.. pärast pikka vaikust

Vau! Endalegi üllatuseks pole ma nii ammu bloginud. Sellist 2-kuust pausi polegi vist viimase kaheksa aasta jooksul olnud. Viiruse aeg möödus ühelt poolt justkui edukalt, teiselt poolt oli nii palju segaseid aegu ning see aasta on kahtlemata minu ja Eriku ühise 15. aasta jooksul üks keerulisemaid. Puutusime viimase kahe kuu jooksul nii paljude segaste asjaoludega kokku, mida poleks eluilmaski ette osanud näha. Õnneks on see aeg tasapidi möödumas.. pikk tee veel minna ja on veel palju tööd teha enesega, kuid loodetavasti saame aasta lõpus aasta edukalt kokku võtta. 2020 esimene pool on kindlasti selline, millele väga positiivselt tagasi ei vaata.

Mul on hea meel, et suvi on otsapidi meieni jõudnud ning algus tervitas meid küll mõnusalt, soojalt.  Meil on kodus palju muudatusi toimunud ning Lenna kolis vahepeal oma tuppa ning väiksemate tüdrukute tuba sai ka lõpuks täiesti valmis.  Lõpuks ometi on meil täitsa enda magamistuba, kuhu teistel asja pole. Mul on selle üle ainult suur rõõm! Lõpuks sain ära tellida oma öökapid, laualambid, kardinad ja kõik jutud! Varsti on nagu päris täiskasvanute tuba, ilma võrevoodi ja luttideta patjade vahel. Rosanna on ilusti oma uue voodiga kohanenud.. magamapanek võtab muidugi pika aja, kuid arvestades, et ta on kõik “huvitavad” küljed Lennalt pärinud, siis mind sellline tunniajane voodi kõrval istumine ka ei üllata. Muidugi viimased hommikud on ta sujuvalt kell 6 meie juurde kolinud, aga hetkel veel pigistab silma kinni.

Erikul on seoses uue tööga tekkinud välislähetustel käimised, mis tähendab, et olen kolmega täitsa omapead. Pean tunnistama, et alguses täiega pelgasin, sest kuidas ma nii pika aja nendega kõik vajalikud toimingud tehtud saan, kuid tundub, et ma olen isegi produktiivsem, kui siis, mil Erik kodus on. Lapsed on kuidagi koostööaltimad. Võibolla on nad kuulekamad, sest neil on lihtsalt veidi kahju, kui ma üksi nendega taidlema pean. Kasvõi sellised igapäevased ülesanded, tüdrukud on majapidamistöödes nii ilusti kaasa löönud. Nädalavahetusel mõtlesin, et miks ma seda kõike üksi pean tegema, kui lapsed hea meelega aitaksid. Niisiis korrastas Nora kappe, viis musta pesu pesumasinasse ja puhta triikimisse. Lenna vaatas, et kõik mänguasjad oleksid oma kohtadel, sest Mart (meie robottolmuimeja) hakkas tööle ning pole vaja, et ta kohe errorisse jookseks.  Leenu viis veel kõik välisjalanõud garderoobi ning pani paariline paarilisega ilusti kõrvuti.  Tihti muutub see korralikuks seapesaks, sest igaüks otsib sealt oma lemmikuid..

Samas üks vahe sattusin just ühele Pere ja Kodu artiklile, õigemini pealkirjale, kus väikese vanusevahega laste ema räägib, et ta ei jaksa. Alt leidis muidugi igasuguseid vahvaid kommentaare, kus emad kordamööda käsi rinnule lõid ja ei saa küll nemad aru, milles seisneb raskus. Pidasin kuidagi vajalikuks siia veidi meist ka kirjutada. Lenna, Nora ja Rosanna on kõik 2-aastase vanusevahega ning ma pean tunnistama, et on tõepoolest väga väsitav! See jutt tugivõrgustikust, vanaemadest, hoidjatest.. kui te arvate, et see midagi oluliselt päästab, siis tegelikult mitte. Hinge saad tõmmata, aga sisuliselt oled sa oma lastega ikkagi koguaeg koos. Ma pakun, et 95% hoiukordades, mida me vanematelt küsime, on seotud töö tegemisega. Me pole kahekesi ikka väga ammu kuskil nii käinud, et viime umbes lapsed ära ja siis oleme kahekesi. Tavaliselt lähevad lapsed ämmale või mu emale nädala sees, kui tööl käime. Sel nädalavahetusel saame üle pika aja koos pulma minna ja öö kodus eemal olla. Laste igasugused pisikesed nääklemised, tülid, solvumised on väsitavad. Ka metsikult kõva hääl ja rõõmsad kiljumised. Eriti väsitav on see siis, kui sa öösiti magada ei saa. Vahepeal leidsin end väga tihti mõtlemas, et ei jaksa ja liiga palju on korraga kolme lapse kõrvalt ette võetud. Muidugi käivad väsimuse ja tüdimusega kaasas ka need toredad hetked.. mil Nora ühel sünnipäeval tuli näiteks minu juurde, niheleb mu ees pikalt.. küsin siis, et mis sa soovid ja ta ütleb, et ta tuli mulle lihtsalt ütlema, et ta armastab mind. Või kui Lennaga jääb õhtuti jutustamisaega ning räägime maailmaasjadest või loomadest. Saadab mind õhtul oma toast ära ja ütleb, et kohtume unenäos. Rosanna on veel väike, kuid oma emotsioonides nii siiras. Mõtlen siin neid positiivseid emotsioone, mil koju tulles üks hea-tuju laps vastu tuleb. Eks see vanemaks olemine ongi selline üles- ja allamäge ning mida rohkem lapsi, seda enam ka situatsioone, millega tegeleda.

Uued avastused + kingiloos

Vahepeal olid need toredad lihavõtted ning vahetult pärast seda ilmus minugi ukse taha, täitsa kontaktivabalt (nii nagu tänasel päeval popp öelda on) üks ülimalt hea sisuga pakike! Kes on pikemalt blogi jälginud, teab, et BABE võitis minu südame juba kolm aastat tagasi ja nende tooted on meil tõesti vaieldamatult lemmikud. Meie kodus on lastega must have dušigeel, intiimpesugeel, BABE sarja kreemid. Mina ise kasutan igapäevaselt  seda näopesugeeli, mis võtab ühtlasi ka meigi hästi maha ning sinist huulekreemi. Samuti igal õhtul enne magama minemist jõuab minu näonahale niisutav ja toitev kreem.  Ütleme nii, et enne BABE toodete saamist võis minu kodus juba iga nurga pealt nende tooteid leida, nii et oli ainult rõõm avastada, mida uut ma veel proovida saaksin.

Oleme juba kuuendat nädalat kodus olnud ning ütleme nii, et kui BABE kotike mu ukse taha jõudis, tekkis kohe tunne, et võiks end nüüd kokku võtta. Lasin juuksed ära värvida, tegin maniküüri-pediküüri. Näonahk on sisuliselt terve see aeg puhkusel olnud, mistõttu oli kohe eriti hea võtta välja taas iluampullid, et nahka eriliselt hea koostöö eest tänada! Meigivabad nädalad on eriti hästi mõjunud! Ma ei tea, kas see päriselt mõjub, aga ma kasutan igapäevaselt duši all näo pesemiseks erinevaid BABE tooteid (näotoonik, näopesugeel, mitsellaarvesi) ja seda ka siis, kui mul meiki näos pole olnud. Lihtsalt tunnen, et pärast pesemas käimist on nahk palju pehmem, kui lihtsalt veega pestes. Tegelikult mainiksin siia lõppu veel ära ka Stop AKN. Ma olen BABE maske juba ca pool aastat teinud ning see on tõesti tõhus! Olen veel kolmelt inimeselt kiidusõnu kuulnud, nii et kel vähegi näonahaga probleeme, proovige järele.

BABE tootevalik on tegelikult ääretult lai ning meil on näiteks kasutamata veel päikesekaitsevahendid. Olid küll suured plaanid Türki minna, kuid jääme lootma Eesti soojale suvele! Muideks endiselt juhin tähelepanu, et BABE lastetooteid tunnustab Eesti Allergialiit. Nii, et kelle lapsed tundlikuma nahaga, siis teate sellega arvestada. Enim köitis mu tähelepanu üldse uus sprei, mida ma varem kasutada pole saanud. Seda on vist soovituslik nahale lasta üldsegi pärast päikese käes olemist, kuid ma pihustan endale seda iga päev näkku. Nii mõnus niisutav ja värskendav on! Vaatasin, et see on soodushinnaga praegu 12.15 eurot, soovitan järele proovida. Minu meelest oma hinda väärt.

Kusjuures tegin just nädalavehtusel päris ägeda avastuse. Mul on varasemalt kahe silma vahele jäänud laste kinkekomplekt ja päris ausalt, ma ei tea, kas see on neil uus mõte või müüvad nad seda ammu, kuid esimese hooga kerkis mulle pähe, et see oleks täiega äge katsikukingitus! Mulle meeldiks väga sellist saada! Praktiline ja hetkel veel eriti hea hinnaga. Nii, et kes kuhugile beebipeole minemas, siis idee teile olemas!

Loosin lugejate vahel kõik alumisel pildil olevad tooted välja!  Usu, osavõtt on seda väärt! 🙂 Kes mänguusku pole ja BABE tooteid veel proovinud pole, siis ma väga soovitan algust teha. Apotheka Beauty aitab sellele hästi kaasa, sest valiku tooteid leiad sealt -25% soodusega.

VLOG: meie lihavõtted!

Teate, ma pole üldse usklik inimene, kui nii võib öelda.. ning minu jaoks on eluaeg olnud  see ülestõusmispüha lihtsalt kui perega koos ühise aja veetmine ning munade värvimine. Ei ole ma kunagi mõelnud, et see oleks midagi sellist, mida perekeskis, kui Jeesus Kristuse surnuist ületõustmist tähistada. Ja kui ma nüüd üdini aus olen, siis taustalugu ei ole ma veel meie pudinatele rääkinud. See lugu tundub lihtsalt nii väikestele vähe võigas. Niisiis räägime me lastele ikkagi lihavõtetest, värvilistest munadest, jänestest, kevade pööripäevast ja munade koksimisest. Tänaseni olime me vaid mune värvinud, kuid sel aastal tahtsin kangesti kaasata ka munade jahtimise. Ilmselt tuli see soov lihtsalt pikast kodus istumisest ja tahtest laste elu põnevamaks muuta. Esialgu oli lihtsalt mõte teha üks aaretejaht õues, väiksed vihjed lipikute peal, kuid mõned päevad enne pühade algust avastasin Anna Lutteri lehel vabaks kasutuseks üles laetud ja vahvalt kujundatud tekst ja kaardid. Tundus kohe igavesti parem mõte ka meile üks Jänes Joosep koju külla lasta.

Sel aastal on meie pikk nädalavahetus lühem, sest Erikut pühapäeval pole ning nii otsustasime kõik toimetused laupäeval ära toimetada. Hommik algas sellega, et tüdrukutel oli kaetud laua peal korv Jänes Joonase kirja, vihje ja kolme munaga. Sõime aga hommikused pannkoogid ära ning suundusime siis jahtima. Muidugi eriti naljakas oli hommikul see segadus, et lapsed ei saanud üldse aru, mis jänes. Nora arvas pikalt, et issi valetab jäneste kohta ning tegelikult käisid hoopis päkapikud ja Lenna rääkis mulle, et jänes siin kindlasti ei käinud, vaid Joonas on hoopis üks mees, kellel on jänese kostüüm seljas.  Hakkasin isegi mõtlema, et lastel on palju lihtsam mõelda väikesest päkapikumehest, kui päris jänesest, kes käib šokolaadimune koju poetamas. Elevil olid nad sellegipoolest!

Võtsime korraks vaba hetke ja hakkasime siis mune värvima. Erik tegi meile eile parasjagu borši ja Nora sööb seda alati munaga. Niisiis mõtles Erik, et paras oleks keeta 7!! muna, millest üllatus, üllatus 6 jäi järele. Üksikud olid veel mõranenud, kuid tühja sellest, võtsime ka need värvimisse. Toitu ju niisama ikka ära ei viska!  Näitasime tüdrukutele ka, kuidas vanasti mune värviti – sibulakoortega. Minu meelest see pakkus neile palju rohkem pinget, kui munade värvi sisse kastmine. Järgmisel aastal olen kindlasti targem ja varun igasuguseid koduseid vahendeid kokku ning jätame need tavalised värvid välja. Sibulakoortega värvitud munad on üldse palju vahvamad, sellised old school.

Möödunud nädalal käis Lenna vanaisa juures külas ning nad meisterdasid koos ühe linnumaja. Võtsime siis südameasjaks selle ikka puu külge ära panna.Oli kohe päevakohane teema ka ja tüdrukutel ka ikka asjalik tunne!

Õhtul jõudsime veel kogu perega ratastega sõitmas käia ja nii äge on! Viimati saime sõitmas käia, kui Rosanna oli kõhus ja kaks last istusid meil taga.. Nüüd aga saab Lenna päris arvestatava vahemaaga hakkama ja väiksemad pudinad on ratta taga ka väga tublid! Nora ütles, et ta lausa väsis rattasõidust ära. Eks see on tõesti raske, kui ise väntama ei pea.. Nii, et kokkuvõttes oli meil väga asjalik ja tore päev! Järgmisel aastal korraldame vast ka jahti, aga õues! Ja kindlasti, kui ma seda aasta hiljem loen, siis pidagu ma meeles, et ma neid värve ei ostaks!

Rosin juba poolteist aastat vana!

Täiesti uskumatu, kui kiiresti on aeg läinud! Rosanna sai täna poolteist aastat vanaks! Viimane laps kasvab kuidagi eriti ruttu.  Tundub nagu paar kuud tagasi oleks tema aastast sünnipäeva pidanud ja nüüd juba triivime siit teise eluaasta poole. Ikka küsitakse, et kas on hirmutav ka, et lapsed nii kiirelt kasvavad? Praegu sellist tunnet üldse pole, sest tegelikult on nad veel väiksed. Samas sattusin üks päev vaatama vanu videoklippe, mida olin Lennast kunagi instagrami üles laadinud ja siis tuli küll kerge heldimus peale. Isegi tema oli alles nii väike ja mõelda vaid, et  kui tema oli poolteist aastat vana, siis oli ta veel ainuke laps. Aina enam ma veendun, et rosinas on palju Lennat. Kuidagi beebieas nii sarnased ja tegelikult see iseloom on ka ikka väga üks ühele. Lenna oli väiksena ka selline kulm kortsus ja niisama naerma ei kippunud. Rosanna tundub täpselt sama masti laps olevat. Nora on meil selles suhtes ikka täielik erand, sest ta on kõik oma 3.5 aastat lõbus sell olnud.

Aga vot see meie roosikene on selline, et kui midagi ei meeldi, paneb kulmu kortsu, tõstab lõua üles ja ümiseb oma madalat häält. See on tegelikult nii naljakas, isegi suuremad tüdrukud hakkavad igakord naerma, kui ta seda nägu jälle teeb. Ta on selline toimekas ja iseteadlik. Hakkab vaikselt seda kahest sisse viskama ning ausalt öeldes pole ma oma vaimu veel valmis pannud. Ma mäletan, et selline 1 a 10k. on suuremad tüdrukud hakanud normaalselt end kehtestama ja eks rosinal on juba esimesed tundemärgid. Saate aru küll, see on nagu rohkem 1.5 – aastase otsustada, kas ja kuidas me välja lähme. Paraku on meie kolm tüdrukut endale sama kange ema vastu valinud, nii et kui ikka õue ei taha tulla, siis jääd üksi tuppa. Aga nali naljaks. Rosannal viskab juba praegu seda riietumise teemat sisse ja ma juba tean eos, kuhu see välja jõuab. Ees terendab see periood, kus paned lapse riidesse ja ta koorib end lahti ja PROOVIB uuesti panna, sest kõike on vaja ISE teha.  Elame, näeme! Rosannale on veel iseloomulik selline solvumine. Mäletan, et Lenna oli ka selline, kes ei hakanud kohe kisama, vaid pigem torises ja ei lasknud kellelgi end puutuda. Vot selline on ka meie kolmas tüdruk. Mäletan, et Nora solvumisleveli võis aga väga kergelt saavutada ning oi, mis üürgamine koheselt lahti läks. Muidugi ei saa salata, on ka rosin ära õppinud selle ääretult kõva häälega rääkimise.. ja mulle tundub, et mida laps edasi, seda lärmakamaks nad lähevadki, sest vaja ju kohe ruttu oma soovitud tähelepanu saada ja mis sa teed, kui kaks konkurenti pidevalt kõrval.

Tegelt on Rosanna väga äge laps! Ta on selline asjalik.. koguaeg käib ja toimetab omaette või teistega. Väga popp on praegu oma beebiga mängida, sest seda tassib ta igasse tuppa kaasa, söödab ja hoolitseb tema eest. Vaikselt on hakanud avastama ka LEGOsid! Selline kuu – kaks tagasi oli periood, kus ta käis end wc-potis pesemas ja üleüldse see veevärk oli täiega tema teema, sest kui ta kuulis, et kuskil dušš salamisi lahti läks, ronis ta riietega KOHESELT  sinna alla. Ja eriti lemmikud olid tema saunajärgsed päevad, kus ta käis leiliruumis kopsiku seest vett otsimas. Õnneks sellega oleme vist nüüd ühele poole saanud.

Tähelepanelikumad jälgijad on märganud ka neiu moekat tukka ning ma polegi vist selle tuka tagamaid siin blogis kirjutanud.  Vaatasin siis mina üks päev, et lapsel juuksed jumala silmas.. eirasin ja mõtlesin, et okei okei, käime kuskilt juuksurist kiirelt läbi ja siis saame korda.. möödusid päevad ja mul näpud juba sügelesid. Proovisin siis esimest korda lõigata nagu suurematelgi olen lõiganud. Noh teate küll, võtad aga köögikäärid ja püüad no nii enam vähem sirgelt lõigata.  See kohe ikka üldse Rosannale ei sobinud. Üks päev siis vaatan, et oh laps on omaette dušši all, toon kiirelt käärid, et äkki saan siis otsagi veidi lõigata. Ütleme nii, et ma olen kõike proovinud, aga lapse selja tagant tuka lõikamine pole veel minuni jõudnud. Ja nii tundus see üsna hea idee.. võtsin käppelt aga juuksed kuidagi näppude vahele ja lõikasin aga maha. Pesime, kuivatasime ja siis ei suutnud ma küll naeru tagasi hoida, sest esiteks tukk oli täiesti viltu ja teiseks juba väga lühike.. Aga kuna enam polnud vahet, kas lühike ja viltu või väga lühike ja sirge, siis otsustasin viimase kasuks. Ikka päris pikalt ajas laps meid naerma, kui ta meile vastu kõndis. Selline armas kiiver peas. Õnneks juuksed kasvavad tal ruttu ja eks järgmine kord siis paremini ..

Rattasõit, koogitegu ja kolimine..

Me oleme tänaseks siin juba kaks nädalat kodus olnud. Ise olen poes käinud ja meie enda rendiruumides tööd teinud. Meid suunati küll kodukontorisse, aga laste kõrvalt on veidi keeruline, niisiis on ikka ideaalne võimalus oma asjad ära teha sisuliselt kodust üle tee. Erik on töö tõttu liikuvam, nii et päris eeskujulikud me nüüd ka pole.

Päris hull on ikka mõelda, et kuu aega peavad lapsed veel kodus olema. Lenna on sisuliselt praegu juba oma tüdimuse astme ületanud. Nii palju vingumist ja nuttu iga päev, et ma ei kujuta ette, kuidas siin tervemõistuslikuks jääda saab. Iga päev mängime lauamänge, joonistame, käime õues. Muideks Leenu õppis meil rattaga sõitmise vahepeal ära, nii et tegevust on küll ja veel!

Ta on selles mõttes üsna tubli, et rattasõit tuli ikka väga kiirelt. Esimene päev harjutasime, tundus kuidagi lootusetu, aga järgmine päev lasi Erik juba sadulast lahti ja ise ta sõitiski. Muidugi millele me üldse ei mõelnud, olid need korralikud matsud, mis ta sõites vastu maad paneb. Esimestel päevadel ei tulnud see keeramine, ega ka rahulikult rattalt mahatulek üldse välja. Nii, et vähemalt kaks päeva viskas end sõitvalt rattalt hoo pealt vastu asfalti või kruusa.  Endal oli küll valus vaadata, aga ta ise oli rahul. Kolmandal päeval õppis vaikselt 90c pöörama ja no eks nüüd tuleb lihvida seda värki siin. Lennal on 16 tolline ratas ja tahaks tegelikult 20 tollise nüüd ära osta ja Norale praeguse ratta harjutamiseks jätta. Ma mäletan, et olemasoleva ratta saime ca 100 euroga ja see oli mingi sooduse ajal. Arvasin, et laste rattad sinna kanti jäävadki, aga “tore” avastus oli, et  rattad jäävad pigem ikka sinna 200 – 400 euro vahele. Julm ikka! Lisaks sellele on Lenna kõikidest riietest/jalanõudest välja kasvanud. Vaikselt siin soetanud, aga kõik pakid liiguvad üsna aegluubis ja ei saa pahaks ka panna.. kujutan ette, kuidas kodused inimesed mööda epoode käivad.. Lenna jõudis juba vanaemalegi rääkida, et tal pole üldse riideid ja see teeb ta õnnetuks.. Vaene inimene!

Üks päev tegime siin tordi meisterdamise võistluse, nii et mõlemad tüdrukud said oma materjali ette ning tegid oma maitse järgi koogi. Üllatus, üllatus, mõlemad tulid väga head välja ja vanemad said end korralikult nuumata. Seda kooki sai lõpuks nii palju, et me ei jõudnudki kõik ära süüa. Vähemalt oli lastel toimetamist! Nii, et pange lapsed kokkama, tulemuseks 2n1. Lapsed tegevuses ja ise saab ka maiustada!

Meie jaoks suur muutus on veel see, et kolisime lõpuks tüdrukute toad ümber. Võtsime aga nari lahti ning Lenna kolis enda voodiga endisesse nukutuppa, tänasesse oma tuppa. Saime ikka korralikult mööbeldatud, nii et terve õhtu oli tegemist täis. Rosannale saime aga hea hinnaga ajutise voodi, mis oli vist mõõtudelt 70×140, nii et see vist väga kaua ei kesta, aga meil oli nii või teisiti plaanis samasugune voodi lasta teha nagu suurematel, nii et seni ajab sellega asja ära. Uskumatu kergendustunne oli suurematest lasteasjadest lahti saada. Lõpuks ometi saime  ära anda võrevoodi ja suure mähkimiskummuti, samuti leidis tipitelk uue omaniku! Mul on nii hea meel, et saime asjad kuidagi nii ära mahutada, et Lenna tuppa jäi mänguasjadest vaid nukumaja ning väiksemate tuppa raamatud ja väiksemad mängud. Kes pikemalt blogi jälginud, teab, et ma olen alati üritanud vältida olukorda, kus mänguasjad elutuppa või magamistuppa trügiks. Selle ümber mööbeldamisega tekkis veidi tunne, et pärast on need magamistoad lihtsalt mänguasju paksult täis. Aga tõesti! Super hea tunne on, et lapsed on suuremaks kasvamas ning kõik see titmajandus hakkab siin majas lõpuks otsi kokku tõmbama. Mul on kohe siiralt hea meel, et siia majja enam lapsi ei tule!

Uskumatu, aga see väike tegelane oskab suure kiiguga kiikuda!

Kuus uut tegevust meie kodus!

Kaheksa päeva lastega kodus on pannud meid eriliselt mõtlema, kuidas nende aega lõbusamalt sisustada, sest kui täiskasvanu jaoks on see juba üsna üheülbaline, on see tegelikult ka laste jaoks mõnes mõttes väsitav. Olgugi, et meil on kodus kaks mängutuba, siis nädalaid järjest samade mänguasjadega mängida, on päris nüri.  Jäin siis ühel päeval juurdlema, et tegelikult puuduvad meil kodus lauamängud. No reaalselt tsirkus oli meil olemas, aga muud suurt midagi. Ma pole isegi mõelnud mingitele toredatele ühistele lauamängudele, sest sellised pikemad tegevused Rosanna kõrvalt tundusid nagu veidi maratonijooksuna. Nüüd aga, mil kõik tegevused aina kordusid ja kordusid.. mõtlesin, et telliks mõned uued mängud koju. Ja eranditult kõik on tüdrukuid siiani pikalt tegusana hoidnud! #eiolekoostöö

1. Lauamäng Dobble Winter.  See jäi mulle puhtalt -36% soodustuse tõttu silma, hinnaks 6.99 eurot Apollos. Täiega hea tähelepanu harjutamise mäng. Põhimõtteliselt tuleb leida  pildilt ühesugused kujundid. Ütleme nii, et kolmesele on ehk võidu peale veidi keerulisem, sest need pildid on reeglina eri suuruses ja olgem ausad, ma isegi alguses mõtlesin, et ega see suurt pinget vast pakkuda ei saa.. kuid eksisin. Täitsa mõnus mäng on! Endalgi võtab ka hetke aega, et õige vastus öelda.

2. Tegevuskaardid – 100 muinasjutumõistatust. Täiega tore mäng! Põhimõte on siis selles, et viiekümnel kaardil on mõlemal pool üks ülesanne . Ülesannete keerukus on erinev – mõnel kaardil ühenda mööda joont üks asi teisega, teisel jälle leia puuduolevad osad, kolmandal vaja juurde joonistada, neljandal piltidevahelised erinevused leida jpm.  Erinevatel kaartidel saadavad last muinasjututegelased. Tihti küsin näiteks Lennalt juurde, mida ta antud muinasjutu kohta üldse teab. Meie pere kolmene lahendab lihtsamaid ülesandeid ja viiesele on kõik need ülesanded täpselt jõukohased. Muidugi ülisuur eelis on see, et need on korduvkasutatavad. Lahendused saad hiljem ära kustutada. Jäin just mõtlema, et kui lapsi rohkem, siis äge oleks isegi võistlus teha, kes kiiremini ja õigete vastustega ülesanded lahendab, on võitja!

3. Puidust trips-traps-trull. Meie enda Puhhi poes on müügil puidust vastupidav trips-traps-trull, mille ma mingi hetk Lennale ostsin, sest viiene tundus paras sellega mängimaks. Ja oligi! Saab täitsa hästi aru ja oskab juba ette näha, mida jälgid, et vastane ei võidaks. Minu meelest täiega tore toode, sest esiteks on see puidust ning kestab pikalt ning ei pea lõputult paberit kulutama, et neid riste ja ringe sinna joonistada. Ja kuhu ma lõpuks jutuga jõuda tahtsin.. hoopis sinna, et kui peres on lisaks viiesele ka selline paras ühene, siis Rosannale pakub see mäng umbes sama palju pinget, kui Lennale. Ta küll sisu ei mõista, aga tema jaoks on ääretult oluline neid klotse sisse ja välja tõsta.

4. Minu esimene Alias. See on vist meie üks absoluutne lemmik! Märkasin seda Nora rühmas ja ma isegi ei imesta, kui ma selle sinna ise müüsin. Igatahes oli see mul pidevalt mõtteis ning jõulude ajast mäletan, et oli ka mineva kauba hulgas. Ja nüüd kodus olles tuli see mulle esimesena ka pähe. Nii läks ka see mõte kaubaks.

Põhimõtteliselt kõik on nagu ikka, lihtsalt lihtsamad ja lastele sobilikud sõnad on pildi näol ning seda päriselt nii äge kuulata, kuidas nad end väljendavad ning ajas paremaks muutuvad. Olin just samal ajal tube koristamas, kui kuulen, kuidas Lenna hakkab Erikule seletama:

“No see on selline asi, mis on suvel, eks.. selline, mis nagu tilgub.. aga täiskasvanutel ei tulgu. Ainult lastel tilgub”.. vaatan koridorist Erikule otsa ja ise täiega naersin. Muidugi valel ajal naersin, sest õige nali alles saabus.

Nora megalt kiheles kõrval..  “mina tean, MINA TEAN, MINAAAA!!!” Erik: “Okei, okei, take it easy, pöial-liisi, ütle ära siis, mis sa arvad, mis see on?” Nora: “JÄÄÄÄÄTIS JUUUUU!” Lenna: “jaaaa Nora, ongi jäätis, tubli!” Lihtsalt hoobilt selline teineteise mõistmine!  

5. Suurematele oli tegevust küll ja veel ning siis sattusin üks päev  meie oktoobrikate grupis märkama, et joonistustahvel kütab kirgi. Mõtlesin, et meil tegelikult Lennal kunagi oli ja see oli täitsa asja ette, kuid kuna ma vahepeal olin väga usin plastikust loobuja, siis läks ka meie tahvel. Nüüd pidin ta ikkagi tagasi ostma ja mu ainuke kriteerium oli, et see poleks mingi väike kipakas, vaid selline, kus saab ikka normaalselt suurteoseid vormida. Kuna suuremad tüdrukud kasutavad ikka paberit ja pliiatsit, siis Rosannale tundus see variant kõige parem olevat. Leiab ka meie kodus igapäevaselt kasutust! Soetasin Coopist ca 15 euroga.

6. Ja kõige lõpuks üks äge avastus meie enda Puhhi sortimendist – kleebitav värvimispaber Jolly Rolly! Sisuliselt on see nagu värviraamat, aga rulli keeratud paberil, millel on taga kleepuv/nakkuv pind. Ehk siis laps ei pea seda igavalt kuskil laual joonistama, vaid võib  selle südamerahus seinale kleepida, ilma et see sul hiljem sinna jälgi jätaks. Ja me leidsime sellele juba teisegi rakenduse. Lapsed saavad neid kujundeid välja lõigata ning oma toaseina sellega kaunistada.  Hinnaks hetkel e-poes ainult 5 eurot. Selle raha eest on tegevust küll ja veel!

Elu naistega.. viskab seda jutunurka normaalselt sisse!

Tüdrukutel viskab vahel korralikku jutunurka sisse ja ega sellega on nii, et kui kirja ei pane, ongi meelest läinud. Meil oli vahepeal kodus väga aktuaalseks teemaks abiellumine/paarilise valimine jms. Esialgu tahtsid kõik issiga abielluda, aga siis saadi aru, et ta on juba võetud. Lenna oli ikka tükk aega veendunud, et ta  abiellub siis oma parima sõbrannaga ning kui vahepeal suutis ta ümber mõelda ning jagati omavahel poisidki ära, siis nüüd oleme otsapidi alguses tagasi. Mina siis räägin lapsele, et kõik on tore ja ilus, aga siis tuleb arvestada, et beebisid te teha ei saa. Lenna vastas mulle, et ega ta ei tahagi. Tal pole vaja nii palju lapsi, kui mul, sest “pärast vinguvad koguaeg kõrvaaugus”. That’s right! Oled kõigest õigesti aru saanud!

Nora selle eest on meil mõnus targutaja ja väike kamandaja, kuid olgem ausad, aeg teeb oma töö ning nii mõnigi kord on juba üürgamine asendunud solvumisega. Käib kodus lõug püsti ja pidevalt soovitab keegi tal pea kuklast alla lasta, sest muidu võib vihma ninast sisse hakata sadama. Aga ei, see teda ei heiduta. Me oleme korduvalt Norsi üürgamise peale öelnud “sa oled nagu siga aia vahel”. Ta on enda arvates sama kõva sõnaseadja ja nii teatab ta kõigile lahkudes “tsau siga aia vahel!” – õpetajatele, vanavanematele jne.  Abiellumise juurde tagasi minnes, siis paar kuud tagasi läksin Noralegi lasteaeda järele ning minu poole pöördub 6-aastane rühmakaaslane, kes küsib otse ja selgelt – kas tema võib Norale külla tulla? Hiljem kuulsin, et too poiss oli õpetajale öelnud, et armastab Norat. Ega ei teagi, kuidas tänapäeval see laste kasvatamine ette näeb? Tasuks vist juba kaaslane välja valida ja ära broneerida? Arvestades, et ise olin Erikuga tutvudes 13 – aastane, siis ega Noral ongi ainult viimased 10 aastat minna.

Tavaliselt enne õhtujutte me koristame kõik koos kodu ära ning viime mänguasjad omale kohale tagasi. No, et ikka järgmisel päeval oleks ka tore päeva alustada. Muidu sujub meil see kodukorraldus hästi, kuid juurde käib alati jutt ja seda Nora suust “KOOOOGUUUUAEG PEAN MA SINU JÄREL KORISTAMA!”. Huvitav küll, kus ta seda kuulnud on? Ja ka just eile õhtul vaatasime uut ja põnevat küsimuste raamatut “Räägime kasvamisest” ning kui esmapilgul võiks tunduda, et see sobib suurematele lastele, sest vastused on väga detailsed ja hästi põhjendatud, siis hoopis vahvam oli kuulata 3- ja 5 – aastaste vastuseid.

  • Milleks on rinnahoidjaid vaja? – Leenu: “mis mõttes? et rinnad otsast ära ei kukuks.”
  • Milleks on vaja hambaid pesta?  – Nora:  “noh sealt on vaja ju need kiletükid ära saada”
  • Miks on poistel noku? – Nora: ” … no ma ei tea, miks seda vaja on, aga kui mina poisiks kasvan, siis saan ka selle endale”

Rosanna meil veel rääkida ei oska, aga pealtnäha võiks juba praegu öelda, et kui Nora tundus suht tegija, siis see viimane neiu võib neist veel kõige tegijam tulla. On ikka inimesel oma toimetused, tegemised ja arvamus. Selles mõttes võime me ta tihti leida wc-potist end pesemas. Võtab aga vett ja laseb minna. Kui esialgu olin ma veits šokis, siis nüüd on see nagu tavaliseks muutunud. Õnneks ei peagi pikalt pead murdma, sest tal on ka teisi lemmikuid. Näiteks üle mõistuse äge on kassikrõbinad vette kallata või siis enda veetopsi nii jõhkralt loopida, et ka sealt titelukust vesi mööda elamist laiali pressib. Muuseas tasub mainida, et kassitoit on meil kõrgemale ära tõstetud. Samas who cares?, tõsta kõrgele tahad, inimesel seda nutti ja ronimisannet on küllaga. Roska jaoks on hädavajalik, et ta saaks suure laua taga istuda nagu teised tüdrukud. Mis sellest, et nina vaevu üle laua ulatub. Õnneks mõistus võtab hästi ja saab aru küll, et kui tooli pealt ei ulata, siis saab laua peal ka istuda. Ja nii saigi meie lapsest sarironija, kes lihtsalt võtab kõikvõimalikud kõrgused ette.

Ei saa salata, kolm erinevas vanuses manni teevad päevad huvitavamaks küll..

Eluke siin eriolukorras

Tänasel päeval ei hakka ma isegi kirjutama, kui vastutustundetu on hetkel reisida ning vast iga mõtlev inimene on aru saanud, et seni kuni ta oma panust ei anna, ei muutu siin Eestis midagi paremaks. On siililegi selge, et ükski elujõus noor inimene ei muretse selle kerge palaviku ja köha pärast, vaid sellepärast, kuidas see mõjub eakatele ning kuidas ühe viiruse kiire levik võib majandusele korraliku hoobi anda ning milline saab olla inimeste tehtud kahju tulem. Või õigemini on juba mõju avaldamas. Inimesed enam ei tarbi nii palju, on eesootava osas ettevaatlikumad. Ettevõtted on alustanud koomale tõmbamisega, inimesi koondatakse ning kui panna end ettevõtja rolli, siis võib ikka abitu tunne olla küll, sest lähitulevikku ennustati küll majanduskriisi, kuid et see nii järsku jalad alt lõi, poleks ilmselt paljud osanud ette näha. Meie rendiruumid puutuvad ka otseselt kokku  näiteks huviringidega, kes on tänaseks päevaks ruumid “teadmata ajaks” üles öelnud. Ka töötajana on seis mannetu ning vist enamus meist teevad oma kalkulatsioone, kuidas sellest jamast võimalikult valutult välja tulla. Tuleb kiita valitsust tubli töö eest ja opositsiooni selle eest, et sellisel ajal mingit poliitilist palagani ei mängita. On tore näha, et keerulisel ajal hoitakse kokku, mitte ei õõnestata teineteise jalgealust. Ka meie neljas võim on teinud tubli tööd ning uudiseid kajastanud küllaltki neutraalselt!

Aga mis edasi saab? Keegi ei tea. Seniks on lihtsam võtta nädal korraga. Ja kui enne  püüdsin ka mina teha pikemaid plaane, siis tundub see üsna asjatu. Kõik on pidevas muutumises ja eks tavakodaniku ülesanne on püüda siin rahulikuks jääda, oma elu võimalikult tavapäraselt edasi elada, seni kuni vähegi võimalik. On suurim hea meel, et valitsus on otsustanud teha esimesi samme andes inimestele esialgu kindlustunde, aga ega siin loota, et keegi su sissetulekut kuni 70% ulatuses lõputult kompenseerib, on tühi lootus. Eks see kõik tuleb pika vinnaga ning inimeste tarbimisharjumused ajas muutuvad. Mina omalt poolt soovitaks lihtsalt igal majapidamisel vaadata üle oma kulud ja tulud, teha korralikke korrektuure ning eraldi välja kirjutada, millised on vajadusel võimalikud kokkuhoiukohad jpms.

Meie jätsime oma reisiplaanid juba ammu katki, nii spa külastused, kui ka Türgi reisi ning kahju oli ikka lastele öelda, et nende esimene oodatud välisreis jääb nüüd ära, kuid mis teha. Küll neid võimalusi veel tuleb. Ma arvan laste jaoks oli reisi ära jäämisest kehvem uudis lasteaia kinnipanek. Oleksite pidanud Lenna nägu nägema, kui ta kuulis, et mitu nädalat peab ta kodus olema.

Omaette väljakutse on lastele piisavalt tegevust leida. Kuidas pidada kodukontorit, kui kolm last on kodus ja maksimaalne omaette tegutsemise aeg on 30 minutit korraga? Alustuseks sai koju ostetud hunnik paberit ja uued joonistusvahendid. Plastiliin ja piparkoogivormid aitavad veel hädast välja, aga no tõesti. Arvata, et see lapsi järgmised 1.5 kuud köidab, on küll päris hull. Kaua sa neid kujundeid vormidest ikka joonistad. Kühvli – ja liivamajandus on ka ikka mõnusalt üksluine, sest ühel hetkel saavad kõik sünnipäevapeod, liivatordid ja lossid ehitatud. Hoovi pealt on juba lademetes käbidki kokku korjatud. Eks siin on aeg enda kujutlusvõime ka rohkem tööle panna. Pidasime siin sügiselgi spordivõistlusi, aga see tähendab ka vanemate aktiivset kaasatust.  Lapsed õppisid omavahel ka Tsirkust mängima. Mul oli juba super hea meel, sest täringu loopimine ja täppide lugemine võttis arvestatava aja, kuniks üks hetk märkasin, et Lenna võidab Noraga mängides kõik mängud, sest täpid loeti vastavalt vajadusele kokku.

Üht olen küll täheldanud, et kodus käib kõik pidevalt toidu ümber. Selline tunne nagu oleks see vana aja vanaema, kes alustab hommikul pudruga ja jätkab sealt kohe kartulite koorimisega, sest jumala eest, lõuna tuleb varsti peale. Veel pean ma tõdema, et hämmastav on leivakulu meie majapidamises. See on jõhker! Eile tõin ma paki rukkipala, astusin sellega õhtul uksest sisse ja täna hommikuks oli see otsas.