellega saab helistada ning mugavalt saab kiirelt vaadata, kus laps parasjagu liigub. Peaks saama vist määrata piirkondi ka, mis annavad alarmi, kui laps on lubatud alast nö väljas.. et kui bussiga päris teise linna sõidab, siis saab kiirelt selgeks teha, kuhu teine teel on. Kes mu instagrami veel jälginud on, siis elades eelmises aastakümnes, avastasin ma alles nüüd Schleich loomafiguurid XS mänguasjad poest, keda vaikselt kogumas olen ning esimene tellimus sai MyToys lehelt ka tehtud. Tasub ikka välismaalt tellida, hinnad kokkuvõttes oluliselt toredamad! L. arvas, et kui ta sünnipäevaks raha saab, siis ta hakkab neid koguma. Sünnipäevakingi kõrvale saab ta oma esimesed Schleich loomad hoopis meilt 🙂

2n1 ettevalmistused ka kooliaastaks

Norsile sai Amazonist tellitud printsessi barbie ja barbie dalmaatsiakoera arsti – set. Esialgu oli nii keeruline midagi juurde mõelda, sest tõttöelda unistaski Norsi värviliste juustega barbiest ja L. oma riidekapist. Kuna vahepeal oli meil koera võtmise teema väga aktuaalne ning teatavasti tugevate allergikute tõttu me toakoera võtta ei saa.. siis ühtäkki pärast pikki pärimisi “miks ja millal”, tundus hea mõte talle siis tema enda mängukoer kinkida. Norsi on veel tõsine printsesside fänn ning kui te arvate, et ma jõulukinkidega nii varane olen, siis oh ei, mul on Norsile isegi sünnipäevakink jaanuariks ära ostetud. Disney’s on hetkel musta reede nädal ning skoorisin sealt hea alega tuhkatriinu, tema uhke kaarikuga. Ei tasu muretseda, päris hulluks läinud ei ole, vaid jagame kinki sõbralikult ämmaga!

Roosi saab omale Amazonist uue Hype seljakoti, sest vaene inimlaps käib siiani selle kotiga, millega ma tema beebieas lutipudeleid ja mähkmeid tarisin. Kuna suurematel tüdrukutel on samasugused, kuid teistes toonides kotid olemas ning Debenhams Eesti suuremat valikut ei paku, saigi pilk Inglismaale suunatud. Mulle tõsiselt meeldivad need Hype kotid, sest need pole sellised tavalised, väiksed lasteaiakotid kõrvakeste, silmade, karvade ja litritega.. vaid sellised, mida hiljem ka tüdrukud kanda saavad. Norsi oma tõin Inglismaalt ise ning kasutasin seda reisi ajalgi. Mugav ja mahukas. Kunagi pole probleemi, kas välisriided mahuvad sisse ära või ei. Alati mahuvad! Noja Disney lainele tagasi minnes, siis paar kuud tagasi sai tellitud sealt ka rapuntsli nukk. See meie väike roosakas on hull nukkude fänn ja ta toimetab nendega ette ja taha. Beebinuku sai ta sünnipäevaks ning lisaks täna ühele kahupeasele Anna-Liisale, võtsime sõbraks kõrvale pikajuukselise Rapuntsli. Kolmest nukust on küll ja veel, nii et suurtele nukkudele tõmbame sellega joone alla! Disney’st sai minu ema kingikotti tegelikult tellitud veel barbie’dega samas mõõdus Anna ja Elsa. Selle-aastase kingituste ringiga peaks nüüd ühel pool olema ning leppisime L.’ga ka kokku, et sõpradega sünnipäeva pidades, läheb kingitus sel korral ümbrikusse ning kui mina juba tean, siis tema veel mitte, aga lappamegi rõõmsalt enne TOMi raamatu läbi, kui uusi oste hakkame tegema.

Kõik peale tuhkatriinu, Elsa ja Anna lähevad kuuse alla

Nagu te näete, siis väga paljud ostud siit listist on tehtud Inglismaalt ning mõni ka Saksamaalt. Enne kõike peaksin ma endale meelde tuletama, et soodsaim viis välismaalt tellides on kasutada OstaEU.ee teenuseid. Siiralt, kes Eestist ei leia, siis visake enne pilk peale, kui roppkallist transporti otse tellite!

Ma võin öelda, et mu südames on suur rõõm, sest ma ei pea rohkem kingituste peale mõtlema ning saan rahumeeli detsembrikuule vastu minna kohustustevabalt! Ja ma pean muidugi ära mainima, et ma olen tohutult elevil, sest me tegime kodus veel ühe suure vangerduse ära ning kes juba märganud, see nägi, et värvisime nädalavahetusel rõõmsalt seinu. Tänaseks on kõik lapsed lõpuks oma tubades! Sellest äkki varsti pikemalt.. Oh seda rõõõmu, hüpppenöööri!

#koostöö

Viisteist ühist aastat!

Milline vahva numbrite kombinatsioon – meil täitus 2020. aastal E.’ga 15 ühist aastat! Teate, kui tihti on mulle kõrvu jäänud, et kui noorelt kokku minnakse, siis tavaliselt suhe püsima ei jää. Mulle esmapilgul tundub, et esimesed viisteist aastat on küll päris sisukalt ja põnevalt möödunud! Ma mäletan, et ma olin ikka üsna noor, kui mul oli teadmine – sa saad aru, kui su kõrval on sinu inimene ning kui sa tunned, et tunne on vastastikune, siis tasub selle nimel pingutada. Ma võin küll öelda, et ma tundsin ikka üsna vara ära, et E. on täiega minu inimene. Meil klappis ruttu ning ma usun, et väga suurt rolli mängis see, et me ei olnud veel täielikult välja kujunenud, me ei teadnud päris täpselt, mida me kunagi elult sooviksime. Küll aga juba teismelisena arutad sa mingeid vaateid ja tõekspidamisi omavahel läbi. Üldse aina enam on mul tunne, et üheks suhte põhiliseks alustalaks on teineteisega rääkimine ning see saadab meid lõpuni välja. Me suhtlesime juba tutvudes väga palju ning tegelikult meie teineteise tundma õppimine algaski pikkadest jalutuskäikudest, mil jalad viisid meid mitu korda nädalas pärast E. trennipäeva Mustamäelt Pääskülla. Terve tee me lobisesime. Vahel juhtus ka nii, et kõndisime lihtsalt vaikuses .. ja tihti siis, kui veel veri kergelt keema läks ning sõnadest jäi puudu, tuli appi kirjutamine.

Viisteist aastat hiljem – pärast koolide lõpetamist, esimesi töökohti, reisimist, elukohtade vahetust, maja ehitust, kolme tütre saamist – võiksin ma öelda, et viimane aasta on olnud neist kõige õpetlikum. Seda saan ma küll öelda enda seisukohast. Mul ei ole vist emotsionaalselt ühtegi nii keerulist aastat varem olnud, kus ma enda piire elavalt kompan. 2020 oli täpselt see aasta, kus ma tõsimeeli mõtlesin, et võibolla ongi vahel lihtsam loobuda. Minu jaoks oli kevad ja mitmeid kuid suurt mure teise inimese tervise üle tohutult keeruline. Ma ei osanud enam kuidagi läheneda ning tundsin, et kui me ei suuda enam selliselt teineteist kõige raskematest olukordadest välja tuua, siis mismoodi see toimima üldse peaks? Mingi hetk tundsin tohutut surumistunnet, et kõik meie ühiselt suure armastuse ja hoolega loodud elu jääb minu kanda. Mind on kasvatatud selliselt, et ükskõik, mis ka ei juhtuks, alati saab! Lihtsalt 28. aastaselt on elu viinud mind sinna, kus ma tunnen, et on mistahes on, aga iseennast kaotada ei tohi. Mitu kuud minus olnud pinged hakkasid üks hetk üle ääre ajama ja tundsin, et ma ei suuda enam üksi. Otsustasin, et nüüd pean kõigile rääkima – perele, sõpradele, kõigile, kes mind ja meid vähegi teavad ja aidata saavad. Lihtsalt vaja seda backupi ja tuge, ilma milleta oleksin ilmselt ise murdunud. See tunne on lihtsalt kirjeldamatult raske ja rõhuv, sest kui ma muidu elasin kuu korraga, siis üks hetk ei suutnud ma kaugemale, kui päev ette mõelda. Proovi sa elada päev korraga, kui on vaja käia tööl ja sul on selle kõrvalt tarvis kolm last hoitud saada. Seda ajal, mil kenakesti koroona möllas ning lasteaiad kinni olid. Ma ütlen ausalt, et läbi aastate on hästi palju suuri sisendeid minult tulnud, kuid kõik on teoks tehtud vaid täiendava “jah” sõna abil. Nüüd aga see “jah” puudus. See “jah”, kes on viimased viisteist aastat olnud mu kõrval. Minu parim sõber ja hingehoidja. Mu peast käisid läbi kõiksugu kõige hullemad versioonid, millega ma üks hetk  rinda pistma võin hakata. Kõik see mõttetöö ja vastutus laste ees. Mäletan, et läksin hommikuti tööle nuttes; tööl nutsin; koosolekul nutsin; õhtul nutsin..  mul oli veidi nagu inimvare tunne. 8. mai käis korralik pauk ära, kui parasjagu ämmaga telefonis suhtlen ja vaatan, et samal ajal on kena 17 vastamata kõne. Need tunded mu sees olid viimase viieteist aasta kõige kohutavamad, mida ma tundnud olen, see oli mitme kuu arengute haripunkt – hirm, teadmatus, elumuutvad valikud. On rutakalt vastu võetud otsuseid, milles ma oma isaga vahel ei nõustu, kuid sel päeval tundsin temast nii suurt abi. Kinnitavat “jah” kelleltki, kes ei olnud E. Ka kõik edasised otsused tulid paljustki minult. Mina pidin olema see pere “aju”, kes mõtleb siis kõigile ja kõigele. Mulle tehti üks päev nii hästi piltlikult selgeks see, mis ka mind hästi kirjeldab. Paned terve käe endale näo ette ning trügid lihtsalt küünarnukk ees, teisi enda järel vedades läbi paksu tiheda metsa, lootes leida mingit lagendikku. Ma tundsin end nii nurka surutu ja abituna ja ma tõepoolest ei tea, mida ma oleksin teinud ilma oma inimesteta. Ma olen siinkohal nii südamest tänulik neile, kes taipasid kõige selle olukorra juures minult küsida, kuidas mina end tunnen ja mind rahustada, et kõik saab korda! Alati saab. Tead ju küll, L.

Ühtäkki meenub ju küll, et oma seitse aastat tagasi kuulsin seda “nii heas, kui halvas”. Läks ikka omajagu aega, et saada sellest emotsionaalsest mustast august välja. Kas teate, et me alustasime kõige basicumast, mis üldse olla saab. Neli päeva hiljem otsustasin, et aitab passimisest,  täna jätame lapsed ja sõidame hoopis Pärnusse. Pärnu on linn, kus mina 13 –  ja E. 16 – aastaselt just meie ühise sõbra maakohas oma nädalavahetusi neljani öösel jutustades veetsime. Ja just seesama sõber oli üks neist, kes helistas mulle sel maikuu päeval ja lasi mul oma tunnetest rääkida. Aitäh, et oled! Niisiis suundusime Pärnusse ja viisteist aastat koos olduna, millest me autos rääkisime? – “mis su lemmik värv on?; lennuki või laevaga?; parim söök?; koera – või kassiinimene?”.. See oli see õhtu, kust kõik sai minna jälle paremuse poole. E. oli mitu nädalat kodus ning toimus täielik kannapööre paljuski. E. vahetas töökohta, mina lahkusin töölt, keskendume taas rohkem endile ja meie lastele. Palju kevadisi emotsioone on endiselt mu sees, kuid minu õnneks ma olen tubli pisardaja ning saan oma negatiivsed tunded ka osalt nii välja. Te reaalselt oleksite pidanud mind suvel sõprade pulmas nägema. Ma pole nii liigutavat paari panemise kõne varem kuulnud ning jumal tänatud, et mul salvrätikuPAKK kotis olemas oli.

Igas suhtes on ülevaid hetki ja suuri madalpunkte ning mul on tegelikult ka sellise kogemuse üle hea meel. See pani mind veel enam hindama seda, mida me E.’ga kahekesi loonud oleme. See periood pani mind nii elavalt tundma seda, kuidas E. on minu jaoks tõsiselt see südame teine pool – kui väga ma temast hoolin, kui väga ma teda tegelikult armastan! Ma tunnen, et olen endiselt sisimas see L., kes viisteist aastat tagasi.. Ikkagi juubeliaasta ning minule loomupäraselt me niisama käed rüppes ei istu. Nimelt E. arvas, et ta ema hoiab ühe öö lapsi ning meie siis lähme välja õhtustama ning minu üllatuseks jäi siis söögikoht välja valida. Aga ei, minuga nii lihtsalt ikka ei saa. Sain nõusse, et lapsed saavad ema ja ämma poolt kaks ööd hoitud ning hakkasin aga plaani veeretama, kuidas siis kõike korraldada. Eile pakkisin asjad, poetasin E. arvutikotti ümbriku, kus oli kirjas “Su tööpäev on lõppenud. Kohtume 12.30 kohas, kus 15 aastat tagasi sulle ühel õhtul esimest korda MP3 mängija ulatasin”. Nimelt meie esimene deit oli 03.10.2005, esmaspäevasel päeval pärast E. trennipäeva ning kohtumise ettekääne oli, et laenan talle oma MP3 mängijat, mis oli alles CD – mängijate kõrval populaarsust kogumas. Nii nagu 15 aastat tagasi, saime ka eile kokku Magistralis, kuhu ta ilmselgelt tuli reegleid eirates autoga.. niisiis viisime auto ära, mul oli pokebowlid kaasa ostetud ja sõitsime meie vana kooli juurde, sõime ja rääkisime enne, kui teele asusime. E. mõistatas Leenu kirjutatud teksti seest õiged tähed välja ning sai vastuseks Saaremaa. Ma ei hakkagi siia pikemalt kirjutama, mis ja kuidas – keda huvitab, leiab mind instagramist.