Minust sai tööinimene! Otsime oma perekonda toredat hoidjapreilit!

Elu on huvitavaid ja veidi ootamatuid pöördkäike teinud ning kui olin oma mõtetes valmis järgmise sügiseni kodus olema, siis ikkagi siristas kuskil linnuke, et  ehk peaksin juba varem tööturul ringi vaatama. Tahtsin vältida olukorda, kus üks hetk olen sunnitud tööle minema ja leppima lihtsalt millegiga sellepärast, et tarvis on. Ma olen viimase viie aasta jooksul nii palju erinevate asjadega tegelenud, erinevaid projekte ette võtnud, kuid siiski päris tööturult pikalt eemal olnud. Viimati töötasin kollektiivis 2016. aastal ja minu meelest on sellest terve igavik möödas.  Enim jäingi igatsema inimesi enda ümber. Muidu ikka nokitsed ja teed omaette, aga tegelikult on tore, kui sul on tiim ja oma seltskond, kellega ajad perekonnast ja sõpradest hoopis erinevat ühist asja.

Augustikuus kokkasin köögis ja täiesti intuitsioonist avasin arvuti, trükkisin otsingumootorisse cvkeskus.ee ja vastu vaatas kuulutus brändi assistendi kohale. Avasin, lugesin kiirelt läbi, otsustasin millegipärast salvestada ja panin arvuti kinni. Õhtul mõtlesin, et miks mitte kandideerida ning saatsin veel ühte kohta cv. Ühtäkki sinna see kõik jäi. Kõigepealt kutsuti mind ühe teise ettevõtte vestlusele, kus tööülesanneteks oli kokku panna oma müügitiim ning paralleelselt mitu nädalat hiljem võttis minuga ühendust ka praegune töökoht. Ja vahepeal hüppas aktiivselt pilti ka kolmas koht. Ühtäkki sain ma aru, et täitsa lõpp, mul on päriselt kolm varianti laual ja mida ma nüüd teen.  Esimesele kohale ütlesin kohe ära ning siis läks juba asi nii reaalseks ja pidin lihtsalt otsuse langetama.

Teate, mis emotsioonid mind valdasid, kui sain vastuseks, et väga tore, alustame ülehomsest tööga? Ma nutsin terve esimese õhtu, kuskil kella kaheni öösel välja ja mõtlesin, mis ema ma selline olen. Milline inimene saab kolm järjestikku last ja siis kolmandaga mõtleb, et okei, ta on JUBA 1-aastane, võiks vaikselt tööle minna. Jõudsin mõelda, kuidas ma jään oma lapse 1. eluaasta sünnipäevast ilma ja ka suuremate tüdrukute suur sünnipäev on aasta lõpus tulemas ning oma töögraafiku tõttu ei ole mul enam sellist vabadust, kus liigun ja korraldan ja teen nii, et lastel oleks kõik hästi. Järsku toimus mingisugune sisemine lõhestumine ja ma ei suutnud end mõelda ei ühte ega teise kohta. Tundus kuidagi isekas minna nii väikse lapse kõrvalt tööle. Raske oli mõelda end sinna punkti, kus üks hetk hakkab minu last hoidma hoidja ning mina justkui tegelen sellega, mis mulle meeldib ja laps peab kasvama teise inimesega. Täpselt selline tunne, et õige ema peaks ikka olema lastega võimalikult kaua kodus ja pakkuma neile turvatunnet, samas teine mina rääkis, et kui elu viib su kuhugile, siis haara võimalusest ja mine vooluga kaasa. Õiged asjad lihtsalt juhtuvad ja takistused lahenevad iseenesest. Ka Erik rääkis mulle, et mõtle, sul on kõik ideaalsed eeldused tööinimese ellu naasmiseks, sest tema on uue aastani nii või teisiti lastega kodus.  Nii otsustasin, et kuna kõik mu esimesed käigud tulid intuitsioonist, siis lasen sel end lõpuni viia. Esimesel tööpäeval uksest sisse astudes olid kolleegid kohe nii toredad ja sõbralikud. Hea tunne tekkis ja praktiliselt esimese 15 minutiga olin ma otsuse teinud. Väga vabastav ja vaimselt rikastav on tegeleda millegi hoopis muuga! See on täpselt see tunne, millest mu töötavad sõbrannadest emad rääkinud on ja nüüd lõpuks saan ise ka seda tunda.

Sellega seoses otsime oma perekonda ühte toredat inimest, kes oleks valmis pakkuma Rosannale 3 – 3.5 päeva nädalas hoidu, meie kodus, Kiili vallas. Otsime hoidjat alates jaanuarikuust, kuid harjutama võiks hakata juba kuu varem. Keda me otsime? Minu jaoks pole absoluutselt oluline, mis pabereid keegi omab, või mis kursustel ta käinud on. Meie jaoks on tähtis, et hoidja oleks Rosannale hea sõbranna eest, kes temaga lollitab, teda naerma ajab, tema eest hoolitseb, lohutab kui vaja ja õues mängimas viitsib käia. Tore oleks ka, kui lapsele vahel süüa annaks. Aga nali naljaks! Soovime leida inimese, kellel on lastega hea klapp. Rosannal on väga kindel päevakava ja hoiupäevad on küll 8 – 8.5 h pikad, kuid õnneks rosin annab lõunati kolm tundi ka vaba aega oma asjadega tegelemiseks. Katsume suurematele tüdrukutele teistel päevadel puhkust anda, kuid vahel harva võib ka juhtuda, et emb-kumb neist on hoidjale seltsiks. Haiguste korral võtame ise puhkuse. Kodus on meil vaheldusrikaste tegevuste leidmiseks ruumi küllaga – kaks mängutuba, oma hoov, ja mänguplats, saab käia metsa all uudistamas, tiigi ääres jalutamas või onnis ronimas. Lähedal asuvad ka kaks suuremat mänguväljakut.

Me ei ole huvitatud minutite lugemisest, mistõttu eelistaks kindla fikseeritud kuutasu maksmisest. Oleme ise kellainimesed ja hoidja päevad oleksid kindlatel nädalapäevadel, kindlatel kellaaegadel. Kui tuleb SOS olukordi, siis tasu võime üle vaadata. Küll aga, kui hoidja päevadel ise lastega kodus oleme (pühad, haigused vms), siis kuutasu sellest ei muutu. Boonuseks lihtsalt vaba/vabad tasustatud päevad.

PS! Kasuks tulevad juhiload!

Kui tunned, et midagi siit sind kõnetas, siis kirjuta mulle endast ja soovitud töötasust lähemalt! 🙂

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga