Tee iseendale kingitus ..

Mulle nii meeldib, et aastatega on see metsik kingituste tegemine ära kadunud. Küll on igasuguseid variante proovitud – kõigile, loosiga, perelt – perele. Tegelikult on see nii sisutühi, kui kingitust “peab tegema” tegemise pärast. Ka töökollektiivides on inimesed loosiga tõmmanud kolleegi nime, keda kunagi nähtudki pole. Siis antakse ette eelarve, et proovi palun oma küünlake, jõulutee ja mandariinid selle summa sisse ära mahutada. Lõppkokkuvõttes kaob kingituse tegemise mõte ära, kui ei kingitegija – ega saaja sellest rõõmu ei tunne.

Samas kodus ja oma perele meeldib mulle väga kingitusi teha. Minu meelest on tore, kui mõni üllatus ka varuks on ja meil on üldiselt kokku lepitud, et tarbetuid asju ei koju ei osteta. Samuti on laste kingitused väga hoolega läbi mõeldud. Üldiselt on ka nö vaikiv kokkulepe, et Erikuga teineteisele kinke ei tee. Pigem kas koju midagi praktilist või just midagi konkreetset, mida väga teisel vaja läheks. Nii paljud räägivad, et oh ei meie küll teineteisele enam kingitusi tee (mehed-naised omavahel).. peaasi, et lapsed oleksid rõõmsad. Tegelikult on aga tore, kui elukaaslane, abikaasa, laste isa sind ka meeles peab. Mõni väike üllatus võiks ikka varuks olla ning seda üleüldiselt, mitte ainult jõuludel. Muidugi on kena mõelda, et tarbime võimalikult vähe, kuid samas kui ka need üksikud tähtpäevad/pühad käega lüüa, siis ei jäägi eriti midagi järele. “Ah, juba 30’s sünnipäev, polegi ideid, kingiks kaaslasele hoopis raha!” või “Naistepäev – ostan selle ühe õie ära ja saan linnukese kirja” või siis hoopis “emadepäev – lapsed nii kui nii teevad mõned joonistused”.

Üldse on huvitav jälgida, et lastega peredes on tihti just naistel käed-jalad nii tegemisi täis, et laste jõulud eriliseks muuta. Ei räägi siin sugugi ainult kingituste tegemisest, vaid ka kodu ehtimisest, piparkookide meisterdamisest, kuusepuu rüüsse seadmisest jpm. Ikka tahad, et lapsed kõike kogeks ja sellest jõulumaagiast osa saaks. Nii jäetakse end alatasa tagaplaanile..

Ja kui keegi sind jõulude ajal meeles ei pea, siis tee seda ise! Mina tunnen küll, et olen normaalselt energiat siin kodu – töö – laste ja tulevate jõuludega kulutanud. Muidugi on kõik tore, aga samas väsitav ka. Just täpselt õigel ajal võttis minuga ühendust BABE, kes saatis esimese advendi puhul mulle jõulutervituse ..  ning koheselt tekkis mul mõte, et tore oleks just emadele midagi tagasi anda, sest ilmselgelt ei ole ma ainus, kes end kõige vahel jagama peab. Ja see midagi on mõeldud just nendele emadele, kes annavad endast nii palju, et nende lastel oleks tore ja hea ning nad koguks iga päevaga mõne toreda uue mälestuse. Küll planeeritakse oma päkapikusussi sisusid ja kirjutatakse päka-kirju..

BABE on juba ilumaailmas kolm aastat minu vaieldamatu lemmik. Selle aja jooksul pole ühtegi teist brändi proovinud. Kõik kreemid – dushigeelid ja näohooldus on jäänud BABE kätesse ja ei oskaks selle üle rõõmsam olla. Viimane kord võtsin ma kasutusse niisutava ja kerge näokreemi ning STOP akn maski.  Maski teen kusjuures siiamaani kord nädalas. Ühest potsikust jagub päris pikaks ajaks ning mõjub ka hästi! Seekord proovisin järele ka teise, niisutava kreemi ning šampooni. Kui ma saaksin mixida, siis ma jätaks selle sinise kreemi koostise ja lisaks punase kreemi lõhna juurde. Šampooni osas olin ikka väga skeptiline. Ka veel siis, kui ma sellega parasjagu pesemas olin. Polnud selline klassikaline, et megalt vahutaks.. ja juuksed olid niiskena kuidagi teistsugused. Küll aga kui ära kuivatasin, muutusid need megasiidiseks ja pehmeks. Kusjuures šampoon juba sisaldab juuksepalsameid, mistõttu ei ole eraldi tarvis juukseid pehmendada. Kes pole veel jõudnud BABE tooteid kasutada, siis kättesaadavad ja heade soodukatega leiate need Apotheka e-apteegist. Muidugi läheb ka facebookis üks mõnus kinkekomplekt loosi! Muideks, kui kellelgi veel kingiideed pole, siis BABE sari annab ideaalse võimaluse midagi kingikotti poetada ning uskuge mind, sellega on praktiliselt võimatu mööda panna!

Emotsionaalne teine advent

Kindlasti on teil olnud päevi, mis ei lähe päris selliselt nagu sa ette kujutad. Või ma eksin? Meil oli kindlasti teine advent selline, mis minu kujutlemas nägi välja kui puhkus seitsmel pehmel padjal – piparkoogihõng, jõulune saun ja mõnus pereseltsis veedetud aeg. Peaaegu, aga mitte päris, sest  pühapäevasesse päeva jäi nii palju erinevaid emotsioone, et selle kirjeldamiseks peaks vist algusest alustama.

Kes minu blogi pikemalt jälginud on, teab, et selle aasta alguses ehitasime me sauna ning läbisime ka täiendavad tuleohutusnõuded, mis puudutab maja kasutusluba. Ma olen elava tule suhtes alati skeptiline olnud. Ilus ja tore, aga samas ka hirmutav.. minu jaoks oli sauna ehituse jooksul eriliselt oluline kuulda oma ala asjatundjatelt kinnitust, et meie puit-elementmajas ei kuumene keris kuskil pööningul üle ning ei sütti mingisugune vill seal suurest kuumast.. et õhk liiguks ilusti ning keris oleks nõuetekohaselt ja turvaliselt (enne kõike laste suhtes) paigaldatud. Ma isegi ei tea, miks ma lapsed eraldi välja tõin, aga mul on päriselt korralik paranoia lahtiste keristega. Kuidagi oma vaimusilmas olen juba lapsepõlvest peale ette kujutanud, kuidas astud aga lavalt alla, libised ja kukud otse piireteta kerisele. Õudukas.

Algas siis meie ilus ja imeline teine advent. Tegime hommikul süüa, tuju oli super hea! Vaatasime aknast välja ja no päike paistis ning kutsus kõiki välja. Erik võttis kõik need tegelased oma tiiva alla – käidi üheskoos prügikastis prügi alla hüppamas ja kividel ronimas. Olin siis ka tubli ja kasulik ning tegin õhtusöögi valmis ja mõtlesin, et õige naine läheb toob puud ka tuppa ning kütab sauna soojaks. Küll on mõnus Erikul lastega jahedast tuppa tulla, mõnusalt siin saunatada ja siis kustuvad lapsed kui iseenesest ükshaaval. Mina olen siis see, kes kütab kerist väheste puude ja võibolla mõne kiiremini põleva esemega (papp/paber).. Lapsed tulid tuppa, hakkasime aga sööma.. Erik vaatas tule üle.. ja üks hetk märkab köögist, et paksu tossu tuleb saunast. Ma suudan sellistes olukordades reeglina mõistusega võtta ja no mis me märkasime – kütmiseava ees olev uks on lahti. Ise veel arutame, ei no tore lugu küll.. kes selle nüüd lahti jättis ja kas tõesti keegi lastest võis siin nii käia? Üritasime süüdlast leida ja märkame, et iga järgneva hetke, mil ukse kinni paneme, lükkab see end ise lahti ning tuleleegid ja sädemed reaalselt pressivad uksest välja.. Tundsin, kuidas ärevus hakkas lisaks vingule mu sisse kogunema ning kohe hakkasid mingid kellukesed helisema. Lapsed kupatasime maja teise otsa, Erik sulges kõik alarmid.. jõudis mu emagi helistada, et miks tulealarm tööle on hakanud? Nimelt on meil majja pandud eraldi andurid vee, temperatuuri ja suitsu jaoks ning esimesed kolm inimest saavad kohe sõnumi, kui midagi peaks valesti olema. Mõtlesin, et ei ole võimalik. Sellistel hetkedel ei suudagi enam normaalselt mõelda, sest see kuradi uks surus end koguaeg lahti, vingu tuli aina juurde ning nägime, et see toss, mis tavaliselt välja liigub, tuleb otse tuppa. Mu esimene äkkmõte oli, et täiesti pekkis, kas kuskil võib midagi üle kuumenenud olla ja süttimisvalmiduses. Erik käis kiirelt pööningul – kõik oli ok. Selle aja peale, mil ma seda ust kinni hoidsin ja nägin, see toss klaasi taga aina paisub ja paisub.. otsustasime kõik maja uksed olemasolevale lahti teha. Üks hetk lihtsalt mõtlesime, et ok, emotsioonid alla ja mõtleme rahulikult. Ja mis juhtus? Tuli tõmbas uuesti leegi õiges suunas, üles. Mõtlesime, et what the hell. Mu ainus soov oli, et saaks selle tule lihtsalt kustutatud.. aga ust ka lahti ei saanud teha, sest leegid olid õhuringluse tõttu nii suured. Õnneks vähemalt toss liikus välja. Ja no lõpuks saime aru, et me oleme nii rumalad olnud. Millegipärast oli see  kerise tuhašaht tükk aega puhastamata olnud, millele lisaks pani Erik liiga palju puid juurde. Tule võimsus oli nii suur, kuid samas värske õhk ei saanud täitunud tuhašahti pärast peale tulla. Seda oli hästi näha, et kui välisukse natukenegi lahti tegid ja värsket õhku peale tuli, liikus tuli ja toss õigetpidi .. kinni pannes, hakkas aga jälle tuppa ajama.  Lõpuks hoidsimegi oma 10 minutit kerise sahtli nii lahti kui saime ning välisukse samuti.. nii et see kraam seal kerises põles kiirelt läbi.. ning jäi lõpuks hõõguma. Teate, mis minu suurim hirm sellises olukorras on? On see, et ma pole päriselt kunagi täpselt läbi mõelnud, mida ja kuidas ma teeksin, kui mu maja põlema läheks.  Muidugi loogiline on, et lapsed ja koduloomad välja.. aga  veel? Mis järjekorras ja mida üldse päästma peaks? Millised oleksid mu järgmised sammud, kui näeksin, et tuli võtab selliselt võimust, et midagi enam ise teha ei saa? Et ei jääks pärast tunnet, aga kui oleks .. ?  See tuli on ausalt õudne asi! Ja selliseks kujunes meie perekondlik, teise advendi imeilus jõulune saun. Panen kõigile südamele, et elavat tuld ikka pidevalt kontrolliksite ning seda omapead ei jätaks. Olgu ükskõik kui turvaliselt või hästi ehitatud, siis nagu näha võib ikka olukord halvasti välja kukkuda, kas enda rumalusest või halbade asjade kokkusattumisest.

Lõpp hea, kõik hea. Lapsed said ka korraliku emotsiooni ja kiire vanni.. Lõpuks kustusid kõik järgnevaks kolmeks tunniks. Muidugi selle asemel, et puhata, mõtlesin, et pakiks kiirelt mõned jõulukingid. Ja nii kiirelt, kui ma ka mõtlesin, kulus mul selle tegevuse peale kaks tundi! Jah, lugesite õigesti – kaks tundi! Ega siis midagi.. milleks ikka puhata, kui saab ka pakkida.. ning oligi see imeline lõunapuhkus läbi saanud. Mis seal siis ikka, pool päeva oli veel ees! Püüame siis paremini, kui hommikul. Lapsed olid nii koostööaltid.. sõid oma soolase toidu ära ja kõigil oli vaim valmis piparkookide rullimiseks, vormimiseks, küpsetamiseks.. Tegelikult oligi täiega tore! Rosanna oli üleüldse terve selle aja söögitoolis meie kõrval – uudistas ja mugis omaette. Tüdrukud olid ka väga – väga tublid ja elevil oma tegevusest! Ülimalt keskendunud oli Nora, kes hüüdis pärast iga õnnestunud vormi – EMME VAAATA! Minu ülesandeks jäi siis ainult ahi avada – sulgeda – avada – sulgeda. Kaunistasime veel üheskoos ning kuna tüdrukud olid nii tublid olnud, mõtlesin, et kena oleks neid premeerida ühe glasuuritud piparkoogiga (ise veidi juba ette teades, kuidas see Lennale mõjuda võib). See, milliseks õhtu kujunes, oli halb vaadata. Halb oli Lennal ning minul lihtsalt nii palju küsimärke lapse osas üleval. See emotsioonide virr – varr, mis oma tund aega kestis (selle ühe piparkoogi söömisest), väsitas Lenna nii ära, et ta oli õnnetu ja nuttis pikalt. Küll aga kirjutan sellest teinekord pikemalt.. sest tundub, et see tekst venib siin aina pikemaks ja pikemaks, kui ma sellele punkti ei pane. Lõppkokkuvõttes tahaks öelda, et päevad lastega on üllatusi täis.. ja vahel pole isegi üllatusteks lapsi vaja.

Lapsed annavad jõuludele hoopis teise tunde!

Sel aastal täitub viies jõuluaasta laste seltsis. Minu meelest iga aastaga aina ägedamaks läheb! Lennal on küll selline vanus, et ta nii palju uurib, küsib ja mõtleb kaasa. See elevus laste silmis on ikka hindamatu. Teadagi hakkasid päkapikud juba usinalt mööda kodusid käima ning head ja paremat kraami laiali jagama. Siiani on meie kodus olnud neli jõulusokki, sest möödunud aastal sai Rosanna väikse vanuse tõttu mööda hiilitud. Sel aastal oli aga asi tõsisem ning mind painas ikka päris pikalt tõsiasi, et Eriku ostetud sokid polnud päris minu maitse järgi ja rosina oma oli meil sootuks puudu. Teadagi on siin majas laste saamisel kriips peal, niisiis panin vaimu valmis, et uued, nimelised jõulusokid soetada! Päriselt, nii keeruline! Esimese hooga vaatasin ma Anna Lutteri sokke, kuid need ei olnud päris minu maitse järgi. St. minu maitse järgi küll, kuid mitte laste.. sellised liiga täiskasvanulikud ehk!? Ma ikka mitu nädalat tegin luuret ja taaskord matsin mõtte maha, sest tundus ilmvõimatu leida midagi ägedat! .. seniks kuniks sattusin Gertrudi jõulusokkidele.

Mulle hakkasid sokid kohe väga meeldima ning ei saanudki mõtteid neilt ära. Mul on siiiralt hea meel, et Gertrud meie tüdrukutele kolm sokki tegi, sest päriselt, need on oodatust veel ägedamad. Kohe on aru saada, et hästi ja kvaliteetselt tehtud. Ainult puhas rõõm oli need üles riputada. Muidugi lastele serveerisin seda juttu järgmiselt, et emme on nii väga soovinud uusi sokke, et kõigil ikka ühes stiilis oleks ja puha. Ja et jumala eest ikka päkapikud meie soove kuuleks. Niisiis ühel hommikul oligi meie päkapikk Iti tüdrukute sokid välja vahetanud. Teate, mis tegelikult nende jõulusokkide suur pluss on? Need pole üldse hirmsuured.. meil eelmised olid nii suured, et kui sinna väike šokolaad sai poetatud, siis pidi seda tikutulega taga otsima, sest kadus too kuhugile sügavustesse ära.

Meie tüdrukutel käis esimesel päeval üks tegelane mööda sokke kolamas ning jättis neile lausa kirjadki!  Teate, kui vahva oli vaadata, kuidas kirja kõrval šokolaad nii teisejärguline tundus. Küll Lenna oli meelitatud, et päkapikk teda eelmisel õhtul  märkas ning magama minnes teatas, et päeva parim asi oli kiri päkalt, kes meile oma nime ütles. Kusjuures me otsustasime sel aastal, et päkapikk ükski päev tulemata ei jäta ning halva käitumise tõttu võib toodu olla küll kohandustega, kuid seda distsiplineerimist sel korral päkapikust ilmajätmisega ei rakenda.

Huvitaval kombel jõuab rosina soki sisse igasugust söödavat kraami, kuid suuremate tüdrukute omast võib nii mõndagi muud leida – kleepse, sokke, pesu, riideid, peavõru, võtmehoidja koti külge, plastiliini, värviraamatu etc. Te ei usu, aga esimesed tellimused sai sisse seatud juba septembrikuu alguses. Ma loodan, et ma pole ainuke imelik, kes juba suve lõpus hakkas kingitustele mõtlema ja neid planeerima.. nii ideelt, kui rahaliselt. Minu meelest nii toimetades on see detsembrikuu palju stressivabam ja mõnusam!

Need on need meie pere naised..

Avastasin, et ma pole ammu meie pere naistest kirjutanud! No neid on meil siin igas vanuses ja pikkuses, aga võtaks esialgu kaks keskmist ette – Lenna ja Nora. Täiesti hämmastav, kui suureks tüdrukuks on Lenna sirgunud. Uskumatuna tunduv number 5 on ees terendamas ning ega õdegi alla jää. Seda tüüpilist heietust tuleb meie peres pidevalt ette – “appi alles ta sündis ja juba kolm”. Tegelikult just eile õhtul mõtlesin, et see on ikka jube veider mõelda, kuidas ma nii täpselt mäletan end mõtlemas sellest, et aasta pärast on Rosanna juba tüdrukute sünnipäeval suur tüdruk ning tatsab mööda mängutuba ringi ning täpselt see sama mõte saab teoks juba järgmisel kuul!

Ütleme nii, et aina enam hakkan ma Lennast rohkem sotti saama. Ta tõepoolest ongi selline täitsa omamoodi tüüp. Natukene kirjeldaks, et raske loomusega ja isegi mitte meie jaoks .. vaid tal on endaga raske. Tundub hästi selline inimene, kes hakkab seadma megakõrgeid ootuseid ja kui midagi peaks ebaõnnestuma, on kõik ümber ringi kehvasti. Nad on ikka Noraga totaalselt erinevad. Lenna jaoks on väga oluline, et kõik oleks korras ja ette teada, vist ongi veidi selline minu tüüpi, aga tundub kuidagi eriti üle võlli. Samas võibolla ma ei taha ise endale tunnistada, et päris nii hull olen, kuid tegelikkuses vaatab peegelpilt mulle kodus iga päev vastu. Leenu tõsimeeli võib solvuda, kui keegi on tema kapis asju ümber tõstnud või mõni kleit asub vale riidepuu peal. Samuti vaadates tema voodit, on see alati viimseni viimistletud. Ta ei ärka kunagi varahommikul nii üles, et kõnniks voodist välja. Just üks päev jäin mõtlema, et püha taevas, ta on ikka eriline pedant. Ta on voodis kaks tekki, mille vahel ta valib ning hommikul ärgates sätib ta alati täiesti sirgelt alla paksema teki, mille peale asetab õhukese. Teki ääred peavad kõik sirged olema ja katsu sa teda kiirustada, sest võid kindel olla, et hästi see ei lõppe. Nüüd juba teame, et tal on igal hommikul vaja aega, et voodi korda sättida. Mänguasjad padja peal kõik reas. Te ei usu, aga Lenna varub endale alati voodisse hunniku paberit (ette mõeldes, igaks juhuks kui nuusata vaja).. küll aga pole see paber kunagi suvaliselt, vaid iga leheke on eraldi kokku volditud ning padja kõrvale üksteise otsa asetatud. Õhtune magamaminek näeb selliselt välja, et kui Lenna võtab  päevariided ära, siis alustab ta nende voltimisest. Nora aga sisuliselt astub riietest välja ja sinna need jäävad. Samas on mul nii hea meel, et Lenna on mõnusalt avatumaks muutunud ning suhtleb inimestega. Vahepeal oli periood, kus lihtsalt pööras küsijale selja. Ta on tohutult tähelepanelik ja kui ta millegi kohta küsib, siis see huvi on siiras, mitte niisama pläma. Ma pakun, et me rääkisime Lennale Eriku mootorratta lubadest julgelt aasta tagasi ning üks päev sõidab Erik temaga lasteaeda ja kuskilt mälusopist hakkas aga tulema. “Issi, miks sa omale mootorratast pole ostnud, kui load on olemas?”, “miks emme ei taha, et sa sõidad? Mis sinuga siis juhtuda võib?”, “aga kui me oleme suured, kas siis hakkad sõitma?” etc.  Lennale lähevad igasugused asjad nii korda. Vahel õues jalutades räägib ta loodusest, uurib muru sees putukaid ja mõtleb nende hingeelule (võiks arvata, et selline avastamisaeg tuleb noorest vanusest, aga tegelikult on putukaid avastatud küll, lihtsalt läheb nii korda). Pidevalt räägib, et me peaksime olema ikka nii tänulikud, sest tänu puudele saame me hingata. Lehti korjates paneb ta alati tähele, millise kuju ja värvidega need olla võiksid. Kuidas seened kaitsevad puid sellega, et räägivad metsavanale, kui keegi raiduma neid tuleb.  Kui ma peaksin ühe sõnaga Lennat kirjeldama, siis ma ütleks PÕHJALIK.

Nora on meil aga hoopis teist masti tüdruk, selline ekstravert. Lenna kirjeldab teda sõnadega rõõmus ja ulakas ning Nora oskavat hästi jonnida. Küsisin Erikult ka, et öelgu hoobist, kuidas ta norsikut kirjeldab ja ta arvas, et lärmakas ning elav. Domineeriv. Minu arvates lihtsalt üks kange mutt! Ta on nii kange, et ma ei teagi, mis temaga saama hakkab. Meil on juba ammu lastega kokku lepitud, et kodus on koduriided ja lasteaias lasteaiariided. No lihtsalt selle põhimõttega, et kodus trööbaku palju tahavad ning korralikumad riided las jääda väljaspool kodu käimiseks. Võite kolm korda arvata, kuidas Nora riietuda tahab. Okei, sellest sai ta aru, et lasteaia kleitidega kodus olla ei saa, aga sellest kohe üldse mitte, et sukkpüksid võiksid kodus ka kappi jääda. Niisiis käib ta kodus sukkpükste ja kodupluusiga. Samal ajal, kui mul on 8 paari uusi retuuse lasteaia jaoks kappi varutud. Ütlen ausalt, et jumal tänatud Rosanna kasvab peale. Saab kõik riided, mis Norale ei kõlvanud, endale. Veider on see, et beebina kutsusin ma teda Toivoks, sest ta tundus selline ehtne maatädi. Suur on minu üllatus, et sellisest beebist sirgus megaprintsess. Sõbranna just uuris, mida sünnipäevaks kinkida võiks. Põhimõtteliselt, mida rohkem sukkpükse ja kleite siin majas on, seda parem. Nora on tegelikult täiega lihtne laps, lihtsalt kohati ettearvamatu. Selles mõttes, et kui ta ikka su peale solvub, siis sa oledki vastik emme ja kunagi sind sünnipäevale enam ei kutsuta ja no kui siin tüdrukutel omavahel ütlemiseks läheb, siis see on ikka jõhker küll. Põhimõtteliselt sellist võimuvõitlust vaadates, tekib küll küsimus, et kuidas siin üks osapooltest üldse ellu saab jääda. On üsna kuldreegel, et Nora võidab siin majas kõik lahingud, sest tal on paraku kõvem hääl ja käsi. Samas Noras on tasakaaluks seda hella poolt oi kui palju! Ta võiks lõputult kallistada ja tahta, et keegi (loe: Erik) teda pannkoogiks musitaks. Minu jaoks on väga suur üllatus see, et kui Rosannat ootasin, oli mul mingisugune oma kujutlem, kuidas Lenna hakkab beebi eest väga hoolitsema. Välja kukkus hoopis teistmoodi, sest üsna tihti on Rosanna ja Nora kui sukk ja saabas. Käivad, toimetavad ja majandavad. Omal ajal oli Lennat ja Norat nii lihtne kahekesi jätta, sest Leenu oli juba 2-aastaselt meeletult kohusetundlik ja alati tuli oma kesise sõnavaraga ütlema, kui Noral abi oli vaja. Nora seevastu on seda tüüpi, kes Rosannaga kuskil nurga taga sosistab ja käkki keerab. Ma ei teagi, kas ma julgen seda siia kirjutada, aga üks päev tekkis järsku megavaikus. Mõtlesin, et jube kahtlane, hüüdsin, keegi ei vastanud. Erik läks vaatama ja Nora oli Rosanna Lenna narisse aidanud. Siiamaani tekivad natukene külmavärinad peale, kui mõtlen, mis kõik oleks võinud juhtuda. Pärast seda päeva tuleb ikka koguaeg silm neil kahel peal hoida. Pärast lühikest ja konkreetset juttu Noraga hakkas ta aga naerma ja samal õhtul, kui kõik nende magamistoas muinasjuttu lugesime, hakkas ta minu selja taga uuesti Rosannat trepile vinnama. Tundub selline klassikaline laps, kel on suht suva, mida need suuremad plägisevad. Kui Nora on selline, kes teeb ära ja siis hakkab mõtlema, siis Lenna on pigem vastupidi – enne mõtleb ja siis teeb.

Minu meelest ühe pere laste puhul ongi kõige ägedam see, kui erinevad nad olla võivad! Need kaks tegelast on nii väliselt kui sisemuselt nii erinevad. Siin kodus igatahes igav küll ei hakka..

Peaasi, et igav ei hakkaks ..

Millegipärast on kätte jõudnud jälle aeg, kus pidevalt on midagi muutumises. Ma ei saa aru, mis motoorne rahutus meid vaevab, aga lisaks sellele, et igal aastal uus laps sünnib, otsustasime oma elu veel põnevamaks elada. Vahel tekib endalgi küsimus, et miks me koguaeg suuri otsuseid tahame vastu võtta? Sinna sisse käivad igasugused kolimised, maja ehitus, kõik meie kolm last, minu tööle minemine ja nüüd siis tundus, et õige aeg oleks ka Erikul uusi väljakutseid vastu võtta. Lisaks siis sellele, et meil niigi hakkab korralik planeerimine lapsehoidja ja vanemate vahel, võtame juurde uusi riske ja lähme väikse ootusärevusega neile vastu. Eks vahel mõtlen ikka, et loodetavasti see liigne julgus kätte ei maksa. Samas mulle nii sobib, et me Erikuga hingame ja elame ühes rütmis. Kõik olulised valikud oleme püüdnud läbi mõelda ja isegi, kui uus tundub veidi harjumatu või kohanemist vajav, siis päeva lõpetame ikka küsimusega  – millal siis veel, kui mitte nüüd? Kui ei proovi, ei saagi teada, mida elul sulle tegelikult pakkuda on. Oleme kuidagi ikka seda meelt, et alati saab ja kui toimuvad ebaõnnestumised, siis küll neist ka välja ujutakse! Kõige hirmutavam tundub mõte, kus vanas eas lastelastele räägid, et kõige pöörasem seiklus su elus oli 40 aastat ühte asja teha. Võibolla isegi mitte ühte asja, aga lihtsalt elada elu vaid mööda turvalisi valikuid. Ausalt öeldes on huvitav viie aasta möödudes taas tööd teha, sellist teistmoodi tööd. Mõnus ja põnev on! Muidugi ei ole kõik päevad ühtemoodi ilusad ning ikka tuleb ette, et pead veidi out of box  või mugavustsoonist väljaspool tegutsema. Samas tore on end jälle uutes asjades proovile panna.

Seda on naljakas kõrvalt näha, kui paljud on imestunud nägudega, kui kuulevad, et mul on kolm last ning noorim on 1-aastane. Peamised reaktsioonid on, et miks sa küll lapse kõrvalt tööl käid, saaksid ju pool aastat tasustatult kodus olla. Ma lihtsalt ütlen selle peale, et inimene ise tunneb, kui on õige aeg. Ja kui asi on õige, jookseb kõik iseenesest paika. Meie lapsed on väga hoitud ja Rosanna ei pea kuhugile hoidu minema, vaid saab oma turvalises kodus imetoreda hoidjaga kasvada. Mäletan, et olin ise kunagi ülikooli kõrvalt lapsehoidja, ka 5 päeva nädalas ja hommikust õhtuni üsna pikad päevad. Ja mul oli niiii äge klapp teise pere lapsega.. selline tunne nagu oleks täitsa enda oma. Lõpuks oligi ta mul nagu väike sõbranna, kellega tegime päevaseid toimetusi koos. Mida aeg edasi, seda põnevamaks ka läks. Soovisin ka oma lapsele väga sellist hoidjat, kes ei käi siin vaid raha pärast, või et okei, hoian siis lihtsalt ära.. vaid kes ongi selline nooruslik ja lahe ning mis peamine, et ise tahab. Mulle vähemasti tundub, et oleme sellise inimese ka leidnud!

Meil on Erikuga ikka super hea tiimitöö ja ma loodan, et see jätkub väikeste kohandustega samas vaimus edasi! Naised, kel teil veel lapsi pole – palun valige hoolega omale kaaslast ja tulevaste laste isa! See on ikka nii oluline, et mõtleksite ja elaksite ühes või vähemasti sarnases taktis. Erik on minu teine pool ja ma armastan seda mõtet, et ilma minuta saaks ta ideaalselt kõikide pere ja kodu puudutavate asjadega hakkama. Jutt meestest, kes lastega ei tegele või kelle arvates koduasjad on naiste rida.. see on minu jaoks lihtsalt nii teine sajand, kui üldse olla saab.

Ja ausalt öeldes au ja kiitus naistele, kes igapäevaselt mehi korras kodu ja sooja söögiga ootavad. Lapsed on olnud hoitud ja kõigil on õhtu lõpuks hea olla. Ma olen ise selles rollis olnud ning nüüd kuu aega vastupidises rollis olles, ei oskaks ka midagi mõnusamat tahta. Mehed, teadke, et see on ikka puhas luksus, kui saabute koju ja ei pea mõtlema hakkama, mida täna süüa teha. Ma olen iga jumala päev olnud tänulik, sest ei pea niigi tööga kohanedes veel eriliselt kodule rõhku panema. Erik on kõige vajaliku eest hoolt kandnud! Aitäh sulle!

 

Meie pere viies isadepäev!

Ma tõeseõna ei taha kõlada nagu katkine grammofon, aga siiski pean tõdema fakti, et mu lastel on kahtlemata parim isa! Küll aga tahan ma kiita ka kõiki teisi isasid, kes leiavad aega oma lastega tegelemiseks. Tõesti olin ma nii üllatunud, kui nägin nii Lenna kui Nora isadepäeva üritusel nii palju isasid, kes kõik olid kohale tulnud selleks, et maksimaalselt üritusest osa võtta. Sellised lihtsad asjad on laste jaoks nii olulised ja mõelda vaid, kui kerge oleks pärast kutset, mis sisuliselt annab märku sellest, et laste esinemisest on asi kaugel ning põhirolli täidavad isad ise, üritusest lihtsalt loobuda. Aga ikkagi tuldi kohale ja võeti aktiivselt kõigest osa. Lastel oli nii hea meel! Meil on tavaks õhtuti päev kokku võtta ning rääkida, mis meile üldse ei meeldinud ja mis väga meeldis. Ja Lenna ütles, et talle nii meeldis issiga kahekesi igasuguseid ülesandeid teha.

Erikut isana võiks kirjeldada nagu mingisugust musternäidist või õpikunäidet. Mitte, et ta väga püüaks või üritaks, vaid ta ongi selline. Talle lihtsalt meeldivad lapsed, õnneks eriti oma lapsed. Ta ei löö kunagi risti ette tobedustele ja see ilmselt lastele hästi peale lähebki. Ta enda initsiatiiv lastega tegelemiseks tuleb tema enda seest. See pole sugugi midagi sellist, et üks inisev naine kuskil kõrval kobiseks, miks sa küll lastega ei ole, võiksid end ikka rohkem neile pühendada või palun mine tee seda või toda. Talle lihtsalt polegi vaja seda kõike rääkida. Mulle isegi ei meenu ükski hetk, kus ta oleks öelnud, et kuule jäta oma käigud ära, et ma ei taha jälle siin kolme lapsega kodus olla ja neid ise magama panna. Ütleme nii, et eks mul on temalt veel õppida. Mulle on äärtult hea meel, et tüdrukutel on selline eeskuju kodust võtta, ehk satuvad nad kunagi oma elus sama toredate meestega kokku!

Me küll oleme jõudnud sinna punkti, kus lapsed on nii suured, et teevad juba ise joonistuste näol kingitusi ning laulavad oma ilusaid laule isadepäeva üritusel, aga ikka tore meie kallist pereisa meeles pidada! Ma olen ikka proovinud vältida igasuguse nänni ostmist, mistõttu suunasin mõtted ka sel aastal ümber. Mõned nädalad tagasi meenus mulle üks vahva idee – kujundada ajakirja kaas oma pere inimestest. Äge asi, mida kaardi asemel üle anda! Niisiis panin ma kokku esikaane materjali ning sealt edasi leidsin, et tore oleks ka sisu juurde mõelda. Oleks ju vahva, kui  hommikul pannkookide kõrvale endast üks mini-ajakirja versioon lugeda. Erikule väga meeldis! Siinkohal ka suured tänud Kristiinale Unistatsioonist, kes mulle alati kujundustöödes appi tõttab. Kukkus täitsa tõetruult välja! Hommikupoolik on meil mõnus, kodune ja juba saungi tehtud.. Õhtul lähme vaatame Ülemiste Vapiano üle. Väga loodan, et sealne mängunurk end ära õigustab!

Soovime omalt poolt kõikidele ägedatele isadele head isadepäev!

Minust sai tööinimene! Otsime oma perekonda toredat hoidjapreilit!

Elu on huvitavaid ja veidi ootamatuid pöördkäike teinud ning kui olin oma mõtetes valmis järgmise sügiseni kodus olema, siis ikkagi siristas kuskil linnuke, et  ehk peaksin juba varem tööturul ringi vaatama. Tahtsin vältida olukorda, kus üks hetk olen sunnitud tööle minema ja leppima lihtsalt millegiga sellepärast, et tarvis on. Ma olen viimase viie aasta jooksul nii palju erinevate asjadega tegelenud, erinevaid projekte ette võtnud, kuid siiski päris tööturult pikalt eemal olnud. Viimati töötasin kollektiivis 2016. aastal ja minu meelest on sellest terve igavik möödas.  Enim jäingi igatsema inimesi enda ümber. Muidu ikka nokitsed ja teed omaette, aga tegelikult on tore, kui sul on tiim ja oma seltskond, kellega ajad perekonnast ja sõpradest hoopis erinevat ühist asja.

Augustikuus kokkasin köögis ja täiesti intuitsioonist avasin arvuti, trükkisin otsingumootorisse cvkeskus.ee ja vastu vaatas kuulutus brändi assistendi kohale. Avasin, lugesin kiirelt läbi, otsustasin millegipärast salvestada ja panin arvuti kinni. Õhtul mõtlesin, et miks mitte kandideerida ning saatsin veel ühte kohta cv. Ühtäkki sinna see kõik jäi. Kõigepealt kutsuti mind ühe teise ettevõtte vestlusele, kus tööülesanneteks oli kokku panna oma müügitiim ning paralleelselt mitu nädalat hiljem võttis minuga ühendust ka praegune töökoht. Ja vahepeal hüppas aktiivselt pilti ka kolmas koht. Ühtäkki sain ma aru, et täitsa lõpp, mul on päriselt kolm varianti laual ja mida ma nüüd teen.  Esimesele kohale ütlesin kohe ära ning siis läks juba asi nii reaalseks ja pidin lihtsalt otsuse langetama.

Teate, mis emotsioonid mind valdasid, kui sain vastuseks, et väga tore, alustame ülehomsest tööga? Ma nutsin terve esimese õhtu, kuskil kella kaheni öösel välja ja mõtlesin, mis ema ma selline olen. Milline inimene saab kolm järjestikku last ja siis kolmandaga mõtleb, et okei, ta on JUBA 1-aastane, võiks vaikselt tööle minna. Jõudsin mõelda, kuidas ma jään oma lapse 1. eluaasta sünnipäevast ilma ja ka suuremate tüdrukute suur sünnipäev on aasta lõpus tulemas ning oma töögraafiku tõttu ei ole mul enam sellist vabadust, kus liigun ja korraldan ja teen nii, et lastel oleks kõik hästi. Järsku toimus mingisugune sisemine lõhestumine ja ma ei suutnud end mõelda ei ühte ega teise kohta. Tundus kuidagi isekas minna nii väikse lapse kõrvalt tööle. Raske oli mõelda end sinna punkti, kus üks hetk hakkab minu last hoidma hoidja ning mina justkui tegelen sellega, mis mulle meeldib ja laps peab kasvama teise inimesega. Täpselt selline tunne, et õige ema peaks ikka olema lastega võimalikult kaua kodus ja pakkuma neile turvatunnet, samas teine mina rääkis, et kui elu viib su kuhugile, siis haara võimalusest ja mine vooluga kaasa. Õiged asjad lihtsalt juhtuvad ja takistused lahenevad iseenesest. Ka Erik rääkis mulle, et mõtle, sul on kõik ideaalsed eeldused tööinimese ellu naasmiseks, sest tema on uue aastani nii või teisiti lastega kodus.  Nii otsustasin, et kuna kõik mu esimesed käigud tulid intuitsioonist, siis lasen sel end lõpuni viia. Esimesel tööpäeval uksest sisse astudes olid kolleegid kohe nii toredad ja sõbralikud. Hea tunne tekkis ja praktiliselt esimese 15 minutiga olin ma otsuse teinud. Väga vabastav ja vaimselt rikastav on tegeleda millegi hoopis muuga! See on täpselt see tunne, millest mu töötavad sõbrannadest emad rääkinud on ja nüüd lõpuks saan ise ka seda tunda.

Sellega seoses otsime oma perekonda ühte toredat inimest, kes oleks valmis pakkuma Rosannale 3 – 3.5 päeva nädalas hoidu, meie kodus, Kiili vallas. Otsime hoidjat alates jaanuarikuust, kuid harjutama võiks hakata juba kuu varem. Keda me otsime? Minu jaoks pole absoluutselt oluline, mis pabereid keegi omab, või mis kursustel ta käinud on. Meie jaoks on tähtis, et hoidja oleks Rosannale hea sõbranna eest, kes temaga lollitab, teda naerma ajab, tema eest hoolitseb, lohutab kui vaja ja õues mängimas viitsib käia. Tore oleks ka, kui lapsele vahel süüa annaks. Aga nali naljaks! Soovime leida inimese, kellel on lastega hea klapp. Rosannal on väga kindel päevakava ja hoiupäevad on küll 8 – 8.5 h pikad, kuid õnneks rosin annab lõunati kolm tundi ka vaba aega oma asjadega tegelemiseks. Katsume suurematele tüdrukutele teistel päevadel puhkust anda, kuid vahel harva võib ka juhtuda, et emb-kumb neist on hoidjale seltsiks. Haiguste korral võtame ise puhkuse. Kodus on meil vaheldusrikaste tegevuste leidmiseks ruumi küllaga – kaks mängutuba, oma hoov, ja mänguplats, saab käia metsa all uudistamas, tiigi ääres jalutamas või onnis ronimas. Lähedal asuvad ka kaks suuremat mänguväljakut.

Me ei ole huvitatud minutite lugemisest, mistõttu eelistaks kindla fikseeritud kuutasu maksmisest. Oleme ise kellainimesed ja hoidja päevad oleksid kindlatel nädalapäevadel, kindlatel kellaaegadel. Kui tuleb SOS olukordi, siis tasu võime üle vaadata. Küll aga, kui hoidja päevadel ise lastega kodus oleme (pühad, haigused vms), siis kuutasu sellest ei muutu. Boonuseks lihtsalt vaba/vabad tasustatud päevad.

PS! Kasuks tulevad juhiload!

Kui tunned, et midagi siit sind kõnetas, siis kirjuta mulle endast ja soovitud töötasust lähemalt! 🙂

Rosanna sai 1 -aastaseks!!

Uskumatu, aga tõepoolest on tänaseks Rosanna esimene eluaasta möödunud. See on minu jaoks tõsine hämming ja aeg on nii tohutult ruttu läinud. Alles ta sündis, alles me mässasime nende öiste tehnilises ruumis veedetud hüsteeriahoogudega ning justkui mitte väga ammu jäi ka Erik meiega koos koju. Ma ikka vahel mõtlen, et kust meil sellised ideed küll tulevad? Kuidagi suured asjad on ära tehtud ja kui kokku võtta viimane aasta, siis jääb vaid öelda, et südames on uhke tunne! Uhke on olla kolme lapse ema! Tore on mõelda, et meil on ikka selline naistevägi kodus, et ise ka ei usu. Kui ma varem viskasin nalja, et edu Erikule! Siis mida aeg edasi, seda enam ma mõistan, et tegu polegi enam naljaga. Naiste teemasid lendab uksest ja aknast juba praegu sisse, nii et Erikul jääb vaid kaasa noogutada.

Rosanna liitumine perega tõi nii suured muudatused igapäevaellu. Vaatamata sellele, et Eriku kojujäämine polnud majanduslikult üldse kasulik,  oli see siiski parim otsus meie kõigi jaoks. Nüüd tean, et mul oli ikka tuline õigus, sest esimest aastat poleks ma suutnud üksi enda õlgadel küll kanda. Esimesed kuud Rosannaga oli ikka ääretult keeruline – kõik see tema B12 vitamiinipuudus, minu jaoks tüütu ja lõputuna tunduv imetamine ning pidev magamatus. Kolmas laps tuletas eredalt meelde, kui väga meile kummalegi need algused üldse ei meeldi. Me lööme sisimas endale plaksu ja oleme tohutult õnnelikud, et lõpuks on kätte jõudnud see lahe vanus, kus lapse areng on meeletu. Ausalt, jumal tänatud, et möödas on ajad, kus tõstad lihtsalt lamavat pampu ühest toa otsast teise. Nüüd on rosin aga nii asjalik, täitsa suur laps kohe. Kõnnib teine viimased kuu aega usinalt mööda maja ringi, toimetab oma tegemisi, viib väga hästi asju omavahel kokku ning nii tore on näha neid vahetuid ja selgeid emotsioone, mis teda valdavad, kui keegi koju tuleb või nälg silmanägemist võtab. Kõigest saab aru ja teineteise mõistmine on oluliselt parem. Ausalt, täielik nunnu on!

Rosanna polnud esimesel aastal, eriti rinnalapsena, eriliselt hea magaja. Ärkamised on varieerunud ikka 2 – 6 x öö jooksul. Nüüd olime jõudnud otsapidi kahe pudelikorrani, mis tundub juba täitsa okei. Siiski kuna aasta on täis tiksunud, otsustasime ta ka öisest söömisest ära võõrutada. Just õigel ajal läksid mu vanemad reisile ning Erik kolis Rosannaga seniks nende juurde, kuni piimamajandusega ühel pool oli. Võõrutusega tegeles just tema sellepärast, et mina hakkasin nüüd tööinimeseks ning igasugune elukorraldus võtab veidi kohanemiseks aega. Niisiis ei mahtunud mu plaanidesse kuidagi öised nutmised. Tundub, et Rosannaga läks üsna lihtsalt, sest laupäeval nad alustasid ning viiendaks ööks kolisid tagasi koju ja roska magas terve öö! Nuttu oli esimestel öödel kuskil tunni jagu, kuid see oli midagi vigisemise ja nutu vahepealset. Igatahes tehtud see on ja hea tunne on! Loodetavasti hakkavad edasised ööd ka edukalt mööduma! Oligi hea kingitus – esimene täispikk ööuni ööl vastu aastaseks saamist.

Aga aastase lapse kohta on ta täitsa usin ja asjalik! Kolmanda õena tuleb tal see enesekehtestamine üsna hästi välja. Kui miski ikka ei meeldi, kisub volüümi üles.  Küll aga teiste tüdrukutega võrreldes on ta pigem selline lihtne laps. Lõpuks ometi on ta hästi sööma hakanud ning liigub vaikselt täielikult kodutoidu peale üle. Ma tõepoolest unistan juba sellest ajast, et ei peaks rohkem kunagi ühtegi beebitoidu purki või piimapulbrisegu siin majapidamises nägema. Muidu lõunaund magab ilusti 3 h järjest ning on suurematega samas graafikus.  Muidugi hambaid ei mõista üldse kasvatada, sest endiselt on neid suus kuus. Nii palju veel ilujuttu, et kaalub teine meil ikka ja jälle 9,9 kg ning pikkus selgub järgmisel nädalal. Kannab 80 rõivasuurust.

Õed – tihedad!

Rosin oli meie peres üks parimaid otsuseid ja ühest küljest on mul küll veidi kurb, et viimase lapse beebiiga mööduma hakkab, samas teisest küljest on mul super hea meel, et algab uus eluetapp. Ka Rosanna jaoks saavad toimuma suured muudatused, sest plaanime uue aasta algusest kaasata meie perekonda ühe toreda ja ägeda hoidjapreili, kes saab olema Rosannale parimaks sõbraks! Aga sellest varsti pikemalt!

Mis mul muud üle jääb, kui soovida sellele väikesele rosinasilmale ka virtuaalselt palju – palju õnne sünnipäevaks! Uue ja ägedama hooga edasi!

 

Lapsed ei oska enam väikestest asjadest rõõmu tunda..

Reisil käies sattusin lugema ühte Pere ja Kodu artiklit “Sünnipäevapidu? Jah, aga palun ilma minuta!” See oli küll võibolla et isegi natuke üle võlli ning väga värvikalt kirjutatud, kuid jutus oli mõtestatud iva sees. Sisuliselt oli juttu tänapäeva lastest, kelle suurte soovide täitmiseks vanemad veri ninast väljas pingutavad. Mu mõttelõng keris sealt väga palju ka edasi ning tuleb tunnistada, et mõnes punktis tundsin end ära. Samas viimaste aastate jooksul olen oma käitumises üsna suuri korrektuure teinud ning asju enda jaoks ümber mõelnud ja eks ikka ja endiselt õpin. Mulle meenus ka kohe Marianni mõne nädala tagune postitus kodu korras hoidmisest ning tegelikult on see teema tervikuna üsnagi seotud – mänguasjad ja kodu korrashoid.

Ma ise olen seda tüüpi, kellele meeldib, et asjad oleksid pigem organiseeritud ning nö. ei väljuks kontrolli alt. Mõned aastad tagasi mänguasju soetades, vaatasin ma ikka, et kui hea hind ja lapsele meeldida võiks, siis raudselt ostan ära, milles küsimus? Aeg on aga nii palju edasi läinud ja korraarmastajana teen tihti mänguasjades ka aktiivset inventuuri. Üks hetk tabasin end mõttelt, et jälle on jõulud, jälle laste sünnipäevad ning lapsi on tänaseks juba kolm. Kuidas seda asja ohjas hoida, kui kingitusi sajab uksest ja aknast sisse? Niisiis lõin ma vähemalt oma peas mingisuguse süsteemi. Jõulude ja sünnipäevakingitustega olen alati kingi tegijaga enam vähem kokku leppinud, koostanud sooviliste jpm. Ja mida aeg edasi, seda enam ei kannata ma absoluutselt tarbetult kokku ostetud jama (vabandust väljenduse eest, kui keegi end puudutatuna tundis). Oi, kui palju ma olen kuulnud, kuidas sünnipäevadeks kingitakse mingisuguseid suuri plastikut täis autoradasid või kakajunni mänge (liialdamata, sest selline mäng päriselt eksisteerib) ja siis kingisaaja peaks justkui tänulik olema ja naeratus näol kingituse vastu võtma, sest see on ometigi viisakas. Hiljem aga viskab ta selle prügikasti või paneb kuhugile tasuta ära andmiseks mõeldud gruppi üles.  Päriselt, ärge tehke nii! Uurige ikka enne, mille vastu laps huvi võiks tunda või kinkige juba viimasel juhul raha või mõni kinkekaart. Mina teadlikult väldin selliseid olukordi, seetõttu ka mõnele vähe “veidralt kõlava kingilisti” koostangi. Palun lihtsalt säästke teineteist. Ära kingituse tegijana osta pahna ja ära pane kingisaajat halvasti tundma (sest tema on lõpuks see, kes sellega tegelema peab – otsi siis hiljem sotsiaalmeedias asjale uut omaniku, ilma et kingitegija märkaks).

Näiteks meie kodus on välja kujunenud nii, et olen tekitanud mingid kindlad tervikud. Lastele on mängimiseks mõeldud kaks tuba ning seda eesmärgil, et mänguasjad mujale ruumidesse ei trügiks. Muidugi käiakse nendega ka mujal, aga alati enne lõunaund ning päeva lõpuks on laste ülesandeks asjad oma kohale tagasi viia. Ma saan aru, et mõne inimese jaoks kõlab see tõesti uskumatult, aga jah, meie kodus peavad lapsed enda järel ise koristama. Mis teel, see ära. Ja mina räägin alati, et kui sulle hoole ja armastusega kingitud asju ei hoia, siis lähevad need edasi neile, kes nende mänguasjade eest hästi hoolt oskavad kanda. PS! Kusjuures käisime Lelulugu vaatamas ja see film oli nii hea ilmestamaks seda, kui õnnetud võivad lelud olla, kui keegi neist ei hooli. Tervikute juurde tagasi jõudes, siis toad on jaotunud selliselt, et kõik nukkudega seonduv – nukumaja, barbid, barbide riided, nukuvoodid, käru, vanker, nukud ja nende riided- on ühes kohas. Toas on veel tipitelk, mida lapsed nukkudega mängimisel koduna kasutavad.  Ühesõnaga kõik selline tavaar on ühes toas.. Ja näiteks kingiliste või soove tehes ja lastega läbi arutades, oleme alati mõelnud, et asjad omavahel sobituks. Või kui midagi sellest tervikust võiks puudu olla, saab see seal listis olemas olema. Ma absoluutselt olen selle poolt, et lapsega ei tasu suvalisse mänguasjapoodi sisse jalutada ja alluda mingile “appi, see on nii armas, ma tahan ka seda! Ma tahan, ma tahan, sest tal on ka!” Ja umbes kahe päeva pärast on see “ma tahan!” täiesti ebahuvitav, sest tegu oli läbimõtlemata emotsiooniostuga.

Ja siis mängutoas on meil köögi, – poe ja – kohvikunurk, mis temaatiliselt käib jällegi omavahel kokku. Lapsed saavad nii mitmel rindel rollimänge teha ja loovad olla. Samuti on poe – ja kohvikunurk võimalik ümber mängida teatriks, mida ma ei ole veel tüdrukutele tutvustanud, sest Nora on vist veel veidi noor, et aru saada. Ja kolmas suurem tervik on legomajandus ning selle aasta jõuludeks on meil juba soetatud hoiukastidega legolaud ning mõtlesin küll pikalt, aga otsustasin, et laseme ikka väiksed legod (DUPLOde kõrval) ka omale koju. Nüüd on DUPLO’sid meil terve suure treppkapi jagu ning jõulude ajal on plaanis legolauda täiendada ka mõne legokomplektiga. Mängutoas saab veel joonistada ja plastiliinidega voolida. Minu meelest nii on ka lihtsam korda hoida, kui igal teemal on oma nurk.. siis ei vedele ka barbi kingad juhuslikult kuskil legokastis. Veel tooksin välja selle, et kui need poe- ja kohvikunurgad, nukumajad jms. kulukad tunduvad, siis tegelikult pikas plaanis vaadatuna tasub see end ikkagi igati ära. Eriti meie peres, kus on kolm samast soost  ja väikse vanusevahega last kasvamas.

Mis korra hoidmisesse puutub, siis see nö. koristamine pole teps mitte raske, kui teisiti läheneda. Muidugi, kui sa ütled lapsele iga jumala päev, et korista oma asjad kokku ja pane ilusti ära, kõlab see kuidagi igavalt, käskivalt ja nõmedalt. Meie kasutame üsna tihti lauset, et “mängime mänguasjad oma kohale tagasi ja hakkame magama minema”. Tavaliselt ikka aitame lapsi ja kui nii asju oma kohale “mängides” need õigetesse kohtadesse asetad, mitte jalaga nurka kokku ei lükka või lihtsalt magama ära ei lähe, siis ongi ju kodu koguaeg korras. Ja nii on tegelikult iga asjaga. Ka köögis, vannitoas, garderoobis. No, mitte et mängides supikulpi sahtlisse asetad, aga saate aru küll. Ühe tegevuse võiks enne järgmisega alustamist enne ära lõpetada.  Samuti peame üsna tugevalt kinni reeglist, et enne ei saa uus tulla, kui vana on läinud, sest vastasel juhul asjad lihtsalt kuhjuks. Tihti rakendame seda aasta lõpus, mil ikka leidub mõni pere, kus lapsed tunnevad meie vana, tema “uue” mänguasja vastu väga suurt rõõmu. Ja suures pildis on see siiski nii, et me räägime ka oma lastega läbi, miks meie mänguasjad edasi rändavad ja kuidas me teistele väikestele lastele sellega tuju heaks teeme.

Tegelikult tahtsin oma jutuga jõuda ka asja tuumani. Ma ei saa öelda, et mu lastel oleks vähe mänguasju, kuid nende mänguasjade saamine on neil alati mõtestatud. Nad saavad aru, kust/miks/kuidas need tulevad. Mõistavad, miks me ei osta iga suvalist ettejuhtuvat asja. See on ka tegelikult samuti täielik iseenese distsiplineerimine. Näiteks reisil olles külastasime me erinevaid poode ja sh. ka Disney poodi. Olgem ausad, esimese hooga rändas Primarkis suur korv triiki lasteriideid täis ja Disney poes olles mõlgutasin lõpuks juba mõtteid, et okei – ma ostan kõik, mis endale väga meeldib ja seda suurima hea meelega. Jumal tänatud, et ma oma mõtteid vähe koondasin, sest üks hetk lendas 90% riidekorvist välja ja jõudsin tõdemusele, et on küll odav, aga kas on ka vaja? Lastele on aegamisi juba lasteaeda enamus asjad soetatud ning vaja läheks hoopis midagi muud ja veidi spetsiifilisemat (nagu näiteks Lennale vihmakindad). Samuti mänguasjapoes – silme ees käis juba läbi, et appi kui rõõmsad lapsed oleks, kui ma neile  kaks suurt nukku kaasa ostaks. Lisaks mõtle, kui tore oleks, kui oleksid veel nö. reisikingitused ja kuidas ma siis nii tühjade kätega koju saabun. Lõpuks saabusin Eestisse 4 paari retuusi, 2 pluusi, sokkide, pesu ja kahe nukuga (millest viimased jätan neile sünnipäevaks ning mille olemasolust neil veel aimugi pole).. ja teate, kui tore on koju tulla, kui laps esimese asjana siiralt kallistab ja küsib, mis ma tegin reisil ning kas ma näitaksin talle ka reisist pilte ja videosid. Tunneb rõõmu selle üle, et julges mu sõbrannat kallistada ja räägib, mis nemad vanaema juures tegid ja kuidas oma päevi veetsid.  See on see hetk, kus sa saad aru, et laps ei oota sind pingsalt koju, sest sa talle hunniku kingitusi kaasa ostsid, vaid sellepärast, et tal on hea meel, et emme jälle kodus on. Üldse näen seda palju kõrvalt, kuidas kingituste üleküllus ja kõige, mida hing ihkab, ostmine lapsed juba üsna noorelt tuimaks teevad. Huvi kindla mänguasja vastu on võibolla 1-2 nädalat ja kuna nii kui nii poes juba uut lemmikut nägid, siis suva see eelmine, varsti saab jälle uue osta. Kurb on lihtsalt näha, et need asjad juba nii noorte lastega toimuvad.

Mõnele tundub minu kasvatamisviis kuidagi ebaõiglane, sest kui sul raha on, siis miks sa ei võiks last õnnelikuks teha? Kuid see 5 minutit hetkerõõmu ei kaalu kohe kuidagi üle seda, et laps üheks ärahellitatud ja kõike tahtvaks inimeseks kasvatada. On täiesti normaalne juba 5- aastasele väiksele inimesele seletada, et raha ei kasva puu otsas ja uskuge, et pigem harva asjade ostmine, teeb lapse meele palju rõõmsamaks.. ta oskab oma mänguasju/riideid jpm oluliseks pidada.

Mõeldes sellele, kui tihti ma lastele mänguasju ostan, siis tegelikult praktiliselt ei ostagi. Kõige suurem kingisadu on neil ikka jõulude ja sünnipäeva ajal ning tihti ei anna me kõike korraga kättegi. Hoolega mõeldes, siis viimati ostsimegi tüdrukutele 2 Lottet ja tema sõbrad saime niisama ostuga kaasa jaanuarikuus (viimaste üle oli mul selline “neeeh” tunne, sest kas on ikka vaja? Ja tegelikult ei olnudki). Ja uskuge või ei, selle sama Lottega magab Lenna juba viimased 9 kuud, sest ta peab teda enda jaoks ülioluliseks ja ma arvan, et suurt rolli mängis ka see, kuidas me talle esimene kord poes ütlesime, et meil ei ole mõtet pehmeid mänguasju niisama koju  seisma osta, kui keegi nendega ei mängi. Kuna Lotte teema puges aegamisi  nii hinge, siis järgmisel hetkel saime aru, et nüüd oleks vist õige aeg ja tundub, et oligi. Mul on alati nii hea meel näha, kuidas enda tüdrukud väikestest asjadest vaimustuvad. Näiteks reisiltki tulles.. mis te arvate, mille üle oli Nora kõige enam rõõmus? Ei kommide, ei pükste, pluuside.. vaid hoopis aluspükste üle! Nagu whaat ?? Sa oled lihtsalt nii armas! Samuti oli Lenna rõõmus oma uute retuuside üle, sest nüüd olevat tal sellist värvi püksid, mida tal kapis enne polnudki. Reisil olles jäi meil kuidagi kõlama, et lapsed ju ootavad ikka kingitusi, kas ma ei viigi lastele siis ühtegi nukku ja päriselt ootan neli kuud selleks, et need kätte anda? Ja päriselt nii ongi.. sest ma ei tulnud isegi selle peale, et enne reisi lastele öelda, et ma neile kingitusi ostma läheks. Ma tean, et Lenna soovib väga – väga saada Elsa nukku, ta on viimase poole aasta jooksul nii suureks fänniks saanud.. Nüüd aasta lõpus käime teeme veel kinoringi ära ja siis ongi täpselt õige aeg tema erilisel sünnipäeval tema jaoks erilise kingituse jaoks. Minu jaoks tunduks see kuidagi nii sisutühi mööda minnes selline asi kätte anda.

Tegelikult seal Pere ja Kodu artiklis jäi ka kõlama see, et kui vanasti tunti rõõmu selle üle, kui sünnipäevaks vanaema koogi tegi ja kingituseks pinal toodi, siis tänapäeva lapsed kasvatatake täpselt sedamoodi, et rõõmu ei tuntagi millegi üle. Või siis umbes täpselt 5 minutit, kuniks järgmise korrani, mis tavapäraselt ei lase end kaua oodata.