Kaheksa kuud hiljem ..

Juunikuu on käes ja kõik on kohe palju mõnusam! Nii põnevad ajad on ees ning kuidagi enese häälestamine positiivsele suunale, on hästi toiminud. Esiteks, kes tegemisi instagramis jälginud, on ilmselt märganud, et aprillikuust olen kena jooksmispisiku kinni püüdnud. Kuidagi mõnus on see tunne, et lõpuks on lapsed sellises vanuses, kus on jälle lihtne endale aega leida ning neid kolme siin jagada omavahel selliselt, et saaks rahus aega endale ka võtta. Roosi on juba nii asjalik ja mul on ikka igavesti hea meel, et see titemajandus läbi on. Nüüd saab ainult mõnusamaks minna! Selline aeg endale ja vähe suuremate laste kombo on hindamatult tore kooslus. Saaks see pere pisem ka sinna 4-5 aasta kanti. Oh jah!

Kes veidi kauem jälginud, see teab, et möödunud aasta oli emotsionaalselt ja üleüldse vaimselt kuidagi rusuv ja raske aasta. Igasugused negatiivsed emotsioonid saatsid mind veel sügiselgi. Meie 15. aastapäeval, mil käisime kolm päeva omapead Saaremaal, sai kõigele negatiivsele punkt pandud. Oli aeg jälle ennast esikohale seada. Tänaseks on küll see rahulolu tunne nii hea! Nii palju olen end ise ületanud ja proovile pannud. Eriti füüsiliselt. Oktoobrikuust alustasin sõbrannaga sammude challengit ja teise sõbrannaga hakkasin toitumisäppi kasutama.. tänaseks juba nii mõnusad harjumused sees ning liikumisega sammuke edasi astunud. Mäletan, et üle pika aja alustasin esimeste jooksuringidega talvel, lumes. Oli ikka mõnus ja uhke tunne küll esimesed 5 km järjest joosta. Jooksmine oli siis rohkem nagu ettevõtmine, “võtan end kokku ja lähen”. Aprillikuus hakkasin sõbranna eeskujul ikka piire testima ja mõtlesin, et ah prooviks ikka 7 km ka ära joosta. Muidugi esimene jooks oli üle kivide ja kändude ning jooksin oluliselt kiiremas tempos ja kõrge pulsiga. Kõik oli kuidagi vale, aga veits uhke ikka. Järgmisel korral juba proovisin uute nõuannetega, rohkem jooksuasendit, sammu ja käsi ning pulssi jälgides. Jooksin oma esimesed 10 km äia juubelil! Emadepäeval juba oma elu esimesed 15 km ning ühel ilusal pühapäeval oma esimesed 18 km ning maikuu sai lõpetatud minu elu esimese poolmaratoni distantsiga – 21 km.  Viimase kahe pika jooksu lõppedes oli mul täielik õnnehormooni vallandumine, nii et pisarad lausa voolasid. Lihtsalt meenus, kui suures madalpunktis olin ma möödunud aastal ja kui kaugele ma olen endaga jõudnud. Just sellised väiksed rõõmud “ma jõuan”, “mul on hea olla”, “mul on eesmärgid”, “miski pole võimatu”. Üldse ma mäletan, kui ma kunagi mõtlesin, et ma ei jaksa ilmselt elusees joosta seda 9km, mis ringi Erik tavapäraselt teeb. Ja nüüd juba jaksan kahekordselt ja veidi pealegi. Täpselt see tunne, kus patsutad endale õlale ja ütled, et “päris kõva mutt oled”. Ma olen järgmisel aastal 30 saamas ning pikem eesmärk ongi olnud olla 30’selt, 3 lapse emana oma pea elu parimas vormis! Elame-näeme. Tavaliselt, kui enda jaoks midagi välja ütled, siis selles suunas ka vaikselt liigud.  Igatahes vägev on näha enda arengut. Ma jooksin maikuus 180 km (eesmärgiks olin seadnud 100 km), liikusin 375 km (päevas keskmiselt 12 km) ja tegin kokku ca 503 000 sammu.  Kusjuures kuna Erikul ka omad eesmärgid, siis mõtlesime teha üle pika aja sellise tabeli, kuhu paneme igapäevaselt kirja, mida ja kui palju me teeme. See motiveerib teist poolt ka rohkem liikuma ja mitte omi kordi vahele jätma.  Panin endale eelmine aasta eesmärgi, et märtsiks võiks 10 kg kergem olla, aga ei tahtnud mingit survet numbrite osas peale panna. Tänaseks on täpselt 8 kuuga 15 kg maha läinud, nii et mis siis muud, kui ikka edasi!

Mul kusjuures endast polegi väga pilte, nii et ma pidin lõpuks kaevuma eelmise suve videodes ja neist screene tegema .. aga no vahepeal ikka hea pilte vaadata, muidu arvaks vist, et koguaeg ühtemoodi olnud..

OMA PESA: kõik lastetoad said uue kuue!

R. tuba (eelmisest mängutoast ->magamistoaks)

Ei teagi, kas me oleme lõpuks jõudnud sinna paika, kus lastetoad on valmis saanud või sinna paika, kus toad on saanud renoveeritud. Tore oleks mõelda esimest, aga tegelikult vist oleme siin majas nii kaua elanud, et tubades kriipisid silma nurkades olevad praod ning olgem ausad, esimestel aastatel sai ikka seina igasuguseid suvalisi asju pandud. Eks õppisime nende alla lennanud asjadega nii mõndagi ning kui Roosi tuba siin möödunud aasta lõpus kolisime, oli meil kange tahtmine uuel aastal N. tuba ka ära teha. Keskmine preili soovis kangesti ka oma lauda, kus joonistada ja meisterdada ning kui esiti tundus see selline “õel on, tahan ka”, siis võtsime ikkagi riski ja vähemalt  siin nädala jooksul sai selgeks, et ost õigustas end korralikult ära! Tegelikult ei tahtnud ma ühtegi uut mööblieset sisse viia, kuniks seintelt on need silmikriipivad tapeedid maas ja kõik vead parandatud ning seinad värske värvi all. Nii koliski norsi mõneks päevaks L. tuppa ja meil olid käed kõvasti tegemist täis.

Vahepeal oli tore segasummasuvila ja naljakas oli tõdeda, et suuremad tüdrukud said ühes toas elades kordades paremini läbi! Kõik käis läbi korraliku meeskonnatöö. Peakski rakendama suuremate tülide puhul “karistuseks” kaks ööd õe toas ööbimist.

N. tuba. PS! St. kui soovid seina sellist neutraalset tooni, siis värvikaardilt võta kõige heledam! Kõikides tubades oleme seda rakendanud. Mäletan, et kui E. avas N. toa tooni, siis pidin pikali kukkuma, et kuidas saab kõige heledam värv nii lilla jääda. Kaalusime pikalt, kas lahjendada või uus värv vaadata. Seda me ei teinud, sest ligipääsetavus ehituspoodidesse on nagu ta on. Õnneks jäi lõpptulemus siiski täitsa tore ja istub üsna hästi meie lilla nukumajaga. Lihtsalt ma ei kujutaks ette, kui oleksime võtnud sealt kraad kangema värvi.

N. tuba jäi täitsa vahva! Tundsin suurt rõõmu, et mõelda vaid, nüüd mõlemal tüdrukul värskelt kõik tehtud, mõnus ja meeldiv! Hakkasime siis N. tuba kokku kolima, kui teatasin E., et sorry, aga L. kolib nüüd otsejoones N.  tuppa ja teeme tema toa ka kohe otsa ära. L.’l oli tegelikult enne kõige sellisem neutraalsem, aga samuti oli kange tahtmine tapeedist lahti saada, seinal vead parandada. Näiteks esimesel nädalal, kui majja tulime, ei olnud meil tema toa uksel seda pehmet punni, nii et piisas vast paarist korrast selle uksega vastu seina virutada, et sinna väike auk tekiks. Kolides mõtlesime, et ah issand, kleebib selle punni sinna augu peale, pole hullu. L. toas oli ka omajagu probleeme mingisuguste kipakate kardinapuudega, mis viis aastat tagasi kuskilt ostetud ning täiesti ebamääraselt seina löödud said. Mäletan, et L. oli nii 2-aastane, kui tuli oma suures vihas, võttis kardinast kinni ja tõmbas järsku ja kogu oma jõuga. No ikka nii, et krohvi lendas. Küll sai seal lapitud ja tehtud, kuid sisimas oli nii suur ja kange tahtmine kõik maha võtta, ära parandada ja üle värvida. Ja see päev oli lõpuks kätte jõudnud! E.’l ei jäänudki suurt muud üle, kui nõustuda.. Tegelikult talle endale käis samuti tohutult närvidele ning nüüd lasi ta uued kardinapuud selliselt seina, et neil saaks vabalt rippuda. Aga suured kiidusõnad, et pärast tööpäevi andis tubades 3-4 h veel minna. Lõpp hea, kõik hea ning kõigi kolme toad on nüüd lõpuks värskes kuues. Väga loodan, et uuel kuul saab suure hooga ka meie magamistuba tehtud ja vannitubadega algust teha.

L. tuba (tegelikult on plaanis nipet- näpet veel muuta.. pildiriiulile uued raamid fotodega ja kell) Lauapealsega mõtleb ehk ka miskit muud välja. Samas omast kogemusest võib jälle öelda, et need ajutised asjad jäävad aastateks.

Uued kogemused ja rõõmus meel!

Ma olen kuidagi nii rõõmus, et 2021 on alanud nii mul, kui üldse meie peres ääretult hästi! Eks lõpuks kõik saab alguse iseenesest, lihtsalt rõõm on, et end kuidagi jälle üles leidnud. Veebruarikuu viimane nädal hakkas jooksma ja täitsa uhke kohe enda üle, et terve see kuu, mil seadsin mingeid uusi eesmärke, on edukalt sujunud. Alustasin seda iseenda leidmist oktoobrikuu algusest ning nagu ikka – tasa ja targu.  Eelmine aasta oli nii stressirohke, et kui ma ei eksi, siis ma võtsin 9 kuuga ligi 15 kg juurde ning õnneks oktoobris sain aru, et pean enda mõtlemisega hakkama tegelema. Ma pole tegelikult kunagi väga sale olnud ning mu “iluideaal” polegi midagi sellist. Nagu ikka – vaim ja füüsis käsikäes. Nii naljakas on mõelda, et kui ma mõtlen kehakaalule, siis ma olen alati selline olnud, et ma võin 20 kg raskem ka olla ja ma vaatan peeglisse ja ütlen, et vau, päris hea näed välja!  Küll aga vahe on ikka selles, et kergemana oled palju aktiivsem, viitsid rohkem ning enesetunne on siiski oluliselt parem.  Aga minu puhul jaa seda paralleeli ei saa tõmmata, et ma suuremana mõtleks, et ma kuidagi kehvem välja näeks. Minu oktoobrikuust alguse saanud teekond on rohkem olnud selline vaimne ning liikumine on lihtsalt aidanud mõtteid paremini korrastada. Täna, pea viis kuud hiljem tunnen end oluliselt paremas kohas olevat!

Aga alguse juurde tagasi, siis kui varem lihtsalt käisin igapäevaselt kõndimas ja see oli selline minu aeg, siis nüüd veebruarikuust alates tundsin, et oh, äge oleks vunki juurde anda ja lisasin oma nädalatesse 3 trenni ning võtsin vastu sõbranna kuuajase challengi, iga päev teha vähemalt 100 kõhulihast. Üle pika aja olen ka juba jooksmas käinud ja mõned väiksed asjad teevad eriti rõõmsaks, no näiteks, et jaksad ikka 5-6 km järjest joosta ja enesetunne on super! Sammun ikka keskmiselt 10 – 11 km päevas ja see on üks mu lemmikust päeva osast. Naljakas on ennast kõrvalt ka vaadata, sest toitumisharjumused on viie kuuga nii palju muutunud, et enam pole isegi täpselt äppi vaja jälgida, kui juba tead, mis toiduained kui palju annavad. Ma kusjuures pole üldse selline, kes end kuidagi piitsutaks.. ma olen alati olnud suur magusasõber, kuid lihtsalt nüüd paki kommide asemel sööd ehk 1-2. Ennast ajas eile poeski naerma, et kaloreid oli mul veel täiega palju süüa ning oleksin võinud vabalt terve suure topsi jäätist endale õhtuks osta.. Seisin seal jäätiseleti eest, käisin kolm korda edasi – tagasi, võtsin lõpuks E.’le jäätise ja endal isutas hoopis mango järele. Lihtsalt, et see pole enam selline “ahhhh ma pean mingit mangot sööma”, vaid rohkem, et “ahh ma tahaks seda mangot hoopis süüa”. Ma arvan läbi kuude on minu kõige suuremaks õppetunniks olnud E., et leida see taskaal, et vaene inimene ka rahul oleks. Tema sööks hea meelega pidevalt kebabi, mäkki ja igast junki, mis vähegi saaks. Talle lihtsalt ei mõju see selliselt ning olgugi, et inimene liigub oluliselt vähem, kui mina, on tema ainevahetus küll tunduvalt parem, kui minul. Küll aga oleme jõudnud päris toredatele kompromissidele ja on näha, et kui inimest veits rohkem suruda ja anda talle valida kahe parema valiku vahel, siis ta võib ristivastupidi täiesti teine äärmus olla. Näiteks meie uus lemmik koht on BOPP kohvik, kust toitu kaasa tellida ning E. tellib sealt vabatahtlikult vabse vegetoitu. Nii, et ei saagi täpselt aru temast. Tundub, et tal lõpuks polegi vahet, kas ta võtab selle mäki või oma tofu kausi.  Kaalumiseni ei ole ma endiselt veel jõudnud, sest see on minu jaoks pigem demotiveeriv näha seal umbes kuu aja peale -1 kg ja kuidagi see number ei anna mulle lõppude lõpuks midagi. Tegelikkuses ma pakun, et oktoobrikuust on maha raputatud juba 9 kg. 3. märts peakski kaalu uuesti kapi alt välja vedama.

Issand aga tahtsin hoopis rääkida palju ägedamast asjast! Ja selleks on rullmassaaz. Kusjuures ma ei sponsoreeri siin absoluutselt mingite kokkulepete pärast, vaid päriselt olen ise vaimustuses!  Mu sõbranna eelmine nädal käis ja ta mulle pildi saatis, siis ma olen ehe selline, et oot ooooot oooooot, mis mõttes sa läksid ja ma pole ikka käinud. Panin 30 sek pärast pildi saatmist juba endale aega kirja. Täna siis käisin juba teist korda. Ma pean ära mainima, et ma ei kannata ise üldse massaazi muidu ja kui keegi mind selja pealt katsub, on see kuidagi väljakannatamatu. Siiski tekitas palju huvi ning tundus kohe, et tegu pole mingi sellise massaaziga, vaid rohkem nõuab pingutust, kui seda mõnulemist seal. Ma tean, et paljud käivad end rullimas trenni eesmärgil, aga mina käin pigem selle enesetunde pärast ja mulle meeldib see mõte, et sellest on kasu jääkainete välja saamisel ja kõik need osakesed, mis naha all puntratantsu teevad, peksab see masin mõnusalt laiali. Mina siis olen käinud hetkel Beautiful Me salongis ja neid on siin üle Eesti – Tallinnas, Tartus, Pärnus, Rakveres, Kuressaares, Haapsalus ja Võrus. Neil on hetkel kampaania ka käsil, nii et kui sa veel käinud pole, siis kasuta minu nime ja saad esimese korra tasuta.. pakkumine kehtib kuni 28.02, kuu lõpuni. Ja ma tõesti soovitan kahe käega ära proovida, eriti kui selleks on selline võimalus. Ma pole veel kuulnud ühtegi inimest, kellele ei meeldiks.

Naudin iga päeva!

Uus aasta on imeliselt alanud ning kuna sel aastal püstitan eesmärke ja lubadusi kuude lõikes, siis jaanuarikuuga võin juba rahule jääda! Olen olnud nii produktiivne ning ühildanud mitu tegevust selliselt, et tunneksin ise ka rõõmu. Paar korda läinud kaasa ka ekspromptmõtetega.

Ülitore, et see talv lõpuks kohale jõudis ja tegelikult üsna pikalt juba olnud on! Ma soovitan igal ühel teist seda aega täiega nautida ning jätta kõik mitte viitsimine ja muud ebaolulised toimetused kõrvale. Imeilus ilm annab nii palju energiat juurde! Õige varustus selga ja minge õue! Meil oli väga aktiivne ja asjalik puhkus ning proovime seda lumist aega ka võimalikult palju ära kasutada.

Möödunud kahel nädalal  võtsime lasteaiapäevadel end kätte ja otsustasime teha E.’ga kahekesi väljasõite erinevatesse kohtadesse. Me ei ole kunagi niimoodi matkamas käinud, kuid puhkuse ajal sattusime lausa kolme rabasse – Kakerdaja, Viru ja Pääsküla raba. Kakerdaja on meil neist vaieldamatu lemmik. Nii pakkisimegi hommikuti nii enda, kui laste asjad. Viisime lapsed ära, tegime enne minekut väikse hommikusöögi ja läksime aga jalutama. Mõnus ajaviide kahekesi ja aeg jutustamiseks, ilma, et muid segavaid faktoreid juures poleks. Paaril korral lõpetasime matkamise ka talisuplusega. Äge on näha, et E. ka naudib!

Muidugi ei puudu meie imelisest talvest kelgutamine. Me oleme reaalselt vist igal päeval käinud lastega kelgutamas ning tihti juhtub ette, et kahel korral päevas. Lihtsalt nii mõnus! Meil ei ole vahet, kas tuul puhub näkku või lumetorm hakkab tekkima, lihtsalt pakime kõik rohkem sisse ja teeme minekut.  Saame ka ise liikuda ja fun’ida. Ka lasteaiapäevadel võtame lapsed ja lähme otse kelgumäele, sest päevas korra võiks ikka liugu lasta. Ja ärge te üldse arvake, et me seal üles alla rühime. Väga tihti unustame ennastki pepulauaga “kes kaugemale saab” võistlust tegema. E. hoiab ilmselt siin kohas pead kinni, aga ma tahan siiski ära mainida, et ostsin endale uued talvepüksid. Esimest korda sellised õhukesed ja ülimugavad! Ja ma ei saa aru  kus ma enne elasin, sest ma olen aastaid kandnud ülipakse suusapükse, millega on paras kuskil lumes tunde istuda. Aga no tore, kui pärast 28’t aastat jõuab inimene õigete püksteni. Hea varustus ikka pool võitu. Nüüd jooksen rõõmuga kelgu ees ja lasen ise ka mäest alla!

Oh ja mu lemmik tegevused! Talisuplus ja lumes kümblemine. No nii minu teema.. mida rohkem käia, seda mõnusamaks läheb. Annab nii hea energia ja see eneseületamise tunne on ülimõnus! Muideks, kes siin taliujumist harrastavad, soovitan teil proovida lumeleili selliselt, et jooksete kõigepealt lumme ja siis alles sauna. See esimene kord on jumala mõnus ja kuna keha on juba jahedaga parajalt harjunud, siis sellist efekti küll pole nagu varem oli, et kiljudes kiirelt sisse ja välja. Võib rahumeeli tagahoovis end rullida. Eriti äge on see, et lapsed on ka lumeleili aina julgemalt võtmas, eesotsas muidugi L. Nii veider, kuidas ta suudab istuda kõrge kraadini leiliruumis ja õues jookseb jalgupidi ning paneb pea ka tagurpidi lumme. Korralik sauna – ja lumesell.

Ma olen ka alates oktoobrikuu algusest iga päev jalutamas käinud ning kui korra nina telefonist tõsta ja ringi vaadata, siis kõik on ümber ikka nii ilus ja nauditav.  Jalutamine on nii suureks harjumuseks juba saanud, et iga päev kõnnin oma 10 km ilusti ära.  Tänaseks näitab, et 145 km juba läbitud.

Talv on super tore aastaaeg, tuleb vaid ise see endale meeldivaks muuta. Mugavad ja lund armastavad riided selga ning heida aga lastega lumme lumeingleid tegema! Ja sellest pole hullu, kui lapsi pole. Üksi või kaaslasega saab ka!

Kuidas alustada talisuplusega?

Nii huvitav on see, et mõte talisuplemisest on käinud peast läbi juba oma selline 1 – 1.5 aastat. Kuidagi oma peas valmistunud, et kunagi ikka tahaks ära teha. Mida aeg edasi, seda enam on see populaarsust kogunud ja juba sügisel veeretasin mõtet, et hiljemalt ikka kevadel võiks hakata algust tegema. Kuskil nädal enne jõule vaatan, et mida asja, sugulane alustas ja täitsa niimoodi keset talve. Õigele eestlasele omaselt tekkis kohe “naabrist parem” või “ega ma kehvem olla saa” efekt ja juba järgmisel päeval seadsime sõbrannaga sammud Nõmme Spordikeskuse Trummi basseinidesse. Tundus selline paras koht alustada! 18 detsember siis koorisime end õues riidest lahti ja läksime kiirelt sisse ning üsna kohe välja.. siis mõtlesime, et issand, kuidagi väheks jäi, lähme teist korda veel.  Esimesel korral käisimegi 10 ja 15 sekundit sees.  Paneme igal korral filmimise peale, et hiljem sealt näha, kaua siis suplesime. Tänaseks olen kokku käinud 12 korda ning kui esimesel korral olin vees ca 15 sekundit, siis kolmandal korral 40 sekundit, neljandal 1 minut, viiendal 2 minutit ja nüüd lõpu poole juba 3 min ja 25 sek. Üldiselt on nii, et päris palju mängib rolli ikka kraad. Esimestel kordadel oli vesi näiteks +3 kraadi, siis juba + 1.5 ning viimastel on olnud +0.3 ja + 0.2. Keha minu meelest tunneb kohe ära, kas on kuidagi jahedam võrreldes eelmise korraga või ei. Minu meelest peab ka see paika, et kuni 30 sekundit vees on see nö kõige keerulisem osa. Sealt edasi pole enam vahet, kas oled 1 või 2 minutit. Aga mõned nõuanded oma kogemuse põhjal alustajatele.

  • Vali + kraadid esimeseks korraks, vesi võiks jäävaba olla.
  • Sa pead ise oma peas valmistuma ja läbi mõtlema kas ja miks sa seda teha tahad ning kuidas. Sul ei ole mõtet ujukates basseini äärele mõtlema minna, et kas üldse. Raiskad lihtsalt oma aega.
  • Muretse endale ujumisjalanõud (Prismast saab super head!) ja spordikindad (pole tegelikult nii vajalikud, aga pikemaks ujumiseks just kui hädavajalikud). MÜTS pähe -pead ära vee alla pane.
  • Riietu õues! Kontrast tundub väiksem. Me tihti koorime ujumisriietelt õueriided ära, paneme jalanõud jalga ja räägime oma mõned minutid juttu veel. Viimased teineteise utsitamised ja siis vette.
  • Esimest korda lihtsalt proovi! Proovi, mis tunne on. Ole valmis, et hinge lööb sul kohe kinni ja sel pole vahet, kas oled esimest või kaheteistkümnendat korda, ikka veel lööb. Vähemalt mul. Järgmistel kordadel proovi võimalikult ruttu hingamine paika saada. Mu pea igas videoklipis kuuleb esimese kolme tõmbe juures “LAURA HINGA, HINGA, HINGA, MÕNUS, HINGA”. Kuna mul sõbranna on ka Laura, siis täpselt paras 2n1 mõlemale seda hüüda.
  • Kes juba mitmendat korda käimas, siis ega tuleb lihtsalt otsustavalt käituda ja me kuskil kolmandal korras jagasime ära, et tuleb suund kohe kaugemale seada.
  • Iga järgneva korraga hakkadki aina kaugemale ujuma ning me vähemalt kaheteistkümnendaks korraks nüüdseks tiirutame ringiratast.
  • Oluline on teada, et kõige külmem hakkab näpuotstel ja jalgadel. Jalanõudeta ei kujutagi ette, kuidas seal 3.5 minutit ujuda oleks. Kätega on nii, et ujumiskinnas siiski ei kaitse sõrmi piisavalt. Minu meelest kuskil 30 sekundiga on need täpselt sama külmad ja siis viskan ma need käest minema ka. Edasi teen vaheldumisi. Ujun, siis käed välja ja põlvetõstejooks. Kui käed on väljas, puhun neid soojemaks.
  • Veest välja tulles proovi ikka rahu säilitada. Kõik on endiselt peas kinni! Ära rapsi ja kiirusta. Mõni hetk pärast veest väljumist tekib ülimõnus tunne ja alles ülemöödunud kord me veel võimlesime oma märgade trikoodega seal. Kehal hakkab tegelikult soe.
  • Kes ujumisjalanõusid kasutab, võtke need viimasena jalast. Riietuga ülevalt alla. Vähemalt mulle tundub see kõige mõnusam. Minul läheb esimesena trikoo ära, buff kaela.. pusa selga ja viimasena jahmerdan sokkide ja jalanõudega.
  • Selliste kiirete kastmistega soojeneb keha ruttu üles. Küll aga alates teisest minutist tuleb ise kaasa aidata.. ma olen kodus kas saunas käinud või kuuma dushi alla veel läinud.

Ja tõsiselt! Ma soovitan siiralt kõigil proovida, kel vähegi huvi. See on lisaks enese karastamisele ja kalorite kaotamisele täielik eneseületamine ja see tunne, mis vahetult pärast ujumist on, on super mõnus! Lisaks sellele harjub su keha jahedaga palju paremini toime tulema. Kui varem käisin lumeleilis tihti, kuid ruttu, siis nüüd rullin ikka tagahoovis mõnuga edasi – tagasi ning esimene lumi saab juba enne leili proovitud! PS! Kel huvilistest veel nägemata, siis Pealtnägijas oli talisuplemisest hiljuti lugu – saate vaadata SIIT.